Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus. Douglas Smith

143 Ohranka, tsaari salapolitsei, teatas 1915. aastal, et Rasputin oli 1905. aasta revolutsiooni ajal tsaarile isegi konkreetsetes poliitilistes küsimustes nõu andnud, öeldes Nikolaile näiteks, et on liiga vara anda Venemaale konstitutsioon.144 Sellise väite paikapidavust on raske hinnata.

      Kiri on paljastav ka selle kohta, mida see ei ütle. Selles ei mainita mitte mingit raha ühegi kiriku jaoks. Veelgi tähelepanuväärsem on, et selles ei mainita üldse Alekseid. Tavapärane tõlgendus Rasputini ja tema suhete kohta keiserliku perekonnaga on olnud see, et haige troonipärija pani neid otsima imetervendajat ning see tagas Rasputinile koha õukonnas. Kuid asi oli tegelikult palju keerulisem. Algusest peale olid Nikolai ja Aleksandra Rasputinist sisse võetud samavõrd toetuse ja tarkuse tõttu Venemaa olukorra kui pärija olukorra osas. Võib-olla esimest isegi rohkem. Kui riik nende ümber mässas, tuli alandlik talupoeg, kes rääkis Nikolaile just seda, mida ta kuulda tahtis – vajadusest uskuda Jumalat ja tema imesid, olla Venemaa õiglane isand ja nõuda alistumist ja kuulekust oma alamatelt, sest tsaari heaolu oli lahutamatu Venemaa heaolust.

      9. Rasputin-Novõi

      Varsti pärast tsaarile kirjutamist suundus Rasputin Pokrovskojesse. Koos temaga reisisid mitmed tema uued pealinna sõbrad, kaasa arvatud isa Roman Medved ja tema naine Anna.

      Peterburi Maarja Magdaleena apostliku kiriku preester Roman oli õppinud seminaris, kus ta tutvus lähemalt Feofaniga. Lisaks Feofanile oli Roman lähedane Kroonlinna Joannile. Enne Rasputini tõusu oli isa Joann kuulsaim usumees Venemaal, „esimene kaasaegne Vene religioosne kuulsus”, kui tsiteerida tema viimast biograafi. Sündinud Ivan Iljitš Sergijevina 1829. aastal, sai isa Joannist (kanoniseeritud 1989) 19. sajandi viimastel aastakümnetel karismaatiline preester, kelle jutlused meelitasid kohale tohutuid rahvahulki ja kelle käte läbi sündis teadete kohaselt kõiksuguseid imetervenemisi. Tema teenistused olid nii populaarsed, et kirik võimaldas talle ainulaadse privileegi praktiseerida massipihti. Ta oli ühtviisi populaarne nii vaeste kui ka aristokraatide seas ja tema järgijad sõna otseses mõttes suudlesid maad, millel ta kõndis. Tema pilt ilutses postkaartidel, müürilehtedel ja isegi suveniirlinikutel – kõik osana kultusest, mille arendamiseks preester palju tegi. Ta kutsuti sureva Aleksander III voodi kõrvale, kuid tema palved osutusid tsaari elu päästmiseks kasutuks. Pärast isa Joanni surma tuhnisid naissoost austajad läbi tema korteri, otsides rõivaesemeid, mida nad hindasid kui pühi relikte.

      Rasputini eluajal levisid jutud, mis seostasid teda isa Joanniga. Mõned ütlesid, et vanem preester oli tundnud Rasputinis ära oma mantlipärija ja isegi soovitanud teda Nikolaile ja Aleksandrale; teised väitsid, et ta oli Rasputini hukka mõistnud, öeldes talle näkku, et juba tema nimi on tõenduseks tema liiderlikkusest. Kumbki lugu ei ole tõsi ja selle põhjal, mida me teame, tundub, et need kaks meest ei kohtunud kunagi. Siiski, kuna Medvedid olid isa Joannile lähedased ja nägid teda regulaarselt, tundub tõenäoline, et isegi kui nad neid kahte ei tutvustanud, siis nad vähemalt rääkisid Joannile imepärasest Siberi pühamehest. Isa Joann pidi olema kuulnud jutte Rasputinist, kuid mida ta temast arvas, jääb teadmata.145

      Feofan tutvustas Romani Mustadele Printsessidele ja samuti Rasputinile. Roman ja Anna olid vend Grigorist kohe sisse võetud ja ta sai sagedaseks külaliseks nende kodus ning seejärel kolis sisse nende korterisse teisel Roždestvenskaja tänaval millalgi 1905. aasta lõpus või 1906. aasta alguses. Tema uued võõrustajad uskusid, et Rasputin omab erakordset tervendamisvõimet ja seda isegi tohutute vahemaade tagant, ning aastaid kirjutas Anna Rasputinile, kui tema ise või ta abikaasa oli haige, paludes tal palvetada tervenemise eest.146

      Teine külaline Pokrovskojes koos Medvedidega oli Olga Lohtina. 1867. aastal Kaasani aadliku tütrena sündinud Lohtina sai peagi Rasputini kõige fanaatilisemaks jüngriks ning tema elu muutus haletsusväärseks veidra käitumise spektaakliks, mida paljud hakkasid võtma kui suurimat tõendit Rasputini halva mõju kohta. Naine langes tema lummusesse ja kui algul paistis Rasputin Lohtinale pühamehena, siis aja jooksul sai temast naise silmis pühak, seejärel Kristus ja lõpuks Jumal ise. Lohtina hakkas uskuma, et ta on osa Kolmainsusest ühes Iliodori kui Jumala Poja ja tema enda kui Neitsi Maarjaga. Kuid see oli alles tulevikus. 1905. aastal oli ta ilus ja tavaline Peterburi abikaasa ja ema, kes oli abielus Vladimir Lohtini nimelise inseneriga. Sel aastal kohtus Olga Medvedide juures Rasputiniga. Ta väitis hiljem, et põdes sel ajal soolte neurasteeniat ja isa Roman tutvustas teda Rasputinile, olles kindel, et Rasputin on võimeline teda ravima. Olgale ei avaldanud Rasputin sugugi vähem muljet kui Medvedidele ja nii tema kui ta tütar ühinesid nendega novembris reisil Pokrovskojesse, et näha, kuidas see tähelepanuväärne jumalamees elab.147

      „Rasputiniga reisimine oli suur rõõm,” ütles Lohtina, „sest ta andis vaimule elu.” Ta oli Pokrovskojest sisse võetud. „Mulle meeldis tema elustiil väga,” ütles ta komisjonile.

      Oma abikaasaga kohtumisel langes naine tema jalge ette maha… Tema naise alandlikkus jahmatas mind. Kui mul on õigus, ei anna ma kellelegi järele. Ja nüüd oli siin Rasputini naine, kes andis järele vaidluses oma mehega, kuigi mulle oli selge, et temal oli õigus ja mitte mehel. Vastuseks minu… hämmastusele ütles ta: „Mees ja naine peavad elama ühe südamega, mõnikord annad sina järele, mõnikord tema”… Me magasime seal, kus saime, väga tihti ühes toas, kuid me magasime vähe, kuulates isa Grigori vaimulikke vestlusi, kes harjutas meid öise ärkvelolekuga. Hommikul, kui ma varakult üles tõusin, palvetasin koos isa Grigoriga… Temaga koos palvetamine kiskus mind maast lahti… Kodus veetsime aega psalmide ja kiituslaulude laulmisega.

      Ta jätkas:

      Jah, tal oli kombeks kohtumisel suudelda ja isegi emmata, kuid halvad ja räpased mõtted tekivad ainult halbadel inimestel… Samuti on täiesti tõsi, et ühel oma külaskäigul Pokrovskojesse käisin ma koos Rasputini ja tema perekonnaga saunas, koos tema abikaasa ja kahe tütrega ning halbade mõtete puudumisel ei tundunud see meile kellelegi võõrastav ega sündsusetu. Ma olin veendunud, et Rasputin on tõesti starets, nii seetõttu, et ta mind tervendas, kui ka ettekuulutuste tõttu, mida mul oli võimalus kuulda ja mis täitusid.148

      Kirjas Tobolski piiskopile Antonile (Karžavin) 1. juunil 1907. aastal kirjutas Olga, et Rasputin „õpetas mind armastama Kristuse nimel”, ja seda, kuidas paastuda, käia kirikus ja palvetada sagedamini pühade säilmete ees. Ta väitis, et Rasputin oli ime läbi ravinud terveks tema õe peigmehe, kes kannatas raske närvihäire all. Arstid ei suutnud teda aidata ning ta oli kaotanud igasuguse lootuse. Ta ei olnud usklik, kuid Rasputin oli käskinud tal suudelda lihtsat kuldristi oma paljal rinnal ja äkitselt oli ta Olga silma all saanud terveks ja võtnud Kristuse vastu kui oma päästja.149 Pärast Medvedide juurest lahkumist peatus Rasputin Lohtinite korteris aadressil Kreeka prospekt 13 alates 1907. aastast kuni 1908. aasta novembrini.

      1. aprillil 1906. aastal saatis Rasputin Nikolaile Pokrovskojest ülestõusmispühade tervituse: „Kristus on üles tõusnud! See on see, milles me rõõmustume – et Ta on üles tõusnud ja rõõmustab ühes meiega.”150 Sel suvel ostis ta küla peatänava äärde endale ja oma perele kalli uue maja (1700 rubla).151 Raha oli tulnud mõningatelt tema Peterburi toetajatelt ja üsna tõenäoliselt oli üks neist Olga Lohtina. 12. juulil suundus Rasputin Pokrovskojest Peterburi ja kuus päeva hiljem nägi ta Nikolaid ja Aleksandrat teist korda. „Me veetsime õhtu Sergijevkal ja nägime Grigorit!” kirjutas elevil Nikolai oma päevikusse.152

      Medvedide kodu külastajate seas oli sel ajal ka kirjanik ja filosoof Vassili Rozanov ja tema perekond. Rozanov pidas Romani pigem ebahuvitavaks (ta meenutas Rozanovile konna), kuid Rozanovi teine naine Varvara Butjagina ja mõned tema vanematest lastest, eriti tema kasutütar Aleksandra Butjagina, olid sisse võetud tugevast religioossest atmosfäärist, millega nad Medvedide pool kokku puutusid, ja nad hakkasid külas käima mitu korda nädalas.

      Aleksandra,

144

GARF, 111.1.2978, 17ob.

145

VR, 127–130; Kizenko, Prodigal, eriti 1–5, 114–116, 158; Dixon, „Superstition”, 225–226; PK, 2. juuli 1914, lk 2; 3. juuli, lk 2; Nikolai, Dnevniki, 1:119–123. 2.

146

FB, 9–13, 355, 560–561, 567; VR, 131–132; Vinogradoff, „Nicholas”, 116n8; ja, mööndustega, Igumen Damaskin (Orlovski), „Svjaštšennoispovednik Roman (Medved)”. Juurdepääs aadressil http://www.fond.ru. 3. juuli 2013.

147

FB, 354, 571–572; GARF, 102.316.1910.381, 165; RR, 72–74.

148

RR, 72–74.

149

FB, 566–567.

150

KVD, 9.

151

Južnaja Zarja, 2. juuni 1910, lk 2. GBUTO/GAGT-i (I-154.24.58, 18ob) dokumendid annavad ostukuupäevaks 19. detsember 1906.

152

KVD, 9; FB, 560–561.