Täiesti tavaline perekond. Mattias Edvardsson

      Originaal:

       Mattias Edvardsson En helt vanlig familj Forum Toimetanud Saima Noor Kaane kujundanud Piia Stranberg Copyright © Mattias Edvardsson 2018 Published by agreement with Ahlander Agency Autoriõigus tõlkele: Kadri Okas ja OÜ Eesti Raamat, 2019 ISBN 978-9949-658-84-8 ISBN 978-9949-658-85-5 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat Trükitud Euroopa Liidus

      PROLOOG

      Nurka surutuna reageerin ma igale silmanurgast hoomatud liikumisele. Väiksemgi heli paneb mu võpatama. Sekundid on aeglustunud ja seisavad nüüd peaaegu paigal. Nii palju kui tean, võin olla istunud siin viis minutit. Või tund aega.

      Lundi esimese astme kohus asub keset linna, otse politseihoone vastas, kiviviske kaugusel jaamast. Kõik Lundi elanikud kõnnivad kohtuhoonest pidevalt mööda, kuid enamik neist elab terve oma elu ära ilma kohtu ruumidesse jalgagi tõstmata. Veel hiljuti kehtis see ka minu kohta.

      Nüüd istun kohtusaali nr 2 taga diivanil ja minu ees oleval monitoril antakse teada, et saalis käib mõrvaga seotud põhiistung.

      Mu naine on seal sees, teisel pool ust. Nii lähedal ja siiski nii kaugel. Enne kohtusse sisenemist ja turvakontrolli läbimist jäime trepil seisma ja hoidsime teineteise ümbert kinni. Mu naine pigistas mu käsi nii kõvasti, et need värisesid, ja ütles, et enam ei sõltu asi meist, nüüd on otsustamine teiste kätes. Me teame mõlemad, et see pole päris tõsi.

      Kui kõlarisüsteem hakkab krabisema, tabab mind äkiline iiveldus. Kuulen oma nime. Nüüd on minu kord. Ma vangun diivanilt püsti tõustes ja turvatöötaja avab mulle ukse. Ta noogutab, ilma et ta nägu väljendaks vähimatki mõtet või tunnet. Selle jaoks pole siin ruumi.

      Kohtusaal nr 2 on suurem, kui olin oodanud. Mu naine istub saalisviibijate vahele pitsitatult. Ta tundub väsinu ja kurnatuna. Põskedel on pisarate jäljed.

      Järgmisel hetkel silman oma tütart.

      Ta on kahvatu ja kõhnem, kui mäletan, juuksed ripuvad sassis salkudena ja ta vaatab mind kurnatud pilgul. Kogu mu energia kulub sellele, et takistada ennast tema juurde jooksmast, käsi ta ümber löömast ja talle sosistamast, et issi on siin ja et ma ei kavatse temast lahti lasta enne, kui see kõik siin läbi on.

      Kohtunik tervitab mind ja mul jääb temast kohe hea mulje. Ta näeb reibas välja, kuid samas on temas teatavat tundlikkust. Ta tundub nii tähelepanelik kui ka autoritaarne. Ma ei usu, et kohtukaasistujad tema otsusele vastu vaidlevad. Pealegi tean, et ta on samuti isa.

      Kuna olen süüdistatavaga nii lähedases sugulussuhtes, ei tohi ma anda tunnistaja vannet. Ma tean, et kohus peab käsitlema minu tunnistusi selles valguses, et antud kohtuasjas on süüdistatav minu tütar. Aga tean ka seda, et minu isiku ja eriti mu ameti tõttu vaatleb kohus minu ütlusi usaldusväärsetena.

      Kohtunik annab sõna advokaadile. Hingan sügavalt sisse. See, mida ma nüüd ütlen, mõjutab nii paljusid elusid palju aastaid. See, mida ma nüüd lausun, võib määrata kõik.

      Ma pole ikka veel otsustanud, mida öelda.

      ISA

       Kurja püünis on huulte üleastumises, aga õige pääseb hädast. Oma suu viljast saab igaüks küllalt head, ja inimese kätetöö tuleb tagasi temale enesele.

      Õpetussõnad 12: 13‒14

      1

      Me olime täiesti tavaline perekond. Meil olid huvitavad hästi tasustatud töökohad, suur sõprusringkond ja me veetsime aktiivselt vaba aega ‒ nii sportlikult kui ka kultuurselt. Reedeti sõime koju kaasa ostetud toitu ja vaatasime talendisaadet „Idol“^[1.] ning kustusime diivanil ära enne, kui hääletamistulemus teatavaks tehti. Laupäeviti lõunatasime linnas või mõnes ostukeskuses. Me vaatasime käsipalli või käisime kinos, kohtusime heade sõpradega pudeli veini taga. Õhtuti jäime tihedalt üksteise kõrval magama. Pühapäevad veetsime metsas või muuseumis, pidasime pikki telefonivestlusi oma vanematega või tõmbasime igaüks oma raamatuga diivanile kerra. Tihti vedasime pühapäevale joone alla, istudes voodis paberite, mappide ja arvutitega, et valmistuda algavaks töönädalaks. Esmaspäeva õhtuti käis mu naine joogas ja neljapäeviti mängisime saalihokit. Meil oli eluasemelaen, mida me kohusetundlikult lühendasime, me sorteerisime oma prügi, näitasime alati suunatuld, pidasime piirkiirusest kinni ja viisime raamatukogust laenutatud teosed alati õigeks ajaks tagasi.

      Sel aastal oli meil puhkus juuli algusest augusti keskpaigani. Pärast mitut kena suve Itaalias olime viimastel aastatel jätnud oma välisreisid talvisele ajale, et pühendada suved kodumaal puhkamisele ja väikestele väljasõitudele rannikule, külastamaks sugulasi ja sõpru. Seekord üürisime Orusti saarel ka ühe suvila.

      Stella töötas sama hästi kui terve suve H&M-is. Ta kogus raha reisiks Aasiasse. Ma loodan endiselt, et ta saab minna.

      Võib öelda, et me Ulrikaga avastasime teineteise sel suvel uuesti. Loomulikult kõlab see klišeelikult, lausa tobedalt, arvatakse, et pole võimalik armuda oma naisesse uuesti pärast kahtekümmet aastat abielu. Nagu lastele pühendatud aastad oleksid olnud ainult sulud meie armastusloos. Nagu oleksime oodanud just seda. Nii vähemalt tundub.

      Lapsed on täiskohaga töö. Kõigepealt on nad beebid ja siis oodatakse, et nad muutuksid iseseisvaks, muretsetakse, et neil läheb midagi kurku või et nad kukuvad ninali, siis tuleb eelkooliiga ja siis muretsetakse, et nad pole ligiduses, et nad kukuvad kiigelt maha või ei läbi järgmist perearstikontrolli. Siis algab kool ja vanemad muretsevad, et lapsed jäävad teistest maha või ilma sõpradeta, siis on kodutööd ja ratsutamine, käsipall ja pidžaamapeod. Põhikooli lõpus on veel rohkem sõpru, pidusid ja konflikte, vestlusi tugiisikutega ja takso mängimist. Siis tuntakse muret alkoholi ja narkootikumide pärast, et laps satub valesse seltskonda ja teismeiga möödub nagu seebiooper kiirusega sada üheksakümmend kilomeetrit tunnis. Ja siis on laps äkki täiskasvanud ning arvatakse, et nüüd tuleb muretsemine lõpetada.

      Sel suvel õnnestus meil vähemalt elada mitu pikka hetke ilma Stella pärast muretsemata. Meie pere pole vist kunagi olnud nii harmooniline. Ja siis muutus kõik.

      Ühel suvelõpu reedel sai Stella üheksateist ja ma olin meie lemmikrestoranis laua kinni pannud. Itaalia ja Itaalia köök on meile alati südamelähedane olnud ja Västeri linnaosas on üks väike kohalik restoran, kus on täiesti jumalik pasta ja pitsa. Ootasin rahulikku ja mõnusat õhtut perega.

      „Una tavola per tre,“ ütlesin hirvesilmade ja ninapärliga ettekandjale. „Adam Sandell. Meil on laud kella kaheksaks.“

      Ta vaatas murelikult ringi.

      „Üks hetk,“ ütles ta ja kadus täis saali.

      Ulrika ja Stella pöörasid minu poole, kui ettekandja seletas midagi oma kolleegidele, vehkis kätega ja tegi nägusid.

      Tuli välja, et see, kes mu broneeringu vastu oli võtnud, kirjutas selle kogemata neljapäeva peale.

      „Me arvasime, et te pidite eile tulema,“ ütles ettekandja ja sügas ennast pliiatsiga kaela tagant. „Aga küll me selle korda ajame. Andke meile viis minutit aega.“

      Üks teine laudkond pidi püsti tõusma, kui personal tõi saali ühe laua juurde. Ulrika, Stella ja mina seisime keset kitsast restorani ja püüdsime teha nägu, et me ei näe igalt poolt meile suunatud pahaseid pilke. Ma oleksin peaaegu tahtnud midagi öelda, selgitada, et mitte meie, vaid personal on teinud vea.

      Kui meie laud lõpuks kaetud oli, vajusin kiiresti oma menüü taha.

      „Vabandust, vabandust,“ ütles üks halli habemega mees, kes oli arvatavasti restoranipidaja. „Loomulikult me heastame selle. Lubage mul teile magustoit välja teha.“

      „Pole midagi,“ kinnitasin ma. „Oleme ju kõik inimesed.“

      Ettekandja kritseldas meie joogitellimused üles.

      „Klaas punast veini?“ ütles Stella.

      Ta vaatas küsivalt mind