Küsimärk on pool südant. София Лундберг

      Originaal:

       Sofia Lundberg Ett frågetecken är ett halvt hjärta Bokförlaget Forum Toimetanud Liisi Lees-Leesmaa Kaane kujundanud Piia Stranberg Copyright © Sofia Lundberg 2018 Published by agreement with Salomonsson Agency Autoriõigus tõlkele: Ruth Laidmets ja OÜ Eesti Raamat, 2019 ISBN 978-9949-683-00-0 ISBN 978-9949-683-01-7 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Euroopa Liidus

       „Me kõik oleme rentslis, mõned meist vaid vaatavad üles tähtede poole.“

      Oscar Wilde

      NÜÜD

      NEW YORK, 2017

      Videvikutund. Suurtest tööstuslikest akendest paistab kõrghoonete taha loojuv päike. Jonnakad kiired trügivad majafassaadide vahele, lõigates pimedusse radu kui kuldsed odaotsad. Jälle õhtu. Elin ei ole enam nädalaid kodus õhtustanud. Ta ei tee seda ka täna. Ta silmitseb mõne kvartali kaugusel asuvat maja, näeb lopsakaid taimi enda katuseterrassil, punast päevavarju ja juba käima pandud grilli. Kitsas suitsusammas tõuseb taeva poole.

      Seal kauguses vilksatab keegi, küllap on see Sam või Alice. Või ehk mõni külla tulnud sõber. Ta näeb lihtsalt taimede vahelt ühte kuju.

      Kindlasti nad jälle ootavad teda, kodus. Asjata.

      Inimesed liiguvad ta selja taga mööda stuudiopõrandat edasitagasi. Hallikassinine taustariie ripub teraskonstruktsioonil, mis on keeratud sujuvalt põranda ja seina vahele. Kuldbrokaadiga kaetud kanapeediivan on paigutatud keskele. Sellel lamab kaunis naisterahvas, pärlikeed kaelas. Naisel on seljas kohev valge tüllseelik, mis laotub üle põranda. Ülakeha läigib õlist ning paksud pärlikeed katavad ta paljaid rindu. Huuled on punased. Näojume on jumestuskihtide abil täiuseni lihvitud.

      Kaks assistenti sätivad valgust paika, nad tõstavad ja langetavad suuri prožektoreid, vajutavad kaameral nuppe, loevad valgusmõõdiku näitu, alustavad otsast peale. Assistentide taga seisab stilistide ja jumestuskunstnike meeskond. Nad uurivad keskendunult igat detaili loodaval pildil. Nad on riietunud musta. Kõik on musta värvi riietes. Kõik peale Elini. Temal on seljas punane kleit. Punane kui veri, punane kui elu. Punane kui õhtupäike akna taga.

      Elini äratab mõtteist see, et kauni naise ärritus hakkab väljenduma rahulolematutes häälitsustes.

      „Mis see nii pikalt aega võtab? Ma ei jaksa varsti enam seda poosi hoida. Kuulge! Kas võiks nüüd pihta hakata.“

      Naine kanapeediivanil ohkab ja keerab keha mugavamasse asendisse, kaelakeed vajuvad kõrvale, paljastades rinnanibu, mis on sinakas ja jäik. Kärmelt on kaks stilisti kohal ning kohendavad uuesti kannatlikult ja hoolikalt pärleid, nii et need rinna varjaksid. Mõned pärlkaelakeedest kinnitatakse läbipaistva kahepoolse teibiga. Naise nahk tõmbub puudutusest krimpsu. Ta ohkab häälekalt ja pööritab silmi, ainsaid osi kehast, mida ta võib vabalt liigutada.

      Elini juurde astub üks ülikonnas meesterahvas, naise agent. Mees kummardub Elini poole ja sosistab viisakalt naeratades:

      „Parem oleks, kui me nüüd pihta hakkaksime, tal hakkab tuju ära minema ja sellest ei tule midagi head.“

      Elin vangutab pisut pead ja pöörab pilgu tagasi hoonefassaadidele õues. Ta ohkab.

      „Kui ta tahab, võime kohe lõpetada. Meil on kindlasti nii palju pilte, et jagub, seekord tuleb ainult üks vastaklehekülg. Kaanepilti ei tule.“

      Agent tõstab käed ja vaatab talle üksisilmi otsa.

      „Ei, kindlasti mitte. Teeme selle ka ära.“

      Elin rebib pilgu oma koduvaatelt lahti ning astub statiivi ja kaamera poole. Telefon ta taskus suriseb, ta teab, kes kirjutab, kuid ei vasta. Teab, et see sõnum lihtsalt võimendaks ta kehva südametunnistust. Teab, et kodus ollakse pettunud.

      Kui Elin kaamera taga seisab, süttib naisterahva silmis tuhat tillukest tähte, selg tõmbub sirgu, huuled lähevad prunti. Juuksed langevad tahapoole, kui ta veidi pead kallutab, need hõljuvad sujuvalt puhuri õrnas tuules. Ta on täht ja Elin samuti. Peagi on olemas vaid nemad kaks, nad on teineteisesse sukeldunud. Elin fotografeerib, juhendab, naine naerab, flirdib temaga. Meeskond ta selja taga aplodeerib. Loomise joovastus tuikab Elini soontes.

      *

      Kui Elin end lõpuks stuudiost ja kõikidest uutest piltidest, mis arvutis tema hoolt nõuavad, eemale rebib, on möödunud mitu tundi. Telefon on vastamata kõnesid ja ärritunud SMS-e täis. Samilt, Alice’ilt. „Millal sa jõuad? Kus sa oled, ema?“ Ta vaatab need üle, kuid ei loe kõiki, ei jaksa. Ta laseb taksod elavas New Yorgi öös mööda. Asfalt on päikesekuumusest ikka veel soe. Ta jalutab aeglaselt, talle kõnnivad vastu ilusad noored inimesed, kes valjuhäälselt, ise pilves, naeravad. Näeb asfaldil istumas inimesi, räpaseid, heidikuid. Sellest on juba tükk aega möödas, kui ta jalgsi koju läks, kuigi kodu on nii lähedal. Sellest on juba mõnda aega, kui ta spordiklubi-, kodu- ja stuudioseinte vahelt välja sai. Kõnniteesillutis tundub ta kontsade all ebaühtlane. Ta kõnnib pikkamööda ja märkab kõiki pisiasju teel. Ta kodutänav, Orchard Street, on öiselt mahajäetud, inimtühi, autodest tühi. Armetu ja väsinud nagu Lower East Side’i tänavad ikka. Ta armastab seda – kontrasti välise ja sisemise vahel, vana väljanägemise ja luksuse vahel. Ta astub välisuksest sisse, möödub märkamatult tukkuvast uksehoidjast ja vajutab liftinuppu. Kuid kui uksed avanevad, lööb ta kõhklema ning pöördub uuesti ringi. Ta tahab õue jääda, jääda sellesse pulbitsevasse öösse. Nemad seal kodus kindlasti juba magavad.

      Ta keerab postkasti lukust lahti, võtab kaasa hunniku kirju ning suundub mööda tänavat paar maja edasi restorani, püsikohta, kuhu ta tihtipeale pärast oma hilisõhtusi ülesvõtteid suundub. Seal tellib ta klaasi 1982. aasta Bordeaux’d. Kelner raputab pead.

      „1982, aga seda ei saa klaasi kaupa. Meil on ainult mõned pudelid. See on eksklusiivne värk. See oli üks hea aasta.“

      Elini pilk eksleb.

      „Sõltub, kuidas vaadata. Aga ma maksan meeleldi terve pudeli eest, andke mulle palun see vein. Ma olen seda väärt. Olgu 1982.“

      „Alright, te olete seda väärt.“ Kelner pööritab silmi. „Muide, me sulgeme varsti.“

      Elin noogutab.

      „Ärge muretsege, ma joon kiiresti.“

      Ta sirvib kirju, paneb ümbrikud avamata kõrvale, kuniks leiab ühe, mis temas huvi äratab. Visby postitempliga. Rootsi kirjamark. Tema nimi on sinise tindiga veetud trükitähtedes hoolikalt üles tähendatud. Ta avab selle ja voldib lahti seal sees oleva paberi. Tegemist on mingit sorti tähekaardiga ning sellel on kirjas tema nimi, suurelt ja kalligraafiliselt. Ta hoiab hinge kinni ja loeb selle kohale kirjutatud sõnu.

       Täna ristiti üks täht Eliniks.

      Ta loeb seda harjumatus keeles kirjutatud rida üha uuesti ja uuesti. Terve rodu koordinaate näitavad, kus see taevavõlvil asub.

      Täht, mille keegi on temale ostnud. Täiesti omaette täht, mis kannab nüüd tema nime. Selle peab olema saatnud … on see tõesti võimalik … tema? Ta tõmbab oma mõtetele pidurit, soovimata seda nime isegi mõttes välja öelda. Kuid nägu, mida ta oma mälestustes näeb, on selge, naeratus samuti.

      Süda taob rinnus. Ta lükkab kaardi endast eemale. Põrnitseb seda. Seejärel lahkub ta oma kohalt ning tormab tänavale, vaatab taevasse, ent näeb majade kohal vaid tumesinist kontuurideta massi. New Yorgis ei lähe kunagi päris pimedaks, mitte kunagi piisavalt, et näha tähtede peadpööritavat virrvarri. Manhattani kõrghooned ulatuvad peaaegu taevani välja, aga all, tänavatel tundub see lihtsalt kauge. Ta läheb uuesti sisse. Kelner seisab tema laua kõrval ja ootab, veinipudel käes. Ta valab törtsu Elini klaasi ja naine joob selle ühe sõõmuga tühjaks, järele proovimata, kuidas see maitseb. Annab kannatamatult käega märku, et mees klaasi kiiremini uuesti täis valaks ning võtab veel kaks suurt sõõmu. Seejärel voldib ta tähekaardi uuesti lahti, pöörates läikivat paberit igatpidi käes. Alumisse nurka tumedale taustale on keegi kullatud vildikaga kirjutanud: