Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus. Douglas Smith

aja standardite järgi oli Rasputin keskealine talupoeg, kui ta otsustas oma külast lahkuda ja otsida Jumalat. See oli radikaalne otsus ja võis olla põhjustatud ainult mingisugusest emotsionaalsest või vaimsest kriisist. Võib-olla oli see teatav keskeakriis: ta oli abielus olnud kümme aastat, tal oli väike poeg ja teine laps tulekul, tema elu oli üks lõputu rügamine. Tõusta ja kodust lahkuda oli põgenemisviis, võimalus teistsuguseks eluks. Rasputin oli juba saanud maitsta seda teistsugust elu oma lühikestel palverännakutel Abalaki kloostrisse ja Tobolski suurde katedraali, kuid nüüd tahtis ta minna kaugemale ja pikemaks ajaks. Rasputinil oli rahutu loomus. Ta ei suutnud kunagi jääda ühte kohta liiga kauaks ja veetis oma ülejäänud elu liikvel. Kuid Rasputini otsus oli rohkem kui soov põgeneda. Religioosne impulss, millele on viidatud eespool, oli tõesti siiras. Ta oli oma usulistes otsingutes rahutu ning tema küsimused Jumala olemusest ja usust olid ületanud kohalike preestrite (tõenäoliselt piiratud) pädevuse.

      Ei ole mingeid andmeid selle kohta, kuidas ülejäänud pere reageeris tema kodust lahkumisele, et minna otsima Jumalat. On selge, et see pidi olema raske. Grigori oli Jefimi ainus poeg ja too vajas teda kodus, et tööga toime tulla. Ta ei saanud olla rõõmus poega minemas nähes ning on tõendeid, mis osutavad, et nende suhted kannatasid seetõttu.40 Praskovja ei võinud samuti selle üle õnnelik olla, kuid tolleaegses patriarhaalses talurahvamaailmas ei olnud tal muud valikut kui olukorraga leppida. Suuresti tähelepanuta on jäetud asjaolu, et selleks ajaks, kui Rasputin kodust lahkus, oli üle poole tema elust juba seljataga. Tal oli jäänud elada veel ainult üheksateist aastat.

      Stranniki, pühad rändajad või religioossed palverändurid, olid vanal Venemaal tavaline vaatepilt. Kogu 18. ja 19. sajandi oli idee võtta ette palverännak pühasse paika levinud nii rikaste kui ka vaeste seas. Kui rikkad võisid endale transporti lubada, siis vaesed pidid toime tulema oma kahel jalal, paun käes. Külast külla rännates lootsid palverändurid toidu ja öömaja osas võõraste lahkusele. Sageli olid nad siiski näljas ja magasid väljas tähtede all. Nende riietus erines vähe kaltsudest ning tavaliselt olid nad paljajalu. Paljud kandsid jalaraudu. See ei olnud kerge elu. 1900. aastal oli Venemaal umbes miljon palverändurit, kes ekslesid ühest pühast paigast teise, otsides lunastust ja valgustatust. Kõndides kordasid palverändurid Jeesus-palvet: „Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta minu, patuse peale.”41

      Paljud venelased suhtusid palveränduritesse suure austusega. 19. sajandi suur luuletaja Fjodor Tjuttšev ülistas neid oma luuletuses „Strannik”: „Vaest rändajat armastab Zeus / ja annab oma eestkoste! / Kuigi kodukoldelt pagendatu, / on ta jumalate külaline.”42 Ametivõimude jaoks olid aga palverändurid kaugel süütutest religioossetest otsijatest. Viimane tsaaripolitsei juht Aleksei Vassiljev kirjutas, et need mehed ja naised „esindavad täiesti anarhistlikku elementi Vene talupoegade seas”. Nad olid rahutud, sihitud kujud, kes vältisid igasugust kontakti riigiga peamiselt selleks, et pääseda kõigist sotsiaalsetest kohustustest. Stranniki, nagu Vassiljev veendunud oli, tuli üldiseks hüvanguks maha suruda.43

      „Kui ma hakkasin palverännakutel käima,” meenutas Rasputin aastaid hiljem, „kogesin teistsuguses maailmas olemise rõõmu.” Ta pani tähele erinevaid viise, kuidas inimesed Jumalat teenisid, ning jõudis arusaamisele, et ka maailmas elades on võimalik osaleda Tema töös, kui tegutseda Jumala armu sügavas mõistmises. Elu palverändurina oli raske. Rasputin kõndis viiskümmend kilomeetrit päevas igasuguse ilmaga. Ta palus almust või tegi juhutöid, et teenida mõni kopikas. Sageli sattus ta röövlite kätte või jälitasid teda mõrtsukad. Kurat kiusas teda pidevalt „ebapühade ihadega”. Rasputin alandas end, et panna proovile oma otsusekindlust. Ta sundis end kõndima ilma toidu ja veeta päevi, kuus kuud rändas ta ringi, vahetamata kordagi oma aluspesu või puudutamata oma ihu, kolm aastat rändas ta mööda Venemaad jalaraudades. Vanade kristlaste kombel tõi see lihasuretamine teda lähemale Kristuse vaimule. Aja jooksul loobus Rasputin oma raudahelatest „armastuse ahelate” vastu. Ta õppis lugema evangeeliume, mõtiskles nende tähenduse üle ja hakkas nägema Jumalat kõiges, eriti Vene maastiku ilus. Kristuse armastus täitis tema hinge. „Ma armastasin kõiki valimatult,” ütles ta. Kui bandiidid teda röövisid, andis ta neile kõik, mis tal oli, öeldes nende hämmastuseks: „See ei ole minu oma, see on Jumala oma.” Oma vähest toitu jagas ta kaasränduritega, sest see kõik tuli Jumalalt.44

      Imetle looduse ilu. Veendumus kuradi kohalolekus meid ümbritsevas maailmas. Võitle keha nõudmistega. Põlga raha ja materiaalseid asju. Tunne aukartust armastuse jõu ees. Askees ja ebatavalised usukombed koos sõltumatu vaimuga. Nendes lausetes paljastas Rasputin juhtmõtted, mis valitsesid tema elu üle.

*

      Uurali mägedes asuv Verhoturje on üks kõige pühamaid paiku Venemaal, kus asub kümneid kirikuid ja Püha Nikolai klooster. See oli palverändurite, sealhulgas Rasputini jaoks erakordselt populaarne sihtkoht ja siin kohtus ta ühe tolle aja kõige austusväärsema pühamehega. Makari, sündinud Mihhail Polikarpov, oli starets ehk vanake, kes elas väikeses hütis metsas mitte kaugel kloostrist. Margarita Sabašnikova, sümbolistliku luuletaja Maximilian Vološini esimene abikaasa, külastas Makarit 1910. aastal tema väikeses hütis, mis oli ümbritsetud kanadest, kelle eest ta hoolitseda armastas. „Tema nägu oli väljaspool aega,” märkis Sabašnikova. „Tema sügavad kortsud andsid tunnistust ärevusest, kuigi mitte enda, vaid teiste pärast.” Tundus, et tema silmad pole näinud und. Ta oli riides nagu talupoeg ja käitus kummaliselt, vahtis taevasse ja rääkis oma kanadega. Kuid Makari avaldas Sabašnikovale müstilist mõju. „Tema välimuses oli midagi haaravat, mingi väärikus, viis, kuidas meie pilgud kohtusid. Ta peab tõesti olema starets, mõtlesin ma, ja langesin tema ette põlvili.”45

      „Starets”, kirjutab Fjodor Dostojevski „Vendades Karamazovites”,

      on püha mees, kes võtab teie hinge, teie tahte oma hingesse, oma tahtesse. Valinud staretsi, loobute te oma tahtest ja annate selle täielikult tema meelevalla alla alistumistõotusega, täieliku endasalgamisega. Pühendunu võtab selle katsumuse, selle hirmsa elukooli vabatahtlikult enda peale, lootuses pärast rohkeid katsumusi endast jagu saada, hakata end valitsema sel määral, et viimaks terve elu alistamisega saavutada täielik vabadus, see tähendab vabadus iseendast, pääseda nende saatusest, kes elasid ära terve elu, aga iseennast endas ei leidnud.46 47

      Starets omas haruldast sisemist tarkust, Jumalast inspireeritud karismat, mis andis talle võime tegutseda vaimse teejuhina valgustumist taotlevate inimeste jaoks. Esimene ja kuulsaim kõigist sellistest staretsitest oli Püha Antonius Egiptusest (251–356). Ta loobus maailmast, et elada üle kahekümne aasta erakuna kõrbes, ja alles pärast seda intensiivset üksinduse ja mõtisklemise perioodi hakkas ta vastu võtma külastajaid, kes otsisid tarkust ja usku. Antoniuse elu – see sai eeskujuks kõigile tulevastele staretsitele – keskmes on eemaletõmbumise idee, enne kui ollakse valmis maailma tagasi pöörduma.

      Venemaa suurim rahvuspühak Radoneži Sergi (1314?–1392) elas staretsi elu, loobus maailmast inimtühja Vene metsa kasuks, kus rajas erakla ja elas enesedistsipliini ja palve elu. Ajapikku levis sõna eraklast ja vagast Sergist ning tema juures hakati käima vaimset juhatust saamas. Kui tema jüngrite arv kasvas, asutas ta Moskvast põhja pool kloostri, millest sai Moskva suurvürstiriigi kõige püham koht. Kuid Sergi ei loobunud kunagi askeesist ja palverändurid olid sageli šokeeritud sellest, mida nad temaga kohtudes nägid. Kuigi sündinud aadlik, töötas ta ikka köögiviljaaias, riides nagu vaene talupoeg, tema riided olid määrdunud ja ta pesi end harva. Ta nägi välja nagu kerjus ja oli pagenud üksikusse paika; siiski oli Sergi Moskoovia suurvürstide sõber ning ei vältinud poliitikat. 1380. aastal vahetult enne Kulikovo lahingut, milles võideldi tatarlaste vastu, palus Moskva suurvürstiriigi valiseja vürst Dmitri Donskoi Sergi õnnistust.

      Kuigi staretsid on õigeusu kirikule üldiselt iseloomulikud ja neid esines erinevatel aegadel, oli selle

40

VR, 12–13.

41

FR, 15, 21; Ware, Orthodox Church, 73–74; PZ, 13–14.

42

Liberman, On the Heights, 53.

43

Vasil’ev, Ochrana, 111.

44

PZ, 242–244.

45

VR, 23–24.

46

Aita Kurfeldi tõlge.

47

Brothers, 24–27.