Bella figura. Камин Мохаммади

ees olid iidse välimusega pitsilised raudvarvad.

      Jõudsin Piazza Santa Crocele, mis oli päevavalgel täpselt niisama imeline. Seisin keset piazza’t päikeselaigus taeva all, mille oleks samahästi võinud maalida Tiepolo, eelmise öö sajust jäänud lombid pilvi peegeldamas, ja tabasin leierkasti uitava heli. Läbi mu masenduse trügis uus tunne, peaaegu kõikevõitev iha tantsida. Keerelda ja pöörelda üle selle tohutu väljaku, teha Gene Kelly moodi piruette kuni Danteni väljaku kaugemas otsas, sikutada teda ninast ja naerda tema morni näkku.

      Mõne aasta eest, romantilisel nädalalõpul Veneetsias, mille oli korraldanud mu endine kallim, olin olnud ilust nii liigutatud, et puhkesin nutma. Arvatavasti ei olnud tema nädalavahetust niimoodi ette kujutanud, kuid mind haaras see imeline linn nii, et ma peaaegu nuuksusin iga uue avastuse peale: kunst, arhitektuur, Suur kanal oma gondoljeeridega, kontrast avarate piazza’de ja üle salakanalite viivate vaiksete sillakeste vahel. Christobel oli mind hoiatanud Stendhali sündroomi, tuntud olukorra eest, mis mõjub Firenze külastajatele, kes jäävad ilu üleküllusest päriselt haigeks, ning asju pakkides olin võtnud kaasa hulgaliselt salvrätikuid.

      Kuid hoolimata Piazza Santa Croce hiilgusest, Ponte Vecchio kaunistustest, hoonetelt peegelduvast valgusest ning isegi oma murtud südamest ja lüüa saanud hingest ei tundnud ma soovi pisaraid valada. Isegi siis mitte, kui jalad viisid mind Piazza del Duomole ja mu suu vajus hiigelkatedraali valget ehitud hoonet nähes uuesti lahti. Fassaadi kohal kõrgus tohutu terrakotakuppel, Brunelleschi meistriteos, kogu hoone oli nii määratu, et väljak selle ees mõjus kääbuslikult. Katedraal tundus omaenda kuulsusega kaasnevast üleküllastatud: maalipukkide taga seisvad kunstnikud, kliente ootavad kaarikud, hobused jalaga sillutist kaapimas, turismigrupid lipukesega giidi kannul. Turiste paistis olevat kõikjal, nagu Gulliveri kinni siduvad liliputid, kuid Duomo, ülekeev ja üüratu, keeldus alla andmast.

      Väljakult juhtis lärm mind edasi Sant’Ambrogio vabaõhuturule. Mööda inimtühje tagatänavaid kõndides keerasin ümber ilmetu majanurga ja pilt ärkas ellu. Turgu ümbritsesid pargitud kaubikud ja rollerid, nende vahel sagisid jalakäijad, osa suundumas turule, osa lahkumas, kaasas kotid lillekimpude ja roheliste lehtedega. Keskmistes vahekäikudes olid vikerkaarevärvilised tooted koondunud siseturu ümber – suurtest lahtistest ustest nägin lette juustu, salaami, singi, leiva ja tangainetega. Väljas olid laineplekist katuse all välja pandud puu- ja köögiviljad, sees seisid virnas kotid kuivatatud ubade ja kikerhernestega, seinu ääristasid punekimbud ning pakid kuivatatud tšilli ja ürtidega, riiuliutel oli ridamisi väljas värske ja kuivatatud pasta.

      Mulle tundus, nagu oleksin jõudnud filmivõtetele.

      Kõndisin läbi vabaõhuturu, komistades tillukestele koertele ja koduperenaiste ratastega kottidele. Jälgisin naisi, kes pidasid kaupmeestega pikki mõttevahetusi. Peatusin puu- ja köögiviljaleti juures, kus tšillikaunte ketid rippusid müüja taga nagu kardinad ning sildil seisis: peperoncino – viagra naturale! Mu naeratust nähes astus paksu halli juuksetuka ja punaste ümarate põskedega mees lähemale. Tal oli must tuttmüts üle kõrvade tõmmatud ja ta tagus kinnastes käsi kokku, piieldes mind ise kortsudest ümbritsetud silmadest. Kui sirutasin käe, et puudutada prisket punast soonilist ja peaaegu nikerdatult mõjuvat tomatit, hüüatas mees „Ooooh!“ häälel, mis oleks võinud kanduda üle mägede. Tõmbusin nagu nõelatult tagasi. Ta pöördus minu poole kiires itaalia keeles, andes mõista, et ma ei tohi kaupa puudutada. Selle asemel võttis ta pruuni paberkoti ja täitis selle paari suure soonilise tomati, peotäie käharsalati, tumerohelise suvikõrvitsa, kimbukese pikkade puhmassabadega porgandite, väga valge ja ümmarguse sibula ja küüslauguküünega. Palumata lisas ta kopsaka kimbu laialehist basiilikut. Me suhtlesime kätega ja kui ma maksin, ilmus mehe näole lai naeratus, ta lõi endale käega vastu rinda ja teatas: „Mi chiamo Antonio!“ Ta sirutas mustas kindas käe välja. Surusin seda ja tutvustasin ennast, üllatunud, et tema sõrmikud olid kašmiirist.

      „Piacere, Kamin.“ Ta paistis muhelevat. „Allora ci vediamo domani!“

      Tänavanurgal peatusin kohviku juures, mille ees olid väikesed lauakesed kollaste krüsanteemidega. Kohviku ees seisis valvel keskealine mees, kes nägi hoolimata peenest sinisest särgist ja tumesinisest põllest vöö ümber välja nagu aiapäkapikk. Ta tervitas mind inglise keeles ja avas ukse, kutsudes mind sisse astuma. Kohvik oli seest niisama võluv, puidust seinatahveldisega, tulikakollastel seintel raamitud reklaamid 1930. aastatest. Toolid olid punase plüüsiga kaetud teatriistmed ning akende asemel olid kohviku tänavapoolsel küljel klaasuksed, mida ääristas kulunud puit ja mis olid suletud kullatud kremoonidega. Lagi koosnes nikerdatud puidust ruutudest, igas intarsiatehnikas kuldse, sinise ja punase värviga vanik. Sõbralik gnoom selgitas: „See on, kuidas öeldaksegi, romaani stiilis, kolmeteistkümnes sajad. Kõik aknad on Toscana vanadest villadest.“

      Siis võttis päkapikk mu käe ja kummardas sügavalt. „Minu nimi on Isidoro,“ ütles ta hoogsalt, „ja see on Caffè Cibreo, Firenze kõige kaunim kohvik. Seal,“ ta osutas diagonaalis teisel pool tänavat olevale restoranile, „on kuulus restoran Ja seal,“ ta näitas läbi akna vastasmaja suurt sissekäiku, „on Teatro del Sale, klubi ja teater. Me oleme üks pere.“

      Tema entusiasm oli nakkav. Tutvustasin ennast ja palusin kaasa ühe cappuccino. Ta silmitses mind arusaamatuses.

      „Ee …“ otsisin käekotist vestmiku, „per portare via?“

      Nüüd astus ta väikese kaarja baarileti taha, mille ühes otsas kõrgus hiiglaslik Gaggia kohvimasin ning teises osas klaasvitriin väikeste saiakeste, tillukeste pitsapalade, glasuuriga croissant’ide ja koogikestega. Isidoro selja taga olid puitriiulid täis napsipudeleid ja hõbedasi kokteilišeikereid. Ta oli segaduses. „Aga miks? Kas teil kodus mokakannu ei ole?“

      Tahtsin juua kohvi koju San Niccolòsse jalutades, selgitasin Isidorole.

      Ta põrnitses mind hetke ja pahvatas siis naerma. „Ma no!“ hüüatas ta silmist pisaraid pühkides. „Aga miks säärane rutt?“ Kehitasin õlgu. Ta jätkas: „Aga kuhu jääb nauding? Kuidas te oma cappuccino’t maitsete? Dai,“ ta osutas lauale eesakna all, „istuge ja ma toob teile. Così, võite nautida.“

      Tegin nagu Isidoro ütles ja Gaggia masin ärkas kurisedes ellu. Nauding – uus mõiste minu täiskasvanuelu kohvijoomiskarjääris. Mõtlesin tagasi Londonile ja üleloomulikult kõrgetelt papptopsidele kohutava kohviga, mida ma endaga kõikjal kaasas kandsin. Ma ei olnud näinud tänase hommiku jooksul kedagi papist kohvitopsiga. Panin imeks, kuidas see saab kohvimaal võimalik olla. Ent ma ei olnud näinud ka ketikohvikuid. Firenze tundus – vähemalt need osad, mida olin seni avastanud – õndsalt teistsugune moodsatest linnadest ja nende üleilmsetest bränditoodetest.

      Vahuse joogi lauda toonud, teatas Isidoro uhkelt: „Mina valmistan parimat cappuccino’t kogu Firenzes. Proovige, siis näete!“ Tal oli õigus. Mitte liiga kuum, aga ka mitte leige, kange ja kreemine. „Me kasutame Toscana parimat piima. Head lehmad!“ lisas ta laua juurde seisma jäädes ja küsis siis, kust ma pärit olen. Vastust kuuldes plaksutas ta elevusega käsi. „Ah! Londra, che bella! Ma olin kord seal, iiiilus!“ Siis muutus ta ilme haletsevaks. „Aga köögivili – maitset ei ole!“ tundis ta kaasa, pea longus. Mu köögiviljakotti märgates muutus rõõmsamaks: „Aga nüüd maitsete TÕELIST köögivilja!“ Kui hämmastav köögivili siis ikka olla saab, mõtlesin. Tomat on ju lõppude lõpuks ikka lihtsalt tomat.

      Isidoro jätkuva pärimise peale rääkisin, et üritan kirjutada raamatut, ja ta lasi kuuldavale madala vile. „Brava!“ kiitis ta käsi plaksutades. „Mitte ainult ilus, vaid ka intelligentne!“ hüüatas ta. „Jääd siia ja sinust saab Fiorentina. Saad osaks meie perest!“

      Silmitsesin aknast kehade ja mopeedide keerist tänavanurgal. Melus peatus naine, kes nägi välja nagu noor Gina Lollobrigida, mopeedi kõrval, millest ta möödus, kummardus, kontrollis mopeedi küljepeeglist oma huulepulka ja tõmbas sõrmega üle kulmude. Ta tõstis pilgu, märkas mind ennast vaatamas ja pilgutas mulle edasi kõndides silma. Naeratasin vastu. Võib-olla võiksin jääda ja saada osaks sellest häbitute elegantsete firenzelaste naljakast perekonnast.

      Kiirustasin