Hõbedatee. Stina Jackson

õhtul tuleb sõitmist.“

      Kippen noogutas kurva näoga.

      „See päev hakkab kätte jõudma.“

      Lelle vaatas märga põrandat.

      „Kolm aastat. Mõnikord on tunne, et see oli eile, ja mõnikord tundub, et terve elu on mööda läinud.“

      „Ja mis politsei teeb?“

      „Kurat seda teab.“

      „Ega nad ometi alla andnud ei ole?“

      „Ega suurt midagi ei toimu, aga ma käin peale.“

      „See on hea. Kui sul milleski abi vaja on, siis ma olen olemas.“

      Kippen kastis mopi ämbrisse ja väänas kuivaks. Lelle pistis suitsud taskusse ja pani kaneelisaia kohvitopsi serva peale. Väljudes patsutas ta vaba käega Kippenile õlale.

      Kippen oli algusest peale kaasa teinud. Pärast kadumist oli ta tundide viisi tankla valvekaamera lindistusi läbi vaadanud, et leida mõnda jälge, mis võiks Linani juhatada. Juhul kui talle küüti pakuti või ta kaasa viidi, oli võimalik, et see isik tankimiseks peatuse tegi. Nad ei leidnud midagi, kuid Lellel oli tunne, et Kippen hoiab aja möödumisest hoolimata silmad lahti. Ja seesuguseid inimesi tuleb hoida.

      Ta istus uuesti autosse, kastis viimase saiatüki kohvi sisse. Sõi ja vaatas üksildasi tankureid. Ta oli arvestanud, kui kaugele võis Lina ründaja jõuda, kui tal Glimmerstäskis paak täis oli. Suure paagi puhul oleks ta jõudnud kaugele mägedesse ja üle Norra piiri. See tähendab, kui ta oleks mööda Hõbedateed edasi sõitnud. Oli ka võimalik, et ta oli mõnele väiksemale ja võõramale teele keeranud, kus polnud ei liiklust ega asustust. Keegi polnud ju enne õhtut aru saanud, et Lina on kadunud, aga siis oli möödas üle kaheteistkümne tunni, nii et ründaja või ründajad olid suure edumaa saanud.

      Lelle pühkis käed vastu teksaseid puhtaks, pani suitsu põlema ja keeras võtit. Jättis Arvidsjouri selja taha ning oli üksi koos metsa ja teega. Jättis akna praokile, et okaste lõhna tunda. Kui puud rääkida oskaksid, oleks tuhandeid tunnistajaid.

      Hõbedatee ise oli tuiksoon, mis viis teda väiksemate soonte ja kapillaaride sügava rägastiku kaudu läbi sisemaa. Seal oli umbekasvanud palgiveoteid, maastikusõidukite rööpaid ja sissetallatud jalgradu, mis siuglesid mahajäetud külade ja kokkukuivanud asulate vahel. Seal oli järvi, jõgesid ja väikesi käredaveelisi ojasid, mis voolasid nii maa peal kui ka maa all. Auravaid soid, mis laiusid nagu paranevad haavad, ja põhjatuid musti laukasilmi. Selle maastikul kadunud inimese otsimine oli eluaegne töö.

      Asulate vahemaad olid suured, sõitjate vahemaad olid suured. Iga kord, kui mõni auto möödus, tundis Lelle, kuidas ta süda kiiremini lööma hakkab, ta peaaegu lootis, et näeb auto tagaaknast Linat. Ta peatus inimtühjadel puhkeplatsidel ja kergitas prügikastide kaasi nagu palju kordi ennegi, aga süda kurgus tagumas, nagu oleks see esimene kord. Ta ei harju kunagi.

      Enne Arjeplogi keeras ta ühele väiksemale soonele, teele, mis polnud muud kui kaks rattarööbast kuuskede vahel. Lelle suitsetas käsi roolilt tõstmata. Udulaamad liikusid puude vahel nagu mingid kujud ning ta kissitas läbi pimeduse, et paremini taibata, kus ta on. Tee oli ringikeeramiseks liiga kitsas, kui ta tagasi minna tahaks, peaks tagurdama. Kuid Lelle polnud praegusel ajal see, kes tagurdaks. Volvo pidi üle konarliku maapinna rühkima, tuhk pudenes märkamatult särgi rinnaesisele. Lelle sõitis senikaua edasi, kuni puutüvede vahel vilksatas esimene hoone. Mahajäetud talu oli aknalaudadeni võssa kasvanud ning kunagiste uste ja akende asemel haigutasid ainult augud. Natuke maad teed mööda edasi oli veel üks puitskelett, mis oli metsa rüppe tagasi vajumas, ja siis veel üks. Kõdunenud talumajad, kus keegi polnud aastakümneid elanud. Lelle jättis auto keset mahajäetust seisma ja istus tükk aega, enne kui kopsud õhku täis tõmbas ja kindalaekast Beretta võttis.

      *

      Meja oli õppinud Silje meestest eemale hoidma. Ta vältis nendega ühes toas olemist, sest teadis, et mehed tahavad harva üksnes Siljet. Neile meeldis ennast tema vastu suruda, teda tagumikule patsutada või salaja tema rindu näpistada. Nii oli see olnud juba enne seda, kui tal üldse oligi rindu, mida näpistada.

      Aga Thorbjörn teda ei puutu. Seda taipas ta juba kolmandal lobudikus veedetud õhtul, kui trepist alla tuli ja Thorbjörni üksinda köögis alustassilt kohvi lürpimast leidis. Ta lipsas võimalikult vaikselt mehest mööda ja hiilis terrassile, otsekui poleks meest näinudki. Aga ta jõudis vaevu sigareti läita, kui Thorbjörn pea välja pistis ja küsis, kas ta õhtukohvi ei taha. Naeratades tõmbus mehe näonahk kortsu ja Meja mõtles, et Thorbjörn on vanem, kui ta oli arvanud, Siljest tunduvalt vanem. Küllalt vana, et tema vanaisa olla.

      Mees kadus uuesti majja ning Meja kuulis, kuidas ta suitsetades vilistas. Meja suunas silmad metsale pigem sellepärast, et seda endast eemale hoida. Ei suutnud taibata, kuidas saab keegi vabatahtlikult niimoodi elada. Kuuskede all tantsisid varjud, kostis ebameeldivat krabinat. Terrassilt tõusis kõdulehka ja koera küüned krõbisesid halliks tõmbunud puidul, kui loom tema jalge ette maha heitis, nii lähedale, et ta peaaegu tundis tolle karmi karva oma varvaste all. Koer kergitas aeg-ajalt pead ja vaatas metsa poole, otsekui kuuleks ta selle sügavusest midagi. Meja tundis iga kord, kuidas süda kiiremini lööma hakkas. Viimaks ei kannatanud ta enam välja. Köögis olev võõras mees oli parem kui kõik see, mida ta ei näinud.

      Thorbjörn oli lauale pannud tassid, saia ja võileivakatte.

      „Kahjuks pole mul midagi magusat pakkuda.“

      Meja kõhkles ukselävel, kõõritas suletud kambriukse poole, mille taga Silje ennast varjas, siis uuesti toitu.

      „Võileib kõlab hästi.“

      Ta istus Thorbjörni vastu, kuid hoidis pilgu kriimulisel lauaplaadil. Mees valas kohvi, see oli nii tuline, et aur hõljus nagu loor nende vahel.

      „Kohvi sa ju ikka jood?“

      Meja noogutas. Ta oli kohvi joonud nii kaua, kui mäletas. Kas kohv või alkohol, aga niisugust asja ta ei tunnistaks, kõrvalisele inimesele mitte. Sai oli valge ja pehme ning sulas suus, ta tegi endale ühe viilu teise järel, kõht oli nii tühi, et ta ei suutnud ennast tagasi hoida. Thorbjörn näis seda üldse mitte märkavat, sest ta istus näoga akna poole ja rääkis ning näitas. Näitas läbi metsa viivaid teeradu, nurgapealset puukuuri, kus olevat nii jalgrattaid kui õngi ja muud kraami, mida Meja võiks tahta kasutada.

      „Siin talus on kõik sinu käsutuses. See on nüüd sinu kodu. Ma tahan, et sa seda teaksid.“

      Meja kuulas suutäite vahel ja tundis, kuidas neelamine raskeks muutub.

      „Ma pole kunagi kalal käinud.“

      „Pole hullu, ma võin sind millalgi õpetada.“

      Mejale meeldis, kuidas mehe nägu naeratades krimpsu tõmbus, meeldis tema katkendliku jutu meloodia. Thorbjörni pilk peatus temal ainult natukeseks ajaks, otsekui ei tahaks ta ennast peale suruda, ja Meja laskis ennast nii palju lõdvaks, et julges endale veel ühe tassi kohvi valada, ehkki pidi kannuni ulatumiseks laua kohale kummarduma. Tegelikult poleks ta tohtinud nii hilja õhtul kohvi juua, aga päike paistis aknast sisse ja tal ei tuleks nagunii und.

      „Ah nii, siin te siis istute ja mõnulete.“

      Silje seisis aluspükste väel ukselävel, eredas valguses nukralt kahvatud rinnad lõdvalt rippumas. Meja keeras pea ära.

      „Tule ja istu, enne kui su tütar terve pätsi nahka pistab,“ ütles Thorbjörn.

      „Jaa, Meja võib maja vaeseks süüa, kui sa lased.“

      Silje rääkis säärase terava tooniga, millest Mejal kõht krampi tõmbus. Silje loivas üle põranda, jäi ventilaatori alla seisma, klõpsutas välgumihklit ja tõmbas sigaretist nii sügava mahvi, nagu püüaks suitsu varvasteni välja tõmmata. Meja nägi vanaaegse kella klaasil tema peegelpilti, silmad läikisid, ribid paistsid naha alt. Ta mõtles, kas Siljel on rohuvõtmise võõrutusnähud, kuid ei tahtnud Thorbjörni kuuldes küsida. Mees kergitas