Ilusalongi saatusejumalanna. Anna Jansson

laseme kaalul rääkida. Oleks võinud minna paremini, aga me ei anna alla. Me võitleme edasi, eks ju?“ ütleb ta elavalt. „Kas on keegi, kes tahaks anda meile mõne hea nõuande, kuidas saaks paremini oma näljatunnet kontrollida, et me ahvatlustele alla ei annaks?“

      Majvor seisab sirge seljaga nagu major. Naeratus on tardunud kõvasti kokkupigistatud hammastega maskiks ja ma kardan, et varsti hakkab ta närima juba oma niigi äranäritud küüsi.

      Heleda jumega tupeeritud juustega blondiin, seljas suur helesinine kõrge kaelusega kampsun ja jalas kõrgekontsalised kingad, tõstab kuulekalt käe. Minu õnneks ei kanna ta abielusõrmust, tal pole isegi kihlasõrmust. Mis loomulikult ei tähenda, et ta on vaba. Aga see annab siiski teatud lootuse Gunnarile partneri leidmiseks.

      Majvor vabaneb silmnähtavalt pingest ja näeb kergendunud välja. „Palun, Åsa.“

      „Mul on tavaliselt kilekotiga porgandid kaasas. Ma olen need lõikunud kuue sentimeetri pikkusteks juppideks, nii et nad mahuvad koti välimisse taskusse. Neid söön siis, kui mul läheb toidukordade vahel kõht tühjaks.“ ...sa avab koti ja näitab kotikest täiuslikult lõigatud porganditega ja ma muutun kohe lootusrikkamaks.

      „Aitäh! Veel keegi, kel on mõni nõuanne?“

      Jalgrattakiiver tõstab käe. Majvor üritab teda ignoreerida, pöördudes teisele poole ja vaadates neid, kes istuvad ruumi teises osas. Jalgrattakiiver lehvitab innukalt. Kuna mitte keegi paremal pool ei ütle midagi, annab Majvor vastumeelselt märku, et Jalgrattakiiver võib vastata.

      „Võib süüa porgandeid – näiteks,“ ütleb ta ja näeb innukas välja.

      „Me just mainisime seda.“ Majvori pilk on jäine, samal ajal kui suu jätkab naeratamist. „Mida veel võib teha, et mitte olla näljane söögikordade vahel?“

      „Juua vett,“ teeb minu kõrval istuv naine ettepaneku. „Või kohvi.“ Me noogutame nõusolevalt. Ta tundub olevat meeldiv, aga veidi liiga vana Gunnarile, mõtlen kaheldes.

      „Veel ettepanekuid?“ Majvor on tagasi oma reipas juhirollis. Vaid treenitud silm võib märgata, et ta on ärritunud. Liigutused on veidi närvilised, naeratus liiga lai, aga eelkõige koputab ta lühikesi pöidlaküüsi üksteise vastu nii, et tekib terav klõpsuv heli.

      „Võib kohvi juua,“ ütleb Jalgrattakiiver kõvasti, ilma et tema käest oleks küsitud. „Või vett …“ jätkab ta sama innukalt, sest suudab ülekuulamisel anda õigeid vastuseid.

      Majvor suleb silmad ja hoiab hinge kinni, samal ajal käsi rusikasse surudes ja siis lahti lastes. „Täiesti õige, me just nimetasime neid kahte asja.“

      Jalgrattakiiver viskab oma sõbrannale viis. See siin sujub ju kenasti. Kolmele küsimusele õiged vastused anda pole sugugi paha tulemus, isegi kui need vastused ette öeldakse. „Seejärel võib anšoovisel lasta kilekotis päikese käes hapneda, et paremini kakada. Mitu punkti võib siis rohkem süüa, kas kogu päevanormi või ainult anšoovise oma?“

      Kõik, kaasa arvatud klassi helgeim pea esimeses pingis, pööravad end ümber, et näha, kes see on, kes suudab nii uskumatuid rumalusi genereerida. Mitte keegi ei saa anšoovise-jutust aru. Mitte keegi. Surmanuhtlusega võib ähvardada seda, kes Jalgrattakiivrit tunnustades teda veel nõmedamaid ideid lagedale tooma paneks. Pole vaja olla väga intuitiivne, et sellest aru saada.

      Jalgrattakiiver jätkab sellest hoolimata: „Ja kui palju punkte sisaldab konservsingi leem, see vedelik? Ma lubasin oma naabrile, et küsin selle kohta. Ta koer on läinud jõle paksuks ja kõht käib iga kord vastu astmeid, kui nad trepist alla pissile lähevad. Ja siis tahan ma teada, kas ananass on energiat kulutav, kui seda süüa koos koorega. Ehk siis, kas selle söömiseks kulub rohkem kaloreid, kui söömisega saab. Minu naaber väidab seda.“

      Sel hetkel tunnen, et olen Majvorit liiga kriitiliselt hinnanud. Sama asi on kindlasti toimunud igal koosolekul. Nagu tilk tilga haaval on Jalgrattakiiver näägutanud augu grupijuhi pähe. Võib-olla on ta aastaid Majvorit jälitanud. Istunud käärivate anšoovisepurkidega tema ukse taga. Kes teab? Seepärast ei panegi mind järgnev imestama.

      Majvor kaotab enesevalitsuse … täielikult. „Mine välja! Kao siit, ole nii kena, muidu tirin ma sind topeltlõugapidi välja!“ Ta haarab tummaks jäänud Jalgrattakiivril põsest kinni ja lükkab ta vägisi väljas ootava jalgratta juurde. „Leidub teisi kaalulangetamisgruppe. Mille kuradi pärast pead sa just minu omas olema?“ Uks lüüakse pauguga kinni. Me istume justkui kivistunult. Nüüd võib mis iganes juhtuda – ja see ka juhtub.

      Majvor tuleb kiirel sammul sisse, naeratab meile pingutatult. Silmad pilguvad. Järsult ja selge artikulatsiooniga hakkab ta laulma. Me vahetame pilke ja vaatame seejärel põrandale.

      „Mida rohkem me oleme koos, koos, koos. Mida rohkem oleme koos, seda saledamaks saame.“

      Ta jõllitab meid meeleheitliku pilguga. „Laulge kõik kaasa! Sest minu sõbrad on sinu sõbrad ja sinu sõbrad on minu sõbrad. Mida rohkem me oleme koos, seda saledamaks saame!“

      See on kindlasti katse pärast karjumist õhkkonda rõõmsamaks muuta, aga see teeb meid veel hirmunumaks ja paneb mind mõtlema endise ehitus- ja elamumajandusministri Birgit Friggebo ettepanekule laulda Rinkeby kultuurimajas ühislauluna „We shall overcome“ ilma sealset õhkkonda teadvustamata.

      Inimene inimese järel tilgume kodu poole. Aga mul õnnestub siiski anda mõnele neist juukselõikuse sooduskupongid, nende seas ka Åsale, klassi helgele peale. Me saame temaga vahetada mõne sõna meie salongi unikaalsetest juuksevärvidest, mida pakume blondidele. Sest ehtne blondiin ta pole. Mõistan seda, kui ta ringi pöörab ja ma peanaha juurest tumedat juust peale kasvamas näen.

      Julgus ebaõnnestuda

      Kõige olulisem edufaktor, hoolimata sellest, milles soovitakse õnnestuda, on julgus ebaõnnestuda. Ma jõuan selle juurde varsti tagasi.

      Esmaspäeva ennelõuna pakub värskeid meretuuli ja päikest, kui ma Öster Centrumi kaalunõustaja juurest lahkudes Café Siestast möödun. Kuigi kui päris aus olla, siis ma otseselt ei möödu, vaid piilun sisse, selleks et näha, kas neil on värskeid ja imelisi vanillisaiakesi vanillimaitselise vahukoorega. Ja neil on. Mitte miski ei pane rohkem igatsema magusa järele kui kaalujälgijate koosolek.

      Oma tavalisel kohal akna all istub Gunnar Wallén, mähituna sõjaväerohelisse lühikesse topilisest riidest mantlisse. Nokkmüts on tal peas ka siseruumides. Suurte klaasidega piloodiprillid muudavad ta üsna kurvaks multifilmitegelasest sipelgaks. Ta segab lusikaga kohvi ja haukab mandliküpsist, samal ajal äraoleva pilguga kevadiselt riides inimesi väljas kõndimas jälgides. Ta näeb üksik välja ja ma lähen ta juurde, et öelda midagi tunnustavat eilse vestlussaate kohta.

      „Ma kuulasin sind eile, see oli tõesti meeldiv.“

      Gunnar tõstab oma raske pea ja vaatab mind, lõpmatu kannatus pilgus. „Meeldiv?“ Ta justkui sülitab selle vastumeelse sõna suust välja. „Meeldiv! Uuriva ajakirjanikuna ei taha ma teha meeldivaid saateid. Ma tahan teha sotsiaalrealistliku toorusega saateid väikese inimese võitlusest ülemvõimu vastu mädanevas ja korrumpeerunud ühiskonnas.“

      Küsin, kas tohin tema lauda istuda ja saan vastuseks urina, nagu poleks tal vahet, kas ma jään või kaon. „Ütle, kui sa saaksid täiesti vabad käed, Gunnar …“ meelitan ma, „ ja piiramatult ressursse, millest sa tahaksid siis kõige parema meelega saadet teha?“ Inimestelt tuleb küsida nende unistuste kohta, see on osav võte.

      Gunnari nägu muutub. Säde süttib tema kustunud pilgus, selg läheb sirgemaks ja väike naeratus ilmub suunurkadesse, samal ajal kui ta mõtleb. „Maksupetturid ja muud. Ma tahan paljastada tõelisi kurjategijaid. Neid, kes väljastpoolt tunduvad esinduslikud, aga tegelikult söövad toitu vaeste taldrikult.“

      Minu vanillisaiake saabub heas seltskonnas tüki äsja küpsetatud unistuste tordi ja Mazarini koogiga. Paljastavas päevavalguses näen, et Gunnar pole mõnda aega habet ajanud ja deodorandi