Seotud. Доменико Старноне

kes tegelevad nendega päeval ja ööl, isale ja emale, kellega koos hommikust süüa, kes nad kooli saadavad ja pärast järele tulevad. Neil on õigus perekonnale, perekonnale, kes elab kodus, kus süüakse koos lõunat ja mängitakse ja tehakse kodutöid ja vaadatakse veidi telerit ja süüakse siis õhtust ja vaadatakse veel veidi telerit ja soovitakse lõpuks head ööd. Soovi issile head ööd, Sandro, ja sina ka, Anna, soovige issile head ööd, ja ilma virinata, paluks. Täna õhtul unejuttu ei saa, on juba hilja; kui tahate unejuttu, peate kärmelt hambad ära pesema, issi jutustab teile, aga mitte kauem kui veerand tundi; pärast tuleb magama jääda, muidu jääme homme kooli hiljaks ja teie isal on ka vaja varakult rongi peale minna. Kui ta tööle hiljaks jääb, saab ta riielda. Ja lapsed – kas sa ei mäletagi enam? – jooksevad hambaid pesema ja tulevad siis sinu juurde unejuttu kuulama. Nii on see olnud igal õhtul alates ajast, kui me nad saime, ja nii peab see jääma, kuni nad suureks kasvavad, kuni nad ära lähevad ja meie vanaks jääme. Aga võib-olla sulle ei pakugi minuga koos vananemine enam huvi, ei paku isegi huvi võimalus näha oma lapsi kasvamas. Kas on nii? Ongi nii?

      Mul on hirm. Meie kodu asub kõrvalises paigas, tead ju küll, milline Napoli on, see on hirmus paik. Öösiti kuulen kära ja naeru, ma ei maga, olen rampväsinud. Mis siis, kui mõni varas aknast sisse ronib? Kui varastatakse ära teler või plaadimängija? Mis siis, kui keegi, kes sinu peale vimma peab, tapab meid kättemaksuks une pealt ära? Sa vist ei saa aru, millise raskuse sa oled minu kanda jätnud? Kas sa oled unustanud, et mul ei ole tööd, et ma ei tea, kuidas hakkama saada? Ära pane mu kannatust proovile, Aldo, vaata ette. Kui ma juba tõsiselt asja kallale asun, siis sa veel maksad selle eest.

      3

      Ma nägin Lidiat. Ta on väga noor, ilus, hästikasvatatud. Ta kuulas mind sinust palju tähelepanelikumalt. Ja ta ütles väga õigesti: pead temaga rääkima, mina teie suhtesse ei sekku. See on tõsi, ta on kõrvaline isik, tegin temaga ühendust võttes vea. Mida saigi ta mulle öelda: et sa tahtsid teda, et sa võtsid ta omale, et ta meeldis sulle ja meeldib ikka veel? Ei, ei, ainuke, kes mulle olukorra kõiki üksikasju selgitada saab, oled sina. Tema on üheksateistkümneaastane – mida tema ka teab, mida ta mõistab. Sina oled kolmekümne nelja aastane, oled abielumees, oled väga haritud, sul on väärikas töö, sind hinnatakse. On sinu ja mitte Lidia kohus jagada põhjendatud selgitusi. Ja ometi oled sa mulle kahe kuu jooksul öelnud üksnes seda, et sa ei suuda enam koos meiega elada. Jah? Ja mis põhjusel? Minuga – sa ise vandusid mulle – pole ühtegi probleemi. Sinu laste osas pole küsimustki, nad on sinu lapsed ja saavad sinuga hästi läbi ning sina, nagu sa ise ütled, saad samuti nendega väga hästi läbi. Noh? Ei mingit vastust. Sa vaid kogeled: ei tea, lihtsalt juhtus. Ja kui küsin, kas sul on uus kodu, uued raamatud, asjad, mis sulle kuuluvad, siis vastad, et ei, mul ei ole midagi, mul on halb olla. Ja kui ma ütlen, et sa elad koos Lidiaga, magate koos, sööte koos, siis sa vingerdad, pomised, et ei, ole nüüd, me lihtsalt suhtleme vahel ja kõik. Tahan sind hoiatada, Aldo. Ära minuga niimoodi jätka, ma ei pea vastu. Iga meie vestlus tundub mulle võlts. Õigemini on hoopis nii, et mina pingutan, et vaadata näkku laastavale tõele, samal ajal kui sina valetad mulle ja näitad sellega, et sul pole enam minu vastu mingitki lugupidamist, et sa ütled minust lahti.

      Mind valdab üha enam hirm. Kardan, et võid kanda selle põlguse, mida mu vastu tunned, üle ka meie lastele, meie sõpradele, kõikidele. Sa tahad mind enesest lahti lõigata, mind kõigest välja jätta. Ja mis kõige olulisem, sa tahad vältida igasugust katset meie suhte üle veel kord järele mõelda. See ajab mind hulluks. Minul, erinevalt sinust, on vaja teada, sa pead mulle kiiremas korras üksikasjalikult selgitama, miks sa mind maha jätsid. Kui sa veel pead mind inimolendiks, mitte pudulojuseks, keda kepiga eemale peletada, siis võlgned sa mulle selgituse – ja pidagu see selgitus ka paika.

      4

      Nüüd on mulle kõik selge. Sa oled otsustanud lõplikult minema minna, meid saatuse hooleks jätta. Sa soovid teistsugust elu, meile pole selles ruumi. Tahad minna, kuhu heaks arvad, kohtuda, kellega heaks arvad, teostada end nii, nagu heaks arvad. Tahad jätta selja taha meie väikese maailma ja siseneda koos oma uue naisega suurde maailma. Sinu silmis oleme elav tõestus selle kohta, kuidas sa oma nooruse ära raiskasid. Sa pead meid haiguseks, mis pole lasknud sul kasvada, ja sa loodad ilma meieta kaotatu tasa teha.

      Kui ma sain õigesti aru, siis sa paned mulle pahaks, et ütlen niivõrd sageli meie. Aga nii see on: mina ja lapsed oleme meie, sina oled nüüdseks juba sina. Ära minnes hävitasid meie ühise elu koos sinuga. Hävitasid selle, kuidas me sind nägime, kelleks me sind pidasime. Sa tegid seda teadlikult, sa olid seda planeerinud, sa sundisid meid tunnistama, et olid vaid meie kujutlusvõime vili. Nõnda vaevleme nüüd mina, Sandro ja Anna, viletsuse, turvatunde täieliku puuduse ja meeleheite küüsis, samal ajal kui sina oma armukese seltsis kurat teab kus elu naudid. Tagajärjeks on see, et minu lapsed on nüüd ainult minu omad, nad ei kuulu sulle. Oled teinud nii, et nende isa on muutunud minu ja nende meelepetteks.

      Ometi ütled, et tahad suhteid säilitada. Hea küll, mul pole midagi selle vastu, kuid on hädavajalik, et selgitaksid, kuidas. Kas sa soovid olla täieõiguslik isa, hoolimata sellest, et oled mind oma elust välja arvanud? Kas sa soovid hoolitseda Sandro ja Anna eest ja pühenduda neile ilma minuta? Kas tahad olla vari, mis aeg-ajalt välja ilmub ja siis nad pärast taas minuga jätab? Küsi laste käest, vaata, kas see sobib neile. Mina võin sulle öelda vaid seda, et oled neilt ootamatult ära võtnud midagi, mis laste arvates neile kuulus, ja see teeb neile väga haiget. Sandro pidas sind oma maailma nabaks ja on nüüd pidetu. Anna ei tea, mis süüteoga ta on hakkama saanud, aga usub, et ta süü on nii suur, et läksid karistuseks minema. Olukord on just selline, nii et vaata ise, kuidas hakkama saad, jälgin seda hea meelega pealt. Aga ütlen sulle kohe, et esiteks ei lase ma sul ära rikkuda oma suhteid lastega ja teiseks keelan sul teha oma lastele veel rohkem liiga, kui juba niigi teinud oled – näidates, et sinu isaroll on läbinisti võlts.

      5

      Loodan, et nüüd on sulle selge, miks meie suhte lõpp tähendab ka suhte lõppemist Sandro ja Annaga. On lihtne öelda, et oled isa ja soovid seda olla ka edaspidi. Aga sinu teod on näidanud, et lastele pole sinu praeguses elus ruumi, et soovid neist vabaneda, nii nagu vabanesid minust. Kui nii võtta, siis millal sa üldse nende eest päriselt hoolitsenud oled?

      Siit tulevad viimased uudised, kui need sind üldse huvitavad. Kolisime uude koju, rahast ei piisanud enam üüri maksmiseks. Läksime elama Gianna juurde, et kuidagi moodi ots otsaga kokku tulla. Lapsed pidid vahetama kooli ja sõpru. Anna on õnnetu, et ei näe enam Marisat, kellest ta väga palju hoolis. Sulle oli esimesest hetkest peale selge, et see asi lõpeb nii – et mind maha jättes põhjustad oma lastele kõikvõimalikke ebamugavusi ja alandust. Vaatamata sellele oled sa lillegi liigutanud, et seda vältida? Ei, sa mõtlesid ainult enda peale.

      Sa lubasid Sandrole ja Annale, et veedad suve koos nendega, kogu suve. Ükskõikselt tulid sa neile ühel pühapäeval järele ja nemad olid rõõmsad. Aga kuidas lugu lõppes? Sa tõid nad mulle nelja päeva pärast tagasi, öeldes, et nende eest hoolitsemine teeb sind rahutuks, et sa ei tunne end olevat ülesande kõrgusel, ja lahkusid koos Lidiaga. Sa ei ilmunudki välja enne sügist, sa ei mõelnud kordagi selle peale, millise puhkuse nemad veedavad: kus, kuidas, kellega, mis raha eest. Sulle oli oluline ainult sinu enda mugav äraolemine, mitte laste oma.

      Aga räägime nüüd pühapäevastest külaskäikudest. Sa saabusid meelega hilja, jäid vaid mõneks tunniks. Sa ei viinud neid kunagi välja, ei mänginud nendega. Vaatasid telerit ja nemad istusid sinu kõrval, ootasid, jälgisid.

      Ja pühadel? Sa ei andnud ei jõuludel, aastavahetusel, kolmekuningapäeval ega lihavõtetel endast elumärkigi. Enamgi veel: kui lapsed palusid selge sõnaga, et võtaksid nad enda juurde, vastasid alati, et sul pole neid kusagil võõrustada – nagu oleksid nad mingid võõrad. Anna joonistas sulle pildi oma unenäost, mis rääkis surmast, ja selgitas kõike üksipulgi. Sina ei pilgutanud silmagi, sa ei näidanud välja mingit meeleliigutust, lihtsalt kuulasid ja ütlesid talle: kui ilusad värvid. Sa elavnesid vaid siis, kui tundsid vajadust meie omavahelistes vestlustes rõhutada, et sul on nüüd oma elu, et sinu elu ei ole meie oma, et meie lahkuminek on lõplik.

      Nüüd tean, et sul on hirm.