Bella figura. Камин Мохаммади

köögiakna alla. Hoolimata külmast ja vihmast lõin aknad valla ja kummardusin pimedust uurides välja.

      Vaiksesse siseõue avanesid aknad, rõdud ja terrakotakividest katused. Kaugemal kõrgus selle kõige kohal kohaliku kiriku, saleda seitsmeteistkümnenda sajandi ehitise torn. Väikeste võlvide alt paistis neli rohelist kella, tornitippu ehtis ainsa kaunistusena tellistest siksakimuster. Teiste korterite aknad kõikjal minu ümber olid pimedad. Vihm langes vaikusse.

      Christobeli torn, mõtlesin, meenutades esimest korda, kui olin sellest kuulnud.

      Olin kohanud Christobeli, kui võtsin vastu viimase hetke kutse veeta puhkus ühe sõbra kodus Prantsusmaal. Christobel oli samuti külaliste seas. Tal olid valged juuksed, mille keskel jooksis must triip, ja tema ninaservas sädeles teemant. Mitte eriti haldjast ristiema moodi, kuid Disney ei olekski suutnud välja mõelda kedagi nii ninakat ja nutikat nagu Christobel.

      Sain teada, et Christobel on romaanikirjanik, Cambridge´i õppejõu abikaasa ja viie lapse ema. Ta rääkis, kuidas oli armunud Itaaliasse, kui oli elanud aasta aega Firenzes ja õpetanud inglise keelt. Ta käis seal endiselt sageli ning oli millalgi ostnud sinna korteri, rääkides unistavalt siseõuest ja kirikutornist. Ta käis Firenzes peaaegu iga kuu, kaks päeva, kui olla üksi, ilma et lapsed seelikust ei sikutaks, et uidata tänavatel, külastada oma armsaid urkaid, juua cappuccino’t, osta disainerkleite ja käsitsi valmistatud kingi. Ta kirjutas selle kõik põnevikesse, mille tegevus toimus Firenzes, tema kangelased käisid tema jälgedes mööda linna, tema süžeed kujutasid paika, mida ta armastas selle ilu ja saladuslikkuse tõttu, mille hämar pahupool teda lummas. Ta oli avaldanud kolm romaani ja töötas neljanda kallal. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas ta selleks kõigeks aega leiab. „Mul on täiskohaga töö ja kass ning ma ei kujuta ikkagi ette, kuidas jõuaksin nädala sees pead pesta,“ olin öelnud, ja me olime naerdes sõbrunenud.

      Ühel palaval päeval oliivipuu all lesides oli Christobel pannud ette, et võiksin kasutada tema korterit Firenzes, et kirjutada raamatut, mille ettevõtmisest unistasin. Tol hetkel olin naernud – see oli ilus unistus, kuid tegelikkusest nii kaugel kui üldse olla sai. Lõppude lõpuks hoidis mind Londonis kinni Suur Töökoht, mul oli liiga palju tegemist, et niimoodi putku panna.

      Kuid siis, vaid mõne kuu pärast, olin oma Suurest Töökohast ilma ja oma korterist välja tõstetud. Isegi mu kass oli mind hüljanud, ühel päeval aknast välja roninud ja rohkem ma teda ei näinud. Nagu mu meeleheidet haistes helistas Christobel mulle ühel talveõhtul, kui oma kastide vahel istusin. Minu uudiseid kuuldes plaksutas ta rõõmsalt käsi. „Nüüd ei takista miski sul sõita jaanuaris Firenzesse kirjutama,“ ütles ta ja asus plaane tegema juba enne, kui olin nõusse jäänud. Nii olin võtnud kuulda vihjet, mille elu mulle peale surus, hinganud sügavalt sisse, haaranud kaasa raamatuettepaneku ja astunud kaljuservalt alla. Kalju oli küll renessanssnäoga, ent siiski kalju.

      Nüüd, mõni kuu hiljem, olingi kuidagiviisi üheotsapiletiga siin, istusin Christobeli torni kõrval ja silmitsesin tema siseõue. Mind läbis paanikalaine: esimest korda täiskasvanuelus ei olnud mul töökohta, sissetulekut ega oma korterit. Silmitsesin torni – see polnud mingi niisama vana kirikutorn, vaid Michelangelo oli end kunagi seal vaenlaste eest varjanud. Läksin voodisse.

      Järgmisel varahommikul äratas mind kirikukellade hääl. Need helisesid ülevoolavalt viisteist minutit ja nurjasid mu katsed keerata teine külg ja edasi magada. Valgus hüples vastu valgetelt seintelt ja kõrgetelt kaldus lagedelt, mida mööda jooksid risti jämedad puittalad. Põrandat katsid märja liiva karva suured terrakotaplaadid, mis mõjusid paljaste jalgade all karedalt. Küte oli kogu öö sees olnud ja hakkas viimaks kõledusest läbi murdma.

      Tegin endale tassi teed, panin teekannu pliidile, trotsides kõiki kuivatusrestil olevaid lahti võetud mokakohviaparaate. Taevas köögiakna taga muutus kahvatusinisest kuldseks ja seejärel asuursiniseks, kui päikesevalgus mööda torni alla ronis, pannes risti tornitipus leegitsema, enne kui ujutas küpsisevärvi tellised rida rea järel oma kumaga üle ning tõi esile uurded nende pinnal.

      Minust kohe vasakul oli üks aken, mis asus minu omaga võrreldes parempoolse nurga all. See oli nii lähedal, et oleksin võinud sinna sisse küünitada. See pidi olema Giuseppe, Christobeli kunstnikust naabri aken, kellest ta oli rääkinud erilise kiindumusega. Silmasin meest pimedas korteris, kus ta ringi tammus, seljas paks oranž fliis ja tumeoranž vateeritud vest. Punaste prillide ja liivakarva juustega Giuseppe nägi välja nagu pimeduses ringi liikuv päikeseloojangu plahvatus.

      Seadsin end seljaga tema akna poole, et hoida meie mõlema privaatsust – mul ei olnud hetkel tuju sõprussuhteid luua.

      Istusin ja lasin vaatepildil silmadesse imbuda, kuni päev oli nii ere ja värvid nii rikkalikud, et ma ei saanud enam kauem paigale jääda. Torkasin märkmiku käekotti, kolistasin kivitrepist alla, lõin rasked puituksed lahti ja astusin via di San Niccolòle.

      Tänav oli kitsuke ja ääristatud mõlemal pool kõrgete hoonetega: beežid, koorekarva, sinepivärvi, kollased – katuserivi oli niisama sakiline nagu mööda lonkiva vana mehe hambutu naeratus. Kõik majad olid renessanss-stiilis nagu minu omagi. Nende räästad ulatusid sillutise kohale, pudelrohelised aknaluugid olid paisatud lahti päikeselist päeva tervitama, pesunöörid tõmmatud akende vahele. Tänava vastasküljel oli pagariäri, aknad udused. Eesukse ees põlvitas lühike priske naine ja küüris laia harjaga ukseläve, mustad juuksed valge mütsi alla peidetud. Käevangus jalutas mööda kaks vanadaami. Ühe heledad juuksed olid puhvi löödud, lühema sõbratari pruunikaspunased kiharad pealaele kokku kammitud. Kahepeale olid nad arvatavast oma sada viiskümmend aastat vanad, kuid jumestatud ja hästi riides, madalad kontsad munakividel klõbisemas. Nad vedasid enda järel ostukotte, mille rattad valjusti kolisesid. Nad peatusid, et tervitada lävepakku küürivat naist, kes ajas end lobisemiseks vaevaliselt sirgu ja avas ukse, et nad saaksid aurusesse pagariärisse astuda, samal ajal kui mopeedid mööda põrisesid ja inimesed üksteist tänavanurgal asuvasse kohvikusse suundudes hõikusid. Järgnesin neile.

      Café Rifrullost üürgas tänavale Itaalia popmuusika räme heli ja seinal oleval lameekraaniga teleril vilkusid popvideod. Mind võttis vastu lärmi ja inimeste kehasoojuse müür. Kliendid hõikusid tellimusi, üks rida kehasid astus ette, kui baariletile tõsteti väikesed tassid musta kohviga. Nad lisasid suhkrut, segasid kaks korda, kummutasid tassi kiiresti tühjaks ning astusid siis kõrvale, et nende taga ootajad saaksid leti äärde tulla ja sedasama korrata. Leti taga tuiskas ringi kolm baristat, keda kamandav suur mustajuukseline vuntsidega mees kõrgus baari kohal samasuguse autoriteediga nagu Pavarotti La Scalas ning laulis kohvi valmistades katkendeid aariatest. Kui ma viimaks ette nihkusin, astus Rifrullo Pavarotti minu ette. Ta vaatas mulle otsa ja laulis „La donna èmobile“. Palusin arglikult cappuccino’t ja osutasin lootusrikkalt croissant’ile. Pavarotti naeris kogu südamest ja ma tundsin end lollina.

      Viisin kõigi silme all oma hommikueine välja. Tõmbusin nende pilkude all kössi, kuid astusin ikkagi välja külma jaanuarihommikusse, sundijaks inglaslik vajadus imada endasse igal võimalusel päikest, ning istusin pisut värisedes pingile. Rifrullo külgukse vastas oli pizzeria, tilluke veinibaar ja peene välimusega delikatessipood. Nende kohal olid vürtsikarva palazzo’des korterid, kaks korrust aknaid avatud luukide vahel. Lühike tänav viis vasakul väikesele väljakule, kus autod olid pargitud suvalise nurga all, mopeedid vahele pigistatud, ning mida kaugemas otsas ümbritses sakiline müür, mille kulunud kivide vahel kasvas rohi: terveks jäänud osa keskaegsest linnamüürist, millesse oli raiutud San Miniato värava suur kaar. Müür oli samasugust rahustavat liivakarva tooni nagu minu torn ja selle varisev pind oli kaitsnud linna sajandeid.

      Rüüpasin nautides cappuccino’ kibeda kohvi ja vahuse piima täiuslikku segu. Lapsena tuli mu lemmiktädi mulle vahel kooli vastu ja viis mu ühte peenesse Teherani kohvikusse täis sigaretisuitsu mähkunud intellektuaale, et juua café glace’i: segu kohvist, piimast ja vanillijäätisest, mida pakuti kõrgetest klaasides ammu enne seda, kui frappuccino’d panid turundusinimeste silmad särama. Mul on tollest ajast kohvisõltuvus ja nüüd pani mind naeratama mõte, et siin ei pea ma enam kunagi jooma halba kohvi.

      Pärast kohvi kõndisin mööda San Niccolòt edasi kuni tänavanurgani