Ilusalongi saatusejumalanna. Anna Jansson

see suurepärane koht elurõõmsate naistega kohtumiseks. Üks põhjus, miks ma ta tööle võtsin, on see, et ta mõtleb õigesti.

      „See, mida Gunnar Radio Gutest vajab, on armastus,“ ütlen ma Rickyle, kes pole ikka veel teesõela käest pannud, kuigi klient on lahkunud. Me oleme ristinud selle teesõelaretoorikaks. Teesõelaretoorikat esineb ka poliitikas, kuigi ilma teesõelata. Selleks et vastase mõju vähendada, tuleb teda seostada austust mitte väärivate asjadega. See, mida retoorikas kutsutakse guilt by association. „Aiiiinult teie tahate raha kokku hoida. Aiiiinult teie meelest peaksid pensionärid sööma kassitoitu.“

      „See, mida inimesed vajavad, on armaaaaastus,“ rõhutab Ricky ja teeb teesõelateatrit.

      Ma näen seda kui oma eluülesannet, aidata inimestel armastust leida. Seitsme aasta jooksul, mis ma olen olnud Salong d’Amouri omanik, olen ma kokku viinud ei vähem ega rohkem kui kakskümmend kuus pruutpaari. Mul on kodus klaveri peal album. Oleks väärikas väljakutse lisada sinna Radio Gute Gunnar koos oma südamedaamiga.

      Zlatanist ja elu mõttest

      Ema viskas Ricky välja ta sünnipäeval. Ta hankis pojale korteri, saatis sinna DHL-iga Ricky asjad, vahetas ära välisukse luku, viskas talle tordi järele ja hüüdis „hurraa!“. Kui 25 aasta jooksul pole suutnud oma poega korralikuks muuta, siis pole väga palju lootust. Mu õde Vera saatis mulle ema koostatud nimekirja. Kui seda nägin, siis mõtlesin küll, et olen Rickyt tööle palgates endale liiga raske ülesande võtnud.

       Pissib WC-poti kõrvale.

       Ei tea, kuidas ja milleks kasutatakse WC-harja.

       Pole iialgi lauda pühkinud.

       Jätab märjad ja higised riided põrandale, nii et kass teeb enesekaitseks sinna häda peale.

       Sööb oma toas arvuti taga, peamiselt kojutellitud pitsat. Jätab mustad nõud, tühjad pudelid ja pitsakarbid koristamata. Ei tea, kust tuleb hallitus.

       Elab kodus, et säästa raha oma meelelahutuste jaoks.

       Pole kunagi puudutanud tolmuimejat, pesumasinat ega nõudepesumasinat.

       Joob piima otse piimapakist.

       Oskab valmistada vaid vorstikastet, mida õppis tegema kodundustunnis seitsmendas klassis.

      Minu ülesanne on tutvustada Rickyle täiskasvanuelu müsteeriumeid. Väikse poisina meeldis talle aidata oma ema koristamisel ja sõita tolmuimeja peal. Aga see rõõm on aja jooksul vaibunud. Ja võib-olla peame selle eest tänulikud olema. Aga, nagu öeldud, puudub tema kasvatuses terve rida asju. Kolmel viimasel pühapäeval on Ricky mulle koju külla tulnud, et õppida tõelise söögi valmistamist. Tee koostööni pole päris valutult läinud. Alguses olid meil omad konfliktid.

      „Vorstikaste on maitsev,“ selgitas ta mulle, kui sõi kolmandat päeva järjest vorstikastme jäänuseid. Tema viimane voodikaaslane oli temaga just hüvasti jätnud.

      „Ricky, kui sa kutsud tüdruku enda juurde koju, siis esimesel korral see toimib, teine kord on kaheldav, aga kolmas kord on soojendatud vorstikaste katastroof. Pole ime, et su tüdrukud alla annavad. Kui teed endale reklaami kui meisterkokale, siis on meil vaja pisut enam oskusi. Me saame üksteist aidata.“

      Kavas on valmistada toitu kogu tuleva nädala jaoks. Mu meelest on mugav, kui toit on õhtul töölt koju saabudes valmis. Mitte juuksuritöölt loomulikult, vaid mu töölt kosjasobitajana. Vahel on vaja teha lisatööd ja mõnikord jälgida neid, keda paari panen.

      Kahel esimesel töönädalal ostis Ricky lõunaks kohutavat rämpstoitu ja kõõritas kahtlustavalt minu kalorivaest sööki.

      „Kodujuust on kuradi leiutis,“ ütles ta suure tõsidusega juba esimesel päeval.

      „Seda võid öelda sina, kes sa oled kõhn nagu rohu vastu allergiline mägikits. Oota vaid, mis hakkab kehaga juhtuma siis, kui lähened viiekümnele ja ei jaksa enam nii kiiresti joosta. Juba ammustest aegadest peale on inimkeha kohanenud selle järgi, kui palju toitu leidus. Kiviajal oleks ma nälga surnud, kui oleks pidanud ise jänestele jahti pidama. Probleem on selles, et kohanemine toidurohkusega tuleb väikse hilinemisega. Alles tuhande aasta pärast või nii saab keha aru, et see ei pea enam säilitama toitaineid kehvemateks aegadeks.“

      „Tuhande aasta pärast oled sa arheoloogiline leid. Tunnista, et see pole maitsev!“ ütles ta karmilt ja vaatas mu kodujuustu ja oasalatit väga skeptiliselt. „Tunnista, et sa igatsed tõelise või ja koorega valmistatud toidu ja mahlase lihatüki järele koos Béarni kastmega.“

      Pärast umbes nädalast jagelemist toidu ja elu mõtte üle olime jõudnud kokkuleppele, et need kuuluvad kokku. Toit ja elu mõte niisiis, mis viis selleni, et lõime meile sobiva, lihtsa ja meeldiva taldrikumudeli. Pool taldrikut köögiviljadega ja ülejäänu peab olema midagi, mis on meie arvates maitsev. Järgnevatel pühapäevadel tegime koos süüa, planeerisime nädala strateegiaid ja kuulasime raadiot.

      Radio Gute Gunnaril on oma vestlussaade, mille pealkiri on „Ta küsib temalt“. See on püüe olla sooneutraalne ja tänapäevane. Väga vähesed panevad ennast saates osalemiseks kirja ja vahepeal peab ta selle ära jätma. Need osavõtjad, kes kahtlevad, ei taha küllap, et nende sookuuluvuses kaheldaks. Saadet kuuleb pühapäeviti ja alati õpib midagi uut.

      Gunnari vajadus armastuse järele on kindel vestlusteema, kui Ricky ja mina pühapäeviti pärast reporteri viimast salongikülastust süüa valmistame. Ma tahan meelsasti uskuda, et igaühe jaoks leidub keegi. Pole olemas lootusetuid juhtumeid.

      Ricky on skeptiline. „Kes kannataks tema torisemist välja? Ta on hullem kui mamps esmaspäeva hommikul pärast seda, kui ta on raamatuesitlusel ämbrite kaupa šampust ära joonud.“

      „Väga võimalik, aga armastus võib inimest muuta. Ma tean seda. Veidi tunnustust võib õitsema panna äraarvamatud isikuomadused. Gunnari virisemine on vaid hüüe abi järele: Pane mind tähele, muidu suren. Mingil ajal on tema kannatajameetod toiminud, muidu poleks ta sellega jätkanud. Püüa näha temas last. Võib-olla sai ta väiksena tujutsedes kõik, mida tahtis. Võib-olla õnnestus tal endale poes jäätis välja tujutseda, või tujutseda nii, et pääses koduülesannete tegemisest. Võibolla õnnestus tal isegi välja tujutseda suurem taskuraha või mis iganes. Probleemid tekkisid alles siis, kui see meetod ei toiminud armastussuhte saamiseks.“

      Võin teda sellisena peaaegu ette kujutada – üks väike põngerjas suurte prillidega, väikeste välkuvate silmade ja ülespoole ulatuva ninaotsaga. Pea on alati olnud liiga raske Gunnari peenikese kaela jaoks, nii et ta hoiab seda veidi allapoole ja viltu.

      „Tal on äkki vaja kedagi, kes on kohutavalt lohakas – aga tänulik, kui kõik saab puhtaks ja kenaks,“ pakun ma välja samal ajal, kui koorin kartuleid pühapäevaõhtusöögiks ja Ricky vormib lambahakkliha väikesteks kotlettideks. Magustoiduks on safraniahjukook põldmarjamoosi ja vahukoorega.

      Ta naerab kõvasti ja soojalt. „Kedagi, kes on lohakam kui mina? Gunnar ei suudaks seda survet taluda. Sellise inimese järel peaks koristama kõrgsurvepesurit kasutav koristusfirma. Ei, kullake, ma usun, et paremini sobiks keegi, kes on salaja lohakas ja määrib vaid veidike. See võiks toimida kui foobiast vabanemise harjutus. Kui Gunnar saab väikese täpiga kraanikausil hakkama esimesel päeval, siis äkki suudab ta taluda suuremat plekki järgmisel päeval. Seejärel võib ehk välja võtta pildi tõeliselt määrdunud kraanikausist, mida ta saab vaadata seni, kuni karjuma hakkab, ja siis pikendatakse vaatamisaega, kuni ta suudab taluda mustust ja võib roomata läbi savipõldude ja sõnnikuhunnikute päriselus. Tulemuseni peab jõudma tasahilju.“

      Ricky vaatab mõtlikult rasvapritsmeid, mis kargavad täiuslikke kotlette praadivalt praepannilt. Ta teeskleb kraanikausi pildistamist, et sellega Gunnari foobiat ravida.

      „Ja kuidas me leiame