Hõbedatee. Stina Jackson

nimele ja oli peagi terrassil tagasi. Heitis pehkinud puidule, keel suust väljas nagu lips, ja vahtis neid. Silje pakkus Mejale suitsu ja too nägi, et tal on kaelal punased plekid.

      „Mis sul seal on?“

      Silje muigas kõveralt.

      „Ära mängi lolli.“

      Meja võttis suitsu, ehkki tal oli tegelikult kõht tühi. Lootis, et Silje säästab teda üksikasjadest. Vaatas silmi kissitades metsa poole ja talle näis, et seal liigub miski. Eluilmaski ei läheks ta üksinda sinna. Ta imes suitsu ja tal tekkis taas too lämmatav tunne, et ta on luku taga, sisse piiratud.

      „Kas me tõesti hakkame siin elama?“

      Silje riputas jala üle käetoe, nii et mustad aluspüksid paistsid. Ta kõlgutas närviliselt jalga.

      „Me peame, see on mingi võimalus.“

      „Aga miks?“

      „Sest meil pole valikut.“

      Nüüd ei vaadanud Silje talle otsa. Eelmise päeva eufooria oli kadunud, sära silmades kustunud, ent tema hääl oli otsusekindel.

      „Thorbjörnil on raha. Tal on talu, tal on kindel töö, me võime siin hästi elada, ilma et meil oleks vaja järgmise kuu üüri pärast muretseda.“

      „Kusagil pärapõrgus asuvat lobudikku ma küll heaks eluks ei nimetaks.“

      Silje kaelale ilmusid punased laigud ning ta pani käe rangluule, otsekui tahaks neid takistada.

      „Ma ei jaksa midagi muud teha,“ ütles ta. „Ma olen vaesusest tüdinud. Mul on vaja meest, kes meie eest hoolitseks, ja Thorbjörn just seda teha tahabki.“

      „Oled sa kindel?“

      „Milles?“

      „Et ta tahab?“

      Silje suunurk kerkis.

      „Küll ma selle eest hoolitsen, et ta tahaks, ära sina selle pärast muretse.“

      Meja kustutas pooleldi tõmmatud suitsu talla all.

      „Kas midagi süüa on?“

      Silje tõmbas sügava mahvi ja muigas, nagu mõtleks ta seda tõsiselt.

      „Selles lobudikus on rohkem toitu, kui sina oma elus näinud oled.“

      *

      Taskus vibreeriv mobiiltelefon ajas Lelle üles. Ta istus sirelipõõsa kõrval lamamistoolis ja keha valutas, kui ta telefoni kõrva äärde tõstis.

      „Lelle, kas sa magad?“

      „Ei, kurat võtaks,“ luiskas ta. „Ma teen aias tööd.“

      „Kas aedmaasikad hakkavad valmis saama?“

      Lelle viskas pilgu rohtukasvanud maasikamaale.

      „Ei, aga loota on.“

      Liini teisest otsast kostis Anette hingamist, otsekui püüaks naine ennast koguda.

      „Ma panin info Facebooki üles,“ lausus ta, „pühapäevase mälestamise kohta.“

      „Mälestamise?“

      „Kolmanda aastapäeva eel, see pole ju saanud sul meelest ära minna.“

      Lamamistool kägises, kui Lelle püsti tõusis. Pea hakkas korraks ringi käima ja ta pidi rõdupiirdest kinni haarama.

      „Pagan võtaks, loomulikult on mul meeles!“

      „Thomas ja mina ostsime küünlaid ja ema õmblusring on T-särke juurde trükkinud. Me oleme mõelnud, et alustame kiriku juurest ja marsime bussipeatusse. Sa võid ju ette valmistada, kui tahad mõne sõna öelda.“

      „Mul pole vaja midagi ette valmistada. Kõik, mida ma öelda tahan, on mul pealuu sees.“

      Kui Anette vastas, oli tema hääl väga väsinud.

      „Oleks parem, kui me suudaksime ühise rindena esineda,“ lausus ta, „Lina pärast.“

      Lelle mudis oimukohti.

      „Kas me peaksime käest kinni hoidma ka, sina, mina ja Thomas?“

      Torus kahises sügav ohe.

      „Kohtume pühapäeval. Ja, Lelle?“

      „Jah?“

      „Ega sa ometi ööd läbi ringi ei sõida?“

      Lelle pööritas silmi taeva poole, kus päike pilve tagant välja pressis.

      „Kohtume pühapäeval,“ lausus ta ja lõpetas kõne.

      Kell oli pool kaksteist ennelõunal. Pärast öist ringisõitmist oli ta õues lamamistoolis neli tundi magada saanud. Seda oli rohkem kui tavaliselt. Kukal sügeles ja ta küünealused said sääsekuppude kratsimisest veriseks. Ta läks tuppa. Pani kohvi üles ja loputas köögikraani all nägu. Kuivatas ennast sileda köögirätikuga ning peaaegu kuulis vaikuses Anette noomimist. Köögirätikud olevat nõude ja siledate pindade, mitte tema kareda inimnaha jaoks, ja Lina otsimine olevat politsei, mitte tema hingevalust vaevatud isa asi. Anette oli teda lahtise käega näkku löönud ja karjunud, st see olevat tema süü, et tema olevat see, kes oleks pidanud vaatama, et Lina bussi peale saab, tema olevat naiselt tütre võtnud. Ta oli Lellet seni tagunud ja küünistanud, kuni too naisel käsivartest kinni haaras ja nii kõvasti pigistas, et naise lihased lõtvusid ja too tema all kokku sulas. Lina kadumise päev oli viimane, kui nad teineteist puudutasid.

      Anette pöördus väljapoole, sõprade, psühholoogide ja ajalehereporterite poole. Avasüli ootava ja kiimast tuksleva riistaga tööterapeut Thomase poole, kes oli lahkesti valmis nii ära kuulama kui ka probleemi olematuks keppima. Anette võttis unerohtu ja rahusteid, need muutsid ta pilgu töntsiks ja tegid ta liiga jutukaks. Ta lõi Lina kadumisele pühendatud Facebooki lehekülje, korraldas kohtumisi ja andis intervjuusid, mis Lellel ihukarvad püsti ajasid. Nende eraelu üksikasjad. Üksikasjad Lina kohta, keda Lelle kaitsta tahtis.

      Lelle ise ei rääkinud kellegagi. Tal ei olnud aega. Tal oli vaja Lina üles leida. Otsimine oli ainus tähtis asi. Hõbedateel sõitmine algas tol suvel, ta kergitas iga prügikasti kaant, sobras paljakäsi konteinerites, tuhnis suletud kaevandustes ja mudastes soodes. Istus kodus arvuti ees ja luges internetifoorumitest pikki lugusid, kus võhivõõrad Lina kohta oma teooriaid kirja panid. Eri kujutlustest kootud pikk jõle jutukangas: Lina olevat põgenenud, tapetud, röövitud, tükeldatud, ta olevat ennast ära tapnud, uppunud, auto alla jäänud, ta olevat prostituudiks sunnitud ja terve rodu muid luupainajalikke stsenaariume, mida Lelle mõistus ei suutnud vastu võtta, aga siiski sundis ta ennast neid lugema. Peaaegu iga päev helistas ta politseisse ja karjus nende peale, et nad ei tee oma tööd. Ta ei maganud ega söönud. Ta tuli pärast pikki otsingupäevi koju, riided porised ja nägu täis kriimustusi, mida ta seletada ei osanud. Anette ei pärinud enam. Võib-olla tundis Lelle isegi kergendust, kui naine ta Thomase pärast maha jättis, siis sai ta täielikult otsingutele pühenduda. Otsingud olid kõik, mis tal oli.

      Lelle istus arvuti taha, kohvikruus käes. Kuvari taustapildilt naeratas talle vastu Lina. Õhk oli raske, tuba tuulutamata. Kardinad olid ette tõmmatud ja sissepääsenud valguskiirtes keerles tolm. Aknalaual konutas unustatud lill. Kõikjal kurvad meeldetuletused tema allakäigust, sellest, missuguseks ta on muutunud. Ta logis Facebooki leheküljele, kus oli kutse Lina mälestamisele. Sada kolm inimest olid seda laikinud ja kuuskümmend neli osavõtjat ennast kirja pannud. Lina, me igatseme sind ega jäta kunagi lootust, oli üks tema sõpradest kirjutanud ning lisanud sellele hüüumärke ja nutvaid emotikone. Viiskümmend kolm inimest laikisid seda postitust. Anette Gustafsson oli üks neist. Lelle mõtles, kas naine muudab millalgi perekonnanime ära. Ta klõpsas edasi, lasi pilgu üle luuletuste, piltide ja vihaste hüüatuste. Keegi teab, mis Linaga juhtus, on aeg ette astuda ja tõtt rääkida! Vihased punetavate põskedega emotikonid. Üheksakümmend kolm meeldimist. Kakskümmend kommentaari. Lelle logis välja. Facebook