Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus. Douglas Smith

Rasputini suhtes tundis.

      Nagu Monsieur Philippe’i lugu näitab, olid Aleksandra ja Nikolai juba enne poja sündi püha mehe otsinguil, kes annaks nõu, valgustaks ja trööstiks. Osa sellest oli seotud Aleksandra emarolliga ning ta otsis meeleheitlikult kedagi, kes väidetavalt teaks, kuidas ta võiks saada poja, hoolimata selle inimese taustast. Kuid algusest peale polnud Aleksandral kavatsust piirata Philippe’i mõju oma üsa või oma hingega – oluline fakt, mis on tähelepanuta jäetud. Nagu tema kirjad Nikolaile näitavad, ootas Aleksandra Philippe’ilt poliitilisi juhiseid ja jõudu, seda viimast mitte enesele, vaid Nikolaile, kelle nõrkust ja fatalismi ta liigagi hästi tundis. Aleksandra armastas Nikolaid, kuid ta ei saanud olla nägemata, kuidas mehe isiksuse puudujäägid õõnestasid tema võimu, prestiiži ja tõhusust keisrina, ning ta oli täis otsustavust teha tema aitamiseks kõik, mis vaja, isegi kui see tähendas mehe leidmist, kes annaks Nikolaile puuduva tahtejõu.

      Ja siin, Philippe’i interluudiumis, näeme embrüonaalsena hilisemat Rasputini lugu: Aleksandra vajadus – ja pime usaldus – vaimse nõustaja, jumalamehe järele, kes räägib kõrgematest tõdedest ja ettekuulutustest; tema müstitsism ja intensiivne religioossus; tema valmisolek segada end poliitikasse ja kasutada pühamehe sõnu, et Nikolaile valitsemise kohta nõu anda; paari suutmatus mõista, et nende eraelu omab avalikke tagajärgi; usaldamatuse tase Romanovite koja liikmete seas ja kuidas see usaldamatus tekitas vaenu ja keelepeksu, mis veelgi nõrgestas perekondlikke suhteid ja hiljem hävitas nende omavahelised sidemed, ning kuidas see keelepeks levis kiiresti haritud seltskonda ja rüvetas monarhia kuvandi; ja lõpuks, kuidas katsed uurida püha meest ja avada tsaari silmad ainult süvendasid lõhet trooni ja ülejäänud Venemaa vahel ning, Rasputini puhul, aitasid lõpuks viia revolutsioonini.

      6. Leegitsev tungal

      Seal ta on, rändab

      paunaga mööda metsateid,

      tema laul on kaeblik ja õrn, kuid

      kaval, oh, üleannetu laul. […]

      Ta tuleb – Jumal aita meid! –

      meie kõrki pealinna.

      Ja lummab ääretu

      Venemaa keisrinna.

Nikolai Gumiljov, „Mužik”97

      Millalgi 1904. aasta mai ja 1905. aasta alguse vahel saabus Rasputin esimest korda ajaloolisse tatari linna Kaasanisse Volga jõe ääres, mis ühendati Venemaaga pärast Ivan Julma ajal 1552. aastal toimunud verist piiramist.98 Ilmselt tõi Rasputini linna jõukas Bašmakova-nimeline kaupmehelesk. Nad olid kohtunud palverännakul, võib-olla Abalaki kloostris, mitte kaua pärast seda, kui naine oli oma abikaasa kaotanud. Tema lein oli määratu, kuid Rasputin rääkis temaga ja leevendas ta valu. Naine oli Rasputinist sisse võetud ja sai üheks tema varajaseks järgijaks ning hakkas kutsuma teda enda kulul kaasa oma reisidele pühapaikadesse. „Lihtne hing,” ütles Rasputin tema kohta. „Ta oli rikas, väga rikas ja ta andis selle kõik ära […] Ta päris veel rohkem ja andis selle samuti ära […] ja kui ta peaks veel pärima, siis annaks ta ka selle ära, selline inimene on ta.”99 Kaasanis tutvustas Bašmakova Rasputinit jõukatele kohalikele kaupmeestele ja väljapaistvatele vaimulikele. Rasputin jättis neile hea mulje. Ta oli tugev, kõhn, terve siberlane, kolmkümmend viis aastat vana, uhke ja sõltumatu. Selleks ajaks oli Rasputin hakanud end nimetama staretsiks, ning ta avaldas Kaasani inimestele muljet oma sisemise jõuga, oma läbinägelikkusega inimhinge suhtes ja oma pühakirja tundmisega. Tõsi, ta võis olla järsk ja ebaviisakas ning ei tundnud seltskondlikke kombeid, kuid ta tundus olevat tõeline jumalamees vaimuliku missiooniga, kel pole aega selliste pisiasjade jaoks. Sõnum Siberi pühamehest levis kiiresti ja inimesed hakkasid tulema tema juurde abi saama. Noorpaar, kes oli leinas oma kahe väikese lapse surma tõttu, otsis ta üles. „Minu naise ahastus muutus meeletuseks,” ütles abikaasa hiljem, „ja arstid ei suutnud midagi teha. Mõned soovitasid mul Rasputini järele saata… Kujutage ette: pärast temaga pool tundi rääkimist muutus mu naine täiesti rahulikuks. Öelge tema vastu, mida tahate, ja võib-olla on teil õigus. Kuid ta päästis mu naise ja see on tõde!”

      Vaimulikkonna seas, kellega Rasputin kohtus, oli Kaasani lähistel paikneva Seitsme Järve kloostri ülem Gavriil. Need kaks meest olid mitmeti sarnased. Mõlemad olid pärit talurahva seast ning olid sooritanud palverännaku Verhoturje kloostrisse ja palvetanud Verhoturje püha Simeoni säilmete juures. Neil oli ühiseid tuttavaid, nagu munk, hilisem piiskop ja metropoliit Meleti (Mihhail Zaborovski), ja mõlemad mehed olid tuntud selle poolest, et omasid erilisi tervendamisvõimeid. Gavriil oli võitnud isegi keisrinna õe Ella tähelepanu, kes teda sageli külastas. Rasputin võitis enda poole ka arhimandriit Andrei, sünnipärase vürst Aleksandr Uhtomski, kes oli sündinud ühte Venemaa vanimasse aadliperekonda. Rasputin oli sage külaline arhimandriidi kodus ja Andrei varustas Rasputinit isegi soovitustega Peterburis. Andrei kohta ütles Rasputin: „Ma ei tea ühtegi inimest, kelles oleks nii palju armastust.”100

      Rasputin meenutas hiljem oma kohtumisi Kaasani vaimulikega: „Ma rääkisin nendega peamiselt armastusest, kuid neil oli palju üllatusi armastuse kohta, mida ma olin kogenud.”101 Rasputin ei anna mingeid üksikasju armastuse kohta, mida ta oli kogenud, kuid hiljem ilmusid lood teatud sobimatutest tegudest naiste suhtes tema Kaasanis viibimise ajal – küsitavad kohtumised üksinda erinevate naistega, noorte naiste viimine linna saunadesse ja seejärel nende ärameelitamine perekonna juurest pärast nende kõlbelist laostamist.102 On teateid, et Rasputin tunnistas Gavriilile oma patud, kuidas ta silitas ja suudles naisi, kuigi ta väitis, et oli seda teinud armastaval ja sündsal viisil. Gavriil uskus teda, kuid nagu paljud Rasputini varased toetajad, pöördus ka tema lõpuks Rasputini vastu. Rahvatarkust tsiteerides ütles ta hiljem, et Rasputin on nagu ämblik: tapa ta ja Jumal andestab sulle nelikümmend pattu.

      Ühel päeval, juues koos Gavriili ja rühma teoloogiaõpilastega teed, mainis Rasputin oma kavatsust sõita Peterburi. Gavriil ei pidanud seda mõtet õigeks, mõeldes endamisi: „Sa kaotad Peterburis oma tee, see linn hävitab su.” Ootamatult nõjatus Rasputin Gavriili poole: „Ja Jumal? Kuidas on Jumalaga?” Gavriili jaoks oli see tõendus, et Rasputin võib lugeda inimeste mõtteid.103

      Kaasanist siirdus Rasputin Peterburi. „Korraga olin ma ideest haaratud ja see vallutas mu südame,” kirjutas Rasputin oma „Kogenud palveränduri elukäigus”. Tema idee oli ehitada Pokrovskojesse kirik, sest, nagu Rasputin apostel Pauluse sõnadele viidates kirjutas, kes ehitab kiriku, seda ei võida põrgu väravad kunagi ära. Kuid Rasputin oli vaene, kuidas pidi ta raha kokku saama – nii palju kui 20 000 rubla –, et ehitada kirikut, mida ta oma südames nägi juba valmina? Rasputin kirjutas, et oli heategijate otsinguil reisinud läbi kogu Tobolski kubermangu, kuid sealsed aadlikud, kuigi nad raiskasid oma raha prassimisele, ei andnud talle ühtki rubla. Nii otsustas ta reisida tsaaride pealinna.

      „Siis ma tulin Peterburi ja tundsin end nagu pime maanteel, niimoodi ma tundsin.” Ta suundus kõigepealt suurde Aleksander Nevski lavrasse (kloostrisse), et palvetada, kaasas vaid riidest kott määrdunud rõivastega ja paar kopikat, mille ta kulutas küünaldele. Kui ta oli lahkumas, küsis ta piiskop Sergi järele, kuid juhuslikult möödus just üks politseinik. „Mis piiskopi sõber sa selline oled,” ähvardas ta vaest räpast talupoega, „sa oled kindlasti huligaan.” Ehmunud Rasputin jooksis kloostri tagavärava juurde, kus uksehoidja ta pikali lõi. Rasputin põlvitas mehe ees ja rääkis talle midagi enda kohta ja miks ta piiskoppi otsis. Uksehoidjat liigutasid Rasputini sõnad ja ta läks kutsuma piiskop Sergit (Ivan Stragorodski), Peterburi vaimuliku seminari rektorit, kes kutsus Rasputini sisse ja rääkis Siberi staretsiga pikalt. Sergist sai Rasputini patroon, kes tutvustas teda linna eliidile ning seejärel võttis ta paleesse kaasa ja esitles teda tsaarile. Nikolai kuulas ära Rasputini plaani ehitada kirik ja andis talle raha ning Rasputin pöördus rõõmsalt koju tagasi.

97

Gumilev, Selected Works, 98–99.

98

Rasputini visiidi kuupäev on pikka aega olnud ainult umbmääraselt teada, kuid nüüd saab selle täpsemalt kindlaks määrata. Vt VR, 30; FB, 20.

99

VR, 30; Južnaja Zarja, 30. mai 1910, lk 2–3; Kijevljanin, 24. detsember 1916, lk 75.

100

FB, 8, 14, 25.

101

PZ, 242.

102

FR, 23–26; Sovremennoje Slovo, 20. detsember 1916, lk 2; Retš, 26. mai 1910, nr 142.

103

VR, 28.