Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus. Douglas Smith

Wilhelmiga, et arutada Kaug-Ida probleeme (Wilhelm otsis Venemaa toetust) ning et jälgida Saksamaa mereväe manöövreid: „Minu mõtted ja palved on kogu aeg sinuga. Ja ma tean, et sama kehtib ka hr P[hilippe’i] kohta, ning üksnes see lohutab mind, muidu oleks lahusolek liiga hirmus. […] Ära unusta, laupäeva õhtul umbes 10.30 – kõik meie mõtted suunduvad Lyoni poole. Kui rikkaks on meie elu pärast temaga kohtumist muutunud, ning tundub, et kõike on palju kergem taluda.”70

      Danzigist siirdus Nikolai Prantsusmaale, sõites rongiga koos Prantsuse presidendi Émile Loubet’ga Compiègne’i Pariisist kirdes, kus temaga liitus Aleksandra. Seal sooritas Philippe 6. septembril neile üllatusvisiidi. Nikolai ja Aleksandra nägid teda taas järgmisel päeval, kui neile tutvustati tema väimeest dr Emmanuel Henri Lalande’i, okultsete raamatute autorit pseudonüümi Marc Haven all. Oma sealviibimise ajal tõi Nikolai Philippe’i küsimuse välja vestluses Prantsuse välisministri Théophile Delcasséga ja kutsus ministrit tungivalt üles andma tema sõbrale Prantsuse arstiteaduste diplomit. Delcassé, nagu ka Loubet, oli tsaari taotlusest šokeeritud, ning samuti pealekäivusest, millega see esitati. Nende jaoks ei olnud Philippe midagi muud kui šarlatan. Nikolai palvet ignoreeriti.71

      Tähtsad vestlused. Palveseansid. Taotlused Prantsusmaa presidendile. Algusest peale oli selge, kui suurt mõju oli Monsieur Philippe Nikolaile ja Aleksandrale avaldanud. See ei olnud amüsantne kõrvalepõige valitsemise koormast. Täiesti vastupidi. Oma uues sõbras olid keiser ja keisrinna leidnud kellegi, kes võiks aidata seda koormat kanda. Philippe oli peaaegu üleöö muutunud üheks tsaari peamiseks nõuandjaks, ja ilmselt kasutas ta seda võimu, et anda nõu selle kohta, kuidas valitseda. Märkmed, mille on väidetavalt kirjutanud Militza pärast seanssi Znamenkal, püüavad kinni mõned tema sõnad Nikolaile: „Inglismaale on tulemas sõda,” ennustas ta, ning „Witte külvab probleeme”. Rahandusminister ja hilisem peaminister krahv Sergei Witte, kes viis ellu Venemaa majanduse ja poliitilise struktuuri muutmise ja moderniseerimise poliitikat, tundub olevat olnud Philippe’i erilise kriitika objekt. Kord olevat ta kirjeldanud Wittet Mustadele Printsessidele surmava ämblikuna ja öelnud, et tema hinge on tunginud rüve vaim. Philippe, vastupidi, oli üritanud veenda Nikolaid vastu seisma mis tahes poliitilistele reformidele, mis nõrgestaks tsaari autokraatlikku võimu ning öelnud nende majesteetidele, et põhiseadus tähendaks nii Venemaa kui ka Nikolai hävingut – sõnad, mida Nikolai ja Aleksandra kunagi ei unustanud. Philippe püüdis Nikolaid veenda, et tema tulevik ei ole mitte olla taltsas konstitutsiooniline monarh, vaid midagi suurejoonelisemat. Ta pidi muutuma „säravaks ida-tsaariks” ja Euroopa huvide kaitsjaks idas. Keisrinnale aga teatas ta, et tollel on eksimatu võime inimesi läbi näha ja eristada intuitiivselt sõpra vaenlasest.

      Kuid Philippe’i mõjuvõim ei lõppenud seal, vaid ulatus Aleksandra üska. Üks andeid, mis soovitas Philippe’i nende majesteetidele, oli tema väidetav võime määrata loote sugu. Kuidas täpselt ta sellega hakkama sai, pole selge. Mõned väitsid, et ta kasutas mitmeid hüpnootilisi manipulatsioone üsa kohal, teised ütlesid, et ta kasutas segu astronoomiast, hermeetilisest meditsiinist ja psühhurgiast.72 Pärast hävitavat pettumust, mis kaasnes Anastassia sünniga sel kevadel – kõik neli last olid tüdrukud –, soovisid Aleksandra, Nikolai ja kogu impeerium meeleheitlikult näha meessoost troonipärijat. Philippe pakkus neile lootust, ning Nikolai ja Aleksandra panid rõõmuga oma usu tema peale.

      Philippe naasis Venemaale 1901. aasta novembris ja asus elama Tsarskoje Selos Aleksandri palee, Romanovite Peterburi lähistel paikneva residentsi lähedal asuvas väikeses majas. Nikolai veetis seitsmenda novembri õhtu koos Philippe’i ning Nikolaša, Pjotri ja nende naistega, kes kõik olid hiljuti naasnud Krimmist, kus Prantsuse sõpra oli võõrustatud. Üheksandal kogunesid nad uuesti Znamenkal ühes Philippe’i, tema tütre Victoria ja tolle abikaasa Lalande’iga. Nikolail oli oma külalisele hea uudis: selsamal päeval oli tsaar saanud Philippe’ile sõjaväe meditsiiniakadeemiast arstidiplomi. Asja lõpule viimiseks määras Nikolai talle sõjaväearsti vormiriietuse. Philippe jäi kaheks kuuks ja nähtavasti sel ajal ütles ta Aleksandrale, et too on rase ja et seekord on see poiss. Aleksandra olevat olnud nii rõõmus, et suudles tema kätt. Enne lahkumist käskis Philippe Aleksandral seda uudist salajas hoida ja mitte anda arstidele teada või lubada neil end läbi vaadata. Kui ta läinud oli, ei suutnud Nikolai, Aleksandra, Mustad Printsessid ja nende abikaasad rääkida millestki muust kui imettegevast Philippe’ist.

      Kui nad 1902. aasta märtsis taas kohtusid, oli Aleksandra tõepoolest rase. Tema kõht paisus ja ta oli lõpetanud korseti kandmise. Nende sõbra ettekuulutus oli täitumas. Nikolai ja Aleksandra veetsid kuu lõpus kolm õhtut Philippe’iga. Kahekümne üheksandal olid nad üleval kella üheni öösel, olles haaratud tema „õpetusest”, kui tsiteerida Nikolaid. „Ma võiksin teda kuulata igavesti, lõputult,” õhkas ta. Nad kutsusid Philippe’i veetma tema Venemaal viibimise viimaseid hetki koos nendega Talvepalee aias. Nad lahkusid temast kolmekümnendal kurbusega, kuid tema külaskäigu soojus püsis ka pärast tema lahkumist.73

      1902. aasta kevadeks olid Romanovite perekonnaliikmed ja keiserlik õukond salapärasest võõrast teadlikud ning jutud olid hakanud levima. Riigisekretär Aleksandr Polovtsov märkis 8. mail oma päevikus, et ta on kuulnud kõige usaldusväärsemast allikast, et nende majesteedid on langenud täielikult Lyoni okultisti mõju alla. Mustad Printsessid olid kutsunud ta Venemaale, kus ta korraldas Nikolai ja Aleksandra jaoks läbi spiritistlikke seansse, mille käigus kutsus välja erinevaid vaime, kõige sagedamini Aleksander III oma, et too saaks oma pojale nõu anda, kuidas valitseda. Witte oli kuulnud, et Philippe üritas Nikolaid veenda, et tal pole vaja valitsemisküsimustes kelleltki teiselt nõu küsida kui kõrgetelt kirikutegelastelt, keda tema, Philippe, keisrile esitleb. Levisid jutud, et Philippe oli loonud õukonna juures salajase okultse looži ning et ta oli Venemaale saadetud juutide ja vabamüürlaste salasepitsuse tõttu, et võtta kontroll tsaari üle.74

      Nende hulgas, kes selliseid kuulujutte uskusid, oli leskkeisrinna. Ta oli nii mures Philippe’i mõju tõttu oma poja üle, et tegi paleekomandant kindral Pjotr Gessele ülesandeks uurida mehe tausta, olles veendunud, et too on satanist ja monarhiat kukutada kavatseva rahvusvahelise vabamüürluse agent. Gesse andis asja üle Pjotr Ratškovskile, Pariisis paiknevale tsaristliku salapolitsei juhile välismaal. Ratškovskil ei võtnud kaua aega, et teatada: Philippe on „tume ja kahtlane kuju”, musta maagia harrastaja ja juut, kel on sidemed Lodge Grande Alliance Israélite’iga. Ta lisas juurde Le Tempsi artikli, mis kirjeldas Philippe’i kui šarlatani ja potentsiaalset magnetisööri, samuti Prantsuse politseilt saadud teabe. Levisid kuuldused, et kui Gesse esitas raporti Nikolaile, heitis too sellele pilgu, rebis tükkideks, viskas põrandale ja trampis jalge alla. Seejärel olevat Nikolai käskinud siseminister Vjatšeslav von Plehvel viivitamatult lõpetada Ratškovski uurimistegevus ja Aleksandra palus Militzal edastada Philippe’ile nende kõige siiramad vabandused ebameeldivuste pärast, mis Ratškovski võis temale ja ta perekonnale põhjustada.75 Plehve vallandas Ratškovski oktoobris, suuresti keisri meeleheaks. Philippe’i afäär mängis küll Ratškovski languse juures rolli, kuid see oli vaid üks tegur ja tõenäoliselt mitte peamine. See ei takistanud jutte, et Philippe oli põhjustanud Ratškovski lõpu. Suurvürst Sergei Mihhailovitš, Sandro vend, lasi liikvele kuulujutu, et Nikolai käskis Ratškovski vallandada 24 tunni jooksul pärast tema raporti lugemist. Räägiti, et Philippe oli saatnud Militza kaudu imperaatorile sõnumi, et „taevas” nõuab Ratškovski vallandamist.

      Juulis külastas Aleksandra õde Ella Peterhofi ja püüdis temaga Philippe’i halvast mainest rääkida. Aleksandra kirjutas 23. juulil Nikolaile: „Ella on kuulnud Tema kohta palju väga ebasoodsaid asju ja et Teda ei tohi usaldada. Ma ei küsinud, kes mida ütles – selgitasin, et see kõik tuleneb kadedusest ja teadmatusest. Ta ütles, et selle ümber on nii palju salatsemist. Ma eitasin seda, öeldes, et me oleme teinud kõike avalikult ja et meie positsiooni juures ei saa kunagi midagi varjata, sest me elame kogu maailma silme all.”76 Aleksandra ei hoolinud Ella sekkumisest.

70

FA, 702.

71

Nikolai II, Dnevniki, 1:617, 886; FA, 701, 704.

72

HIA, Nikolajevski dokumendid, seeria nr 74, 129-6; Šemanski, Poslednije Romanovõ, 85; FA, 709; VR, 54; Rappaport, Four Sisters, 65.

73

Nikolai II, Dnevniki, 1:628–629, 633, 642, 654; FA, 709, 724; Rappaport, Four Sisters, 65.

74

HIA, Nikolajevski dokumendid, seeria nr 74, 129-6; FA, 548–551, 565; Kirejev, Dnevnik, 241; Bricaud, „Un mage”, 437–438.

75

FA, 708–709, 548–559, 565; LP, 208–209; Šemanski, Poslednije Romanovõ, 84.

76

LP, 216–219; Šemanski, Poslednije Romanovõ, 86. Ja FA, 546–547.