Tõusuvesi. Liz Fenwick

ei pruugi taadu lausuda enam ainsatki sõna.

      Eventide’is oli teisiti kui moodsates elamutes, kauni vaate asemel paistis köögiaknast hoopis sissesõidutee. Need, kes selle maja ära ostavad, ehitavad kindlasti üht-teist ümber, ja ikka vastavalt moodsatele, mitte 19. sajandi lõpu põhimõtetele. Larale aga pigem meeldis, et vaade mõtteid söögivalmistamise ajal kõrvale ei juhi. Köögis tuleks keskenduda toiduainetele ja nendega seotud toimingutele. Praegu sai ta sellest paremini aru kui kunagi lapsena koos taaduga mustikamuffineid küpsetades. Aastad kulinaariakoolis ja tipprestoranide köögipoolel olid õpetanud nii mõndagi.

      Laual tema ees olid lõplikud lahutusega seotud lepingud. Tema abielu oli peaaegu läbi. Tegelikult polnud ta kõikmõeldavatele pisiasjadele tähelepanu pööranud. Aastaid järjepanu oli ta vihtunud tööd teha, ikka kaksteist-kolmteist tundi jutti ja kuus päeva nädalas. Seitsmenda magas maha. Pierre’i ta tegelikult enam ei tundnudki, ennast, seda, kes ta on väljaspool kööki, ka mitte.

      Lara pani kannu pliidile ja keeras gaasinuppu. Leek lahvatas põlema ja ta jälgis, kuidas see metallist kannu põhja all värvust muudab. Sama kannu mis alati. Kunagi oleks ta seda ehk endale mälestuseks soovinud. Oleks kööki hiilinud, haaranud saagiks vanad segamiskausid ning kapsaks lehitsetud kokaraamatud „Tubli majapidamine: parimad retseptid” ja päevinäinud „La Veritable Cuisine de Famille par Tante Marie”. Märganud prantsuskeelset kokaraamatut sealsamas riiulil, võttis Lara selle kätte, lappas lehti ja mõtles, et ei tea, millal taadu selle küll hankis. Neid retsepte katsetades sai Lara omal ajal ühtlasi ka kaunist prantsuse keelt harjutada. Kõige rohkem aga meeldisid talle Tante Marie raamatus need leheservadele pliiatsiga käsitsi kirjutatud märkmed: nõuanded, mida võiks millega asendada. Mingis mõttes võis neid kokaraamatuga veedetud tunde pidada tema karjäärivaliku inspiratsiooniks.

      Kokaraamatu läbi lapanud, jõudis ta viimaste lehekülgedeni, kus leidus rohkesti pliiatsiga käsitsi kirjutatud retsepte. Tegu polnud ei taadu ega vanaema käekirjaga, seega pidi need olema lisanud raamatu esimene omanik. Kätt üle hoolikalt kirja pandud ridade libistades naeratas Lara kibuvitsamarjasiirupiretsepti peale. Otse akna taga oli aed täis kibuvitsapõõsaid. Kannavad hästi, marjad on neil head. Sel aastal pole Larat siin, et neid korjata. Pole ainugi, kus ta septembris ja oktoobris juba olla võiks.

      Ta teadis, et ei võta siit praegu kaasa ainsatki raamatut. Need viiakse kohalikku heategevuspoodi ja müüakse maha. Mälestused mälestusteks, minevikku klammerduda pole mõtet. Raamatuid poleks tal kuhugi panna. Maja, mille nad siin Falmouthis viie aasta eest ostsid, jääb Pierre’ile. Lara osaks jääb mõningane rahasumma ja hägune mälestus teda nende pulmapäeval vallanud lootustest.

      Ta vangutas pead. See toimus juba kümme aastat tagasi. Kann hakkas katkendlikult vilistama, ta keeras gaasi kinni ja vaatas, kuidas leek põletisse varisedes kustub. Küttest ilma jäänud, kadus leegike nii kiiresti, meenutades ses osas veidi tema abielu. Ilma igapäevase hooleta suri ka armastus. Lara tõmbas riiulilt pihku pruuni teekannu. Vahest tõi taadu selle pärast sõja lõppu Inglismaalt kaasa, nii nagu oma pruudi Amelia. Tila küljest oli pisike kild ära tulnud, muidu aga oli kann täitsa terve. Võib-olla on just see kann too ainuke asi, mille ta Eventide’ist mälestuseks kaasa küsib.

      Võreuks avanes ja sisse tuli Leo. Lara silmad tõmbusid veekalkvele. Vend nägi välja parem kui iial enne ja tema nägemine tegi enneolematut rõõmu.

      „Tere, Äpu.” Leo laskis reisikotil põrandale kukkuda ja sirutas käed laiali.

      Lara astus ta käte vahele. „Oled lihtsalt kade, et sündisid teisena.” Kaksikute kahekümne kaheksale eluaastale vaatamata läks see vana nali ikka veel täie ette.

      „Tõsi.” Leo kallutas Lara veidi kaugemale, et talle silma sisse vaadata.

      „Kuidas tal on?”

      „Hakkab meid maha jätma.”

      „Tema vanuses pole üllatav.”

      Lara kortsutas kulmu. „Ma tean.”

      „Kuidas siis jõudeelu ka edeneb?”

      Lara tõi kuuldavale liialdatult valju ohke.

      „Vaata tõele näkku, vajasidki väikest puhkust.” Leo naeratas laialt. „Olgu, tuleb tunnistada, et bossi käpardist türanniks sõimata ja päevapealt tulema tulla polnud selleks just ideaalne moodus.”

      Lara puhkes naerma ja pööritas silmi.

      „Kuue kuu jagu sundpuhkust pluss kompensatsioon, nii et mis seal kurta,” ütles Leo.

      „Tõsi, aga …” Lara üritas leida õigeid sõnu, mille abil oma muresid väljendada.

      „Sa oled liiga meisterlik kokk, et muretseda, et äkki ei leiagi enam tööd.”

      Lara tõstis pilgu ja vaatas vennale otsa, silmad tõmbusid tänutundest, et Leo teda – nii nagu alati – mõistab, korraks veekalkvele. Leo pani talle käe ümber õlgade ja nad kõndisid läbi terve maja.

      „Tunne rõõmu, et said aja maha võtta. Sul on viimasel ajal päris raske olnud.” Vend sikutas Lara hobusesaba. „Oled juba maast madalast kärsitu.”

      „Tõsi,” naeris Lara.

      Trepil kohtusid nad põetajaga. Leo läks taadut vaatama ja Lara järgis pilguga ta minekut. Las vend saab võimaluse vanavanaisaga mõneks ajaks omavahele jääda. Ta pööras pead ja vaatas trepimademe aknast välja. Taevas olid pilved ja pärastlõuna oli märksa jahedam kui kõrvetavkuum hommik. Varsti võib äikest tulla. Lara võttis aknalaualt pildi. Taadu ja Lara tema pulmapäeval. Pruudist Lara astus mööda vahekäiku altari poole taadu käevangus, sest isa oli surnud juba kümne aasta eest, kui Lara oli alles kaheksa. Taadu oli andnud endast parima, et laste elus seda tühimikku täita.

      Silmi kissitades vaatas Lara kaugusse ja nägi Vineyardi kohal tinakarva taevas välgusähvatust. Mustvalgel fotol ta pihus paistis välja, et Lara on taadule väga armas, ent pulmapäeval oli taadu distantsi hoidnud. Võib-olla aimas ta juba ette, et see abielu püsima ei jää. Ütles ta ju sõnaselgelt välja, et kaheksateistaastaselt on liiga vara abielluda. Lara oli seepeale öelnud, et ega ta ise abielludes kuigivõrd vanem olnud. Taadu oli möönnud, et tõsi küll, lisas aga, et sõda teeb inimesed hoopis rutem ja teistmoodi vanemaks kui rahuaja elu. Lara palus, et taadu räägiks lähemalt, tema aga vastas vaid: „Ükskord edaspidi räägin.”

      Nüüd oli see ükskord edaspidi käes, aga Lara mõistis, et sõnade aeg on juba möödas.

      Taadu rind kerkis ja langes aeglasemalt kui enne. Lara seadis taadu kulunud palvehelmed talle pihku. Süda ütles, et nüüd ei lähe enam kaua. Ta aitas taadul ristimärgi teha.

      Lara ütles palvesõnad ja taadu silmalaud võbelesid korraks. Igal õhtul enne uinumist palvetas taadu roosipärja järgi. Umbes kolme aasta eest lakkas ta seejuures põlvitamast. Ees seisis suikumine igavesele unele ja võib-olla oleks taadul olnud palvetamata raske lahkuda.

      Omal ajal õpetas taadu Larat ja nüüd tulid ammu tuttavad sõnad uuesti meelde.

      Lõpetanud palve „Ole tervitatud, Kuninganna”, kuulis Lara selja tagant samme. Ta kergitas palvehelmed taadu huulte juurde ja seadis siis talle uuesti käte vahele. Taadu hingetõmbed polnud enam nii ägavad.

      „Leo,” sosistas Lara.

      Vend astus voodile lähemale. „Varsti?”

      „Jah.”

      Leo puudutas ta käsivart ja läkitas talle julgustava naeratuse. „Mine, võta viis minutit puhkust.”

      Lara jättis taadu Leo seltsi ja läks trepist alla, mõistes, et siitpeale on kõik vaid mõne tunni küsimus. Kui taadu sureb, jääb Lara ellu hiigelsuur tühimik, ja praegu on tühimikke tema elus nii palju.

      Köögiuksest välja astunud, hingas ta healõhnalist õhku sügavalt kopsudesse. Peaks ehk helistama vanaema Bettyle või emale, aga mida nemadki teha saaksid.

      Ju läheb elu kuidagi edasi. Praegu aga ei tahtnud ta raisata ainsatki minutit, mille saab veel koos taaduga veeta.

      Lara sööstis trepist üles ning kui