Tõusuvesi. Liz Fenwick

Jackile on armastus sama mis surm. Enam ei riskiks ta mitte mingil juhul. Minu silmis on armastus sama mis kaotus.

      „Kas teie saaksite temaga rääkida?” küsis reporter.

      „Soovitan teil homme uuesti proovida,” vastas Jack.

      „Arvate, et sellest võiks kasu olla?” Neiu hääl valjenes erutusest.

      „Ei, aga proovida võiks ikka.”

      Ehkki ma neid ei näinud, tajusin eemaltki reporterinäitsiku pettumust. Jack püüdis tõepoolest rõõmu ja lootust tuua. Kui kahju, et ta neid enda ellu ei lasknud. Mäherdune raiskamine. Sedasama ütles mu ema mulle aastaid tagasi ühel oma üürikesel selgushetkel. „Lase minna,” ütles ta. „Kasuta seda, mis sulle antud, nii hästi kui vähegi saad.” Minna lasta ma ei suutnudki, kuid viimaks lubasin teise inimese enda lähedusse, olgu küll natukesehaaval. Andrew oli kannatlik ja lahke inimene. Püüdsin olla hea abikaasa ja kasuema.

      „Arvan, et ta kannatab nende läbielamiste tõttu veel siiani.” Reporter hakkas köhima.

      „Väga võimalik, aga ega ta sellest ei räägi.” Eesruumist kostis samme. „Tema ajal nii ei tehtud.”

      Välisuks sulgus ja Jack astus raamatukogutuppa. „Sa ei olnud kuigi vastutulelik.” Suu ümber väreles naeratus ja puudutas silmigi. Jack oli võluv poiss, paljuski vanaisa moodi, aga heledat verd, Andrew oli olnud tumeda peaga.

      „Jah.”

      Ta võttis minu vastas istet. „Ta ei tahtnud midagi halba.”

      „Mis head see ikka teeks, kui ma talle oma sõjast räägiksin?”

      Jack võttis lauale jäetud foto. Vaatas pilti ja mind. „Memm, sa oled nii ilus.”

      „Olin.”

      „Ei, oled praegu ka.” Ta vaatas mulle üle pildi otsa.

      „Enam ma selline välja ei näe.”

      Jack naeratas. „Näed ikka.”

      „Häh.”

      „Vanem küll, aga naeratus on sama, ja silmad ja nina.” Ta tõusis. „Kas aitad seda naist, lased tal paar asja linti võtta?”

      „Pole vaja. Ametlikes ülestähendustes on kõik niigi olemas.”

      „See pole päris sama, eks ole?” Jack kummardus ja suudles mu laupa.

      „Sinu arvates peaksin seda tegema.”

      „Sina tee vaid seda, mida ise tahad,” ütles tema.

      „Häh.”

      „Otsusta ise, memm.” Jack suundus kööki. Peatselt hakkab sealt imehäid lõhnu hoovama. Praegu aga peegeldus laualambi valgus foto läikpaberil. Viimne kui asi sel fotol oli väljendusrikas, isegi mu viltune müts. Tol õhtul oli Londonis palju rõõmuküllaseid vaatepilte ja pildistajal tohutult valikuvõimalusi. Tema aga valis minu lenduri käte vahel.

      Minu sõda. Päike oli maja lõunaosast lahkunud; ehkki ma seda ei näinud, teadsin, et ta mähib köögi ja kabineti oma viimastesse kiirtesse, enne kui aia piire tähistavate kõrgete puude taha vajub. Millal mu sõda algas? Algust oli lihtne paika panna, aga lõppu nagu ei tulnudki. Veel siiani tunnen ma vaat et iga päev sõja mõju.

      Windwardi, mis toona oli vanaema suvemaja, kolisime 1940. aastal, kui algas välksõda. Elu Londonis võttis emal närvid läbi, eriti kui üleülejärgmine naabermaja pommitabamuse sai ja peaaegu täielikult hävis.

      Ma ei kaevelnud, kui meie suvisest puhkepaigast sai alaline elukoht. Pärastpoole asus ka vanaema meie juurde ümber, kui sõjavägi Oxfordshire’is onu Reginaldi maja hõivas. Naeratasin. Vanaema võttis üha uuesti ja uuesti jutuks, et küll on ikka ebamugav ja selle asemel võinuks ta kenasti häärberi niinimetatud lesemajakeses elada. Ent Cornwall oli vanaemal kord juba veres ja sellega tekkis suurepärane ettekääne mitte häärberil silma peal hoida, mis olnuks õige teguviis, vaid teha just seda, mida ta ise soovis.

      Falmouthi lahe poole vaadates tuli meelde, kuidas meri vanasti veesõidukitest kihas – nüüd sõidab seal vaid aeg-ajalt mõni tanker või lõbusõidulaev. Toetusin kepile ja jäin kuulama. Kaugusest kostis Glenn Milleri pala „In the Mood”. Kas hakkan mõistust kaotama? Sulgesin silmad. Need aastad olid jäänud nii kaugele, korraga aga olid nad mul kõri kallal, nii et õhk ei pääsenud kopsudesse. Toas kajas õhutõrjesireen. Vaatasin siia-sinna, püüdsin varjendi asupaika meelde tuletada, aga sireen lakkas ja kuulsin Jacki häält, mis laulis „Run Rabbit Run”.

      Hakkasin naerma. Tobe vanamutt. Nähtavasti oli tegu mingi raadiosaatega. Jackile meeldis kokates Raadio Nelja kuulata. Muusika on nii võimas. Kõik need aastad olin meelega hoidunud kuulamast. See toimib otsekui ajamasin. Just nagu oleksin Bobby käte vahel ja tema sosistaks mulle kõrva „I Only Have Eyes For You” laulusõnu. Just selle laulu ajal olin aru saanud, et mu süda on igaveseks kaotatud. Judisesin. Ta hoidis mind nii tihedalt enda vastas, ja kui muusika lõppes, sosistas seda, mida olin ise igatsenud öelda.

      Ma armastan sind.

      Tuul puhus lahtisest aknast sisse. Hõõrusin käsivarsi. Kõik karvakesed, mis seal veel järel olid, seisid turris. Pole vaja mõelda neile ammustele mälestustele. Süüdi on see neetud reporter. Oleksin võinud neid aastapäevasekeldusi hoopistükkis vältida. Miks peaksin tahtma minevikku vaadata? Miks peaks üldse keegi seda tahtma? Elada tuleb olevikule, mitte tulevikule ega minevikule.

      Majas levis tasasel tulel podisevate sibulate lõhn. Windwardi aastakümnete pikkune muutumatus rippus ära pigem mu viimaste aastate laiskusest, enne seda aga paratamatust vajadusest viimset kui penni näpu vahel veeretada. Ja ikkagi ei näinud häärber kõige selle juures sugugi kehv välja. Andrew oli soovinud, et kulutaksin majale tema raha, aga selleks ajaks oli kokkuhoidlikkus mul juba veres. Vanaema pööraks end sellise mõtte peale hauas ringi. Kõrgeauline Agatha Davies, sündinud Worth, oli abielludes teinud hea partii, aga lapsed valmistasid talle tõelise pettumuse ja lapselapsed osutusid veelgi hullemateks. Kui suur oli vägevate langemine – aga kõik polnud läbinisti halb. Andrew oli tubli inimene ja hea abikaasa ning nüüd, kui teda enam ei ole, on ta lapselapsed mulle tõeliseks õnnistuseks.

      „Memm, õhtusöök on valmis. Tahad süüa köögis või söögitoas?” Jack seisis uksel ja ümises Bing Crosby laulule „Don’t Fence Me In” kaasa. Ta nõksutas jalga ja sirutas käe tantsule kutsudes välja ning tema kenal näol oli kaval naeratus. Jah, elu pakkus ajapikku kompensatsiooniks nii mõndagi.

      KAKS

      Eventide, Falmouth Heights, Cape Cod, Massachusetts

      15. august 2015

      Akna juures põrkas kärbes vastu putukavõrku ja häiris voodi juures valvavat Larat, kes jälgis, kuidas vanavanaisa rinnakorv tõuseb ja vajub.

      Iga hingetõmbe juures mõtles neiu, kas see on ehk viimne. Põetaja jutu järgi polnud vanavanaisa sellest ajast saadik, kui Lara kesköö paiku magama läks, kordagi ärkvele ega teadvusele tulnud. Nüüd ei lähe enam kaua. Teistele perekonnaliikmetele oli teatatud, aga keegi ei kiirustanud. Jumalagajätud olid juba toimunud. Lara tõusis ja astus akna juurde. Hüvastijätud. Neid ta vihkas ja seda praegust ei tahtnud ta kohe kindlasti.

      Mädakuu august oli oma hüüdnime vääriline. Tuulekest polnud niigi palju, et see musliinkardinat liigutaks. Supelrand Eventide’i ees, nagu taadu kodu kutsuti, oli lage. Nantucketi merekitsus oli tasane ja vee kohal rippus kuumusevirvendus. Kärbes jäi aknalaual vagusi ja seejärel häiris rasket õhku üksnes taadu vilisev väljahingamine. Öökapil kükitas lamajale hommikuse jalutuskäigu ajal rannalt korjatud kribu-krabu. Lapselik aardekuhjake. Viimasel nädalal käis Lara iga päikesetõusu aegu rannas jalutamas ja korjas sealt ikka üht-teist kaasa, mis võiks taadule rõõmu pakkuda. Kaks päeva tagasi, kui taadu viimast korda sidusalt rääkis, oli ta selgitanud odasabakrabi elutsüklit, hoides pihkude vahel Lara leitud augulist kesta. Mõistus oli taadul ikka veel nii selge. Keha aga andis üha rohkem alla. Kirg ookeani ja kõige selles leiduva vastu oli olnud tema elutöö, ja see elu oli nüüd lõpusirgel.

      Taadu