Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus. Douglas Smith

nii, nagu ta poleks tema ise, justkui ta oleks olnud sisemiselt surnud või muutunud somnambuuliks. See kestis terve talve ja keegi ei osanud seletada, mis oli juhtunud nende armastatud Aleksandraga.

      Rozanov sai teada, et Medvedide ümber koondunud ringkonda kuulusid ka arhimandriit Feofan ja Siberi palverändur, kellest ta ei olnud kunagi midagi kuulnud. Esimese kohalolek andis talle parema tunde, mis oli seotud Feofani laitmatu mainega. Ühel oma külaskäikudest Medvedide juurde olid nad näinud majast lahkumas elegantset, kallisse keepi mähitud daami. Rozanov otsustas teda jälitada ja välja selgitada, mis Medvedide kodus toimub. Miks nad loovad enda ümber saladuslikkuse atmosfääri, korraldades salapäraseid kogunemisi lukustatud uste taga? Daam, nagu selgus, oli Olga Lohtina. Rozanov kohtus naisega tema kodus ja naine rääkis talle loo sellest, kuidas ta oli põdenud kohutavat haigust, mida arstid ei olnud suutnud ravida ja mis hoidis teda aastaid haigevoodis. Ja siis, Medvedide pool, oli ta leidnud tervenemise läbi usu. Kannatused olid olnud nii jubedad, et ta oli peaaegu kaotanud mõistuse, kuid palve ja usk olid päästnud ta elu.

      Rozanov ei teadnud, mida arvata. Kui naise lugu vastas tõele, ei saanud eitada mõju, mis Medvedide juures harrastatud usul oli talle olnud. Tema ees seisis ilus naine. „Iga tema liigutus oli meeldiv ja elegantne. Ta võlus oma isiksusega ja see võlu tulvas tema siirusest, tema soojusest ja tema mõistuse selgusest.”

      Mitte kaua aega pärast seda oli Rozanov taas Medvedide juures teed joomas. Nende laua äärde oli ilmunud uus nägu, mis ei kuulunud ei väikekodanlasele ega ka talupojale, nagu Rozanov täheldas. Kuni Rozanov teed jõi ja Medvedidega vestles, lõpetas võõras oma tee sõnagi lausumata, pani tassi külili alustassile, tänas neid ja lahkus. Rozanov leidis, et see oli „kõige ebahuvitavam mees, keda ta oli kunagi näinud”. Alles pärast tema lahkumist sai Rozanov teada, et see oli Siberi rändur, kellest kõik Medvedide pool olid nii sisse võetud.

      Rozanov hakkas kuulma jutte mehest, tema uskumatust vaimujõust ja mõjust inimestele. Varsti tundus, et kõik rääkisid imedest, mida ta Peterburis tegi. Kuid Rozanov hakkas kuulma ka midagi muud, nimelt seda, et mehel oli kombeks naisi ja tüdrukuid suudelda ja emmata. Ta küsis kord isa Medvedilt selle kohta ja sai vihase vastuse. „Tema suudlused,” rõhutas Roman, „on kõige vooruslikumad ja puhtamad.” Romani usk Rasputinisse tundus Rozanovile peaaegu haiglaslikuna: „Preester oli veendunud püha palveränduri maines. Vähimgi kahtlus tolle „absoluutses autundes” ajas ta raevu ning ta kaotas kontrolli enda üle ja hakkas sajatama.”153

      Kui Rozanovi esialgsed kokkupuuted Rasputini ja tema järgijatega Medvedide juures olid vastuolulised ja segadust tekitavad (kuigi ta hiljem väitis, et oli algusest peale Rasputinist rabatud), ei olnud ta piisavalt mures, et püüda oma kasutütart koju tulema sundida, kuigi räägiti, et Rasputin ajab teda taga (või midagi veel halvemat). Rozanov arvas, et võib-olla oli Siberi palveränduri ümber kujunenud mingisugune sekt, kuid ta ei võtnud nende vastu midagi ette. Jutud Aleksandrast aga ei vaibunud ja hakkasid Peterburi religioosse kogukonna seas laiemalt ringlema.154 Umbes aasta hiljem, 1907. aasta novembris sai Rozanov kirja Peterburi Püha Panteleimon Tervendaja kiriku ülempreestrilt Nikolai Drozdovilt.

      Ma tahaksin isehakanud Siberi prohvetit võimalikult palju avalikkuse ette tuua, tuginedes teie põgenenud tütre kurvale juhtumile. Saadan teile oma teksti mustandi ühes palvega lisada kõik üksikasjad, mis võisid minul tähelepanuta jääda ja eemaldada kõik, mis võiks seda asja kahjustada. Võib-olla ma ei peaks nimetama palverändurit nimepidi, nagu ma juba tegin, et ta ei saaks tõsta kisa kivide pärast, mis tema pihta on visatud. Sest me teame temast vähe. Medvedilt ja Ternavtsevilt155 oleme kuulnud ainult üht asja – et ta on „püha”. Me ei tea peaaegu midagi tema sõnadest ega tegudest; selle juhtumi puhul teie tütrega saab ta pugeda Medvedi selja taha. Peame olema ettevaatlikud. Saatke mustand mulle tagasi, kui olete parandused teinud. Ma avaldan selle Kolokolis või ilmalikus ajakirjanduses.

      Drozdovi artikli mustand kandis pealkirja „Siberi prohvet”.

      Pealinnas on mees Siberist, kes on oma järgijate seas pälvinud kõrgelennulise „pühamehe” tiitli. Mida ta on teinud, et see au ja austus ära teenida, ei oska me ausalt öeldes seletada. Loodame, et need, kes „kanoniseerisid” selle vaga mehe, keda ei olnud kanoniseerinud ametlik kirik, täidavad oma püha kohustuse tuua välja Siberi uustulnuka elu ja õpetuse „pühi” aspekte. Meie ülesanne on teine – tahaksime avalikustada kahtlused ja ebameeldivad üllatused, mida see mees mõnede oma tegudega tekitab […]

      Siberi „pühakul” on kummaline komme kallistada ja suudelda naisi, kellega ta räägib, isegi kui ta näeb neid esimest korda. Ta saadab oma kõnet žestide ja liigutustega, mida on teenitult nimetanud „grimassitavaks” ja „ahvilikuks” üks daam, kes lükkas tagasi mehe katse teda suudelda. Mõnikord satub „pühak” sellisesse ekstaatilisse seisundisse, et ta käitub nii, nagu ta oleks kurjast vaimust vallatud või püstihull. Niimoodi seletavad mõned skeptikud mõningaid fotosid sellest mehest.

      Mis käitumine see selline on – kallistused ja suudlused? Milleks seda vaja on? „Pühamehe” austajad seletavad neid maneere loomulikult heatahtlikult kui ülevoolavat armastust oma naisjüngrite vastu ja nimetavad neid suudlusi „pühaks suudluseks”, mis on normaalne suurte staretsite puhul nagu Sarovi Serafim ja Optina Ambrosius. […]

      Loomulikult ei julge me väita, et Siberi „prohvet” on mingi müstikust sektant, kuid pole kahtlust, et tema „poosides ja liigutustes”, tema suudlustes ja käepigistustes on midagi täiesti erinevat meie pühade staretsite Serafimi ja Ambrosiuse omadest. „Prohvet” ei ole veel nii vana. See on esimene asi, ja teine asi on see, et ta on ilmik ja abielus mees: tal on sobimatu , kes on hüljanud maailma ühes kõigi selle kirgede ja ihadega. Staretsite suudlused olid antud väga kaalutletult ega äratanud tundeid, mida üks neiu väljendas Siberi palveränduri suudluste kohta: „Need suudlused ja pigistused on vastikud.” Staretsite suudlused täitsid hinge ja ihu tervise, rahu ja püha rõõmuga. Samal ajal Siberi palveränduri suudlused, mis väidetavalt „jäljendavad staretseid”, tõid tema truude kaasosaliste abil kaasa ühe noore naise, kellel on loomulik kalduvus hüsteeriaks, lahkumise vanematekodust, ja mitte ainult ilma kahetsuse või kurbuseta, vaid rõõmuga uue elu eeliste üle ja sajatustega oma vanematekodu suunas, kus tal oli kõik, mida ta vajas, alates igapäevasest leivast kuni mõistliku vabaduseni oma elus ja usus. See kuri deemon sisenes tema hinge pärast seda, kui ta kohtus ja rääkis Siberi prohveti ja tema austajatega: soe vanematekodu muutus noorele naisele ebameeldivaks seejärel, kui temas prohveti ja tolle järgijate veidra väljenduse kohaselt „hakkas kasvama uus hing”. Ta jooksis ära oma vanematekodust, justkui oleks see kodu tema jaoks muutunud Kreeka Soodomaks.156 Tegelikkuses, tahaksin rõhutada seda asjaolu, ei õpetanud tema perekond talle midagi, mis oleks sarnanenud Soodomaga. Ta tahtis vabadust, nagu kadunud poeg piibliloos. Jumal hoidku, et see vabadus ei tooks kaasa „tema hinge surma” või kogu lootuse hävimist.

      Drozdov läks oma artiklis kaugemale, väites, et Rasputin kuulub veidrasse usulahku, mis oli seotud metsikute, orgiastiliste riitustega, mis olid vastuolus tõelise usuga. Ta küsis, kas Aleksandras kasvas uus hing või kas tegelikult oli tema vana hing sihilikult hävitatud.157

      Rozanovi reaktsioon Drozdovi kirjale ja tekstile on teadmata. Ei ole tõendeid, et ta üldse vaevus Drozdovile vastama või et tolle tekst kunagi avaldati. Mis puutub Aleksandrasse, siis ta lahkus lõpuks Medvedide ja Rasputini juurest. Tundub, et Rozanovil oli õigus, kui ta ei muretsenud.

      Rasputin oli pealinnas tagasi sügisel. Ta palus Romanil anda edasi kiri, mille ta oli kirjutanud tsaarile:

      Isa-tsaar!

      Olles tulnud sellesse linna Siberist, tahaksin esitleda sulle Verhoturje püha Simeon Imetegija ikooni, keda meie kandis austatakse, lootuses, et see pühak kaitseb Sind kõik Sinu elupäevad ja toetab Sind Sinu teenimises Sinu lojaalsete poegade hüveks ja rõõmuks.158

      12. oktoobril

153

Rozanov, Vozraždajuštšisja Egipet, 426–435; idem, V našei smute, 373–374; FStr, 9–28; OR/RNB, 1000.1975.22, 21ob–22; VR, 219–220.

154

Rozanov, O sebe, 17n.

155

Valentin Ternavtsev oli religioosne filosoof, Pühima Valitseva Sinodi ametnik ja Peterburi usulis-filosoofilise seltsi kaasasutaja ühes Hippiuse, Merežkovski ja Rozanoviga.

156

Piiblist tuntud Soodom ei asunud Kreekas. – Tlk.

157

NIOR/RGB, 249.4213.7, 26, 29ob, 32–33ob.

158

GARF, 640.1.323, 20ob.