Sõnum. Дмитрий Глуховский

mitte Serjoga, vaid Ilja. Kõlgutas jalgu ja kummardus ettepoole, et paremini sügavikku näha.

      „Halloo.”

      Vera. Ilja kaotas pea.

      „Halloo, kes see on?”

      Vera oli tema koduse numbri ära kustutanud. Aga võibolla oli telefoni koos kõikide kontaktidega ära kaotanud. Ära kaotanud või ära kustutanud? Kõik sõltus praegu sellest.

      „Vera?”

      „Kes räägib?”

      „Vera. See olen mina, Ilja.”

      „Milline Ilja?”

      „Sinu Ilja. No … Gorjunov. Mind lasti välja. See tähendab … Kandsin karistuse ära. Sain vabaks, Vera.”

      „Kas sa oled purjus? Issand, kell on kuus õhtul.”

      „Mis see siia puutub! Vera … Jah. Kas sa oled Moskvas? Kas sa sõitsid ära?”

      „Mis vahet seal on? Jah. Miks sa küsid? Sina … Kas sa said tõesti välja?”

      See on vale jutt, et viin kurdistab: lolliks teeb – jah, segab ladusalt mõelda, vestlust pidada, kaasvestlejat säästa. Aga kuulmise teeb see paremaks. Ennast kuuled paremini ja teist inimest ka – kuidas ta ka ei püüaks peita sinu eest oma tundeid kaine mõistusega sõnade taha. Viin on röntgen.

      Vera häälest kostis hirm. Hirm ja rahulolematus. Vera küsis: kas sa said tõesti välja? Ja tahtis, et Ilja ütleks talle: nali.

      „Tõesti.”

      „Ja mida sa minust tahad?”

      „Mina … Ma mõtlesin, et saame kokku … Trehvame? Kas võiks?”

      „Ei. Ilja, ei. Ei, anna andeks.”

      „Vera … Oota … Vera! Sa saad ju aru … Olin seal seitse aastat … Seitse. Sina olid siin, mina seal, saad aru?”

      „Mul on oma elu, Ilja. Oma elu. Juba ammu.”

      „Selge see, et oma elu. Sinul. Aga mina olin tsoonis. Ja tulin tagasi.”

      Vera oli sellest juba aru saanud, ei hakanud midagi lisama. Lihtsalt vaikis. Justkui ei hinganudki.

      „See mees … On ta hea? Lahe? Jah?”

      Vera ei vastanud, aga ei katkestanud ka kõnet. Vera oleks võinud toru hargile panna, purjakil pomiseva Ilja välja lülitada, aga vastas talle miskipärast. Võibolla mõistis, et on talle selle vestluse võlgu. Kõikide protsentidega, mis olid seitsme aastaga kogunenud. Aga võibolla andis ta Iljale tagasisõidupileti?

      „Kuule!” ütles Vera lõpuks otsustavalt. „Sina olid tsoonis, aga mina olin siin. Pole vaja seda minu kaela ajada, eks? Ja pole vaja mulle survet avaldada … Mina sind tookord ei palunud. Klubis. Sa ise ronisid.”

      „Sa olid minu tüdruk! Kas ma oleksin saanud käituda teisiti?! Kas ma olen pehmo või?!”

      „Ära karju minu peale. Ta poleks mulle midagi teinud. Mida ta oleks teha saanud? Ümberringi olid inimesed. Sina, sina poleks pidanud oma nina toppima. Kõik oleks olemata jäänud.”

      „Nina toppima?! Sa ei mäleta, kuidas sa tookord …”

      „Ja mis siis. Ja mis siis! Mõtlema oleks pidanud. Ma olin plikake.”

      „Ja kes mina olin?!”

      „Ilja. Sa oled purjus. Maga ennast välja. See on väga vana lugu. Ma olen juba kolm aastat teise mehega käinud. Ma abiellun.”

      Ilja raputas rasket pead. Arvutas kiirustamata, hõõrus otsaesist; huuled liikusid külgedele, üles.

      „Kolm? Siis isegi mitte sellega, kelle pärast sa mu maha jätsid?”

      „Kas ma oleksin pidanud kõik need seitse aastat sind ootama?! Miks?! Kas sellepärast, et sa tookord minu kaitseks välja astusid? Nii on ainult filmis, selge? Minul on päriselu! See on üks, saad aru?! Parimad aastad!”

      „Parimad?”

      „Ma ei hakka aru andma! Ei kavatsegi!”

      Ilja neelas selle alla. Ei, ta ju ei tahtnud, et see vestlus nii läheks. Ta ei tahtnud Verat milleski süüdistada, ta oli ammu otsustanud andeks anda. Mitu aastat tagasi otsustas. Teistmoodi oleks pidanud … Kuidas?

      „Vera … Verake. Ma ei … Ma ei ütlegi midagi.”

      „Ütled küll!” Vera karjus, aga viin paljastas tema pisarad. „Ütled!”

      „Ma lihtsalt … Vaatasin meie pilte. Ma igatsen väga. Kas me võime … Lihtsalt kokku saada? Ma tuleksin keskusse. Moskvasse.”

      „Ei.”

      „Palun?”

      „Ei. Ma olen rase, Ilja. Mul sünnib laps. Kõik.”

      Ilja sattus segadusse. Tegi pausi: kummutas pudelit. Hingas. Vaatas Vera tedretähne, tema punaseid palmitsetud juukseid, tema heledaid silmi. Laps sünnib. Mees sarnaneb mingi Moskva ärikaga. Pole tähtis, kellega. Rasedus on selline asi – see on Ilja kohtuotsus.

      „Aga minul suri ema ära.”

      Vera hingas. Ilja pigistas toru kõvasti-kõvasti, kuulas.

      „Mis? Tamara Pavlovna? Kui õudne … Ma … Tunnen kaasa.”

      „Jah. Jah. Kuule … Ehk joome lihtsalt kohvi? Mõnes Coffehouse’is, kus sul mugav on, töökoha lähedal või …”

      „Olgu, Ilja. Ma ei saa enam rääkida. Kõik.”

      „Oota!”

      Aga toru oli juba tumm.

      „Vera!”

      Ta valis kohe uuesti. Kutsuvad toonid – lõputult, siis teatas naisehääl ühtlasel toonil, et abonent pole kättesaadav. Ta valis veel kord. Asjata. Veel. Ei. Veel. Millele ta lootis? Et viiendal korral vastab? Kümnendal?

      Veral oli ükskõik.

      „Lõbulind!”

      Ilja pigistas käe rusikasse ja lõi endale alt kohmakalt vastu kõrva.

      Miks ta seda ütles? Ema surma kohta?

      Kõrv ajas pilli. Oli valus, aga viina tõttu mitte piisavalt. Ta lõi end veel kord.

***

      „Kuidas läks?”

      „Tehtud! Sain selle neetud süntaksi tehtud! Ja vene keele võõrkeelena! Vene keel on viis, võin julgelt välismaa spioone õpetada, ehk leian suveks tööotsa! Süntaksi eest sain nelja, aga Malahhov juba helistas, küsiti: kus teil on see unikaalne poiss, kelle aju ei läinud tänapäeva vene keele süntaksist keema? Usud, Vera? Kõik! Ma olen nüüd vaba inimene! Sess on läbi! Kas põrutame täna linna?”

      „Mis seal?”

      „Semud lähevad Paradiisi. Tudengid, meie omad.”

      „Mis paradiis see selline on?”

      „Kuku pikali! Oktjabrskaja peatuses, kus oli varem šokolaadivabrik. Kohale tuuakse mingi ülimoodne rootslane, aga klubi keskel, kujuta ette, on bassein, kus hullab Venemaa olümpiakoondis sünkroonujumises! Küll naiste koondis, aga olümpialased! Mastaap, eks? Lähme?”

      „Kas meid lastakse sisse? Seal on ju nägude kontroll.”

      „Oled oma nägu peeglis näinud? Sinust saab seal peamine staar, rootslase jätad mängleva kergusega varju! Nad hakkavad sinu poole palvetama, langevad sinu ees põrmu! Aga mina peidan ennast sinu seeliku alla ja rooman ka kuidagi sisse.”

      „Ma kavatsesin miniga minna,” Vera turtsatas lõpuks.

      „Jah … Häda. Mini alla ei pruugi ma ära mahtuda. Aga proovida maksab kindlasti! Õnn soosib julgeid! Ära paanitse, poisid lasevad sisse, mul on pluss üks.”

      Nad ostsid jaamast Klinskojet, lõid rohelisi pudeleid kokku ja naersid isekeskis. Vahtisid sinisesse õhtusse, ootasid selle sügavusest Dmitrovo elektrirongi. Laternate all lendlesid väikesed liblikad, raudteebriis silitas