Seotud. Доменико Старноне

title>

      ESIMENE RAAMAT

      ESIMENE PEATÜKK

      1

      Kui sina oled selle ära unustanud, auväärt härra, siis las ma tuletan sulle seda ise meelde: ma olen sinu naine. Tean, et kunagi see meeldis sulle, kuid nüüd on äkitselt vastukarva. Tean, et teeskled, nagu poleks mind olemas ja pole kunagi olnudki, sest ei taha jätta halba muljet kõrgelt haritud seltskonnale, kellega läbi käid. Tean, et meie harilik elu, kohustus õhtusöögiks koju naasta ja magada minuga ja mitte kellega sa iganes soovid, paneb sind ennast tohmanina tundma. Tean, et sul on häbi öelda: jah, ma abiellusin 11. oktoobril 1962, kahekümne kahe aastasena, jah, ma andsin oma vande preestri ees, Napoli Stella-nimelise piirkonna kirikus, ja ma tegin seda ainult armastuse pärast, miski ei sundinud mind tagant, jah, mul on kohustusi, ja kui te ei mõista, mida tähendab, kui sul on kohustused, siis olete haletsusväärsed inimesed. Tean küll, ma tean seda imehästi. Aga hoolimata sellest, kas sa seda soovid või ei, jääb tõsiasjaks see, et mina olen sinu naine ja sina oled minu mees, oleme olnud abielus kaksteist aastat – oktoobris saab kaksteist – ja meil on kaks last: Sandro, kes sündis 1965. aastal, ja Anna, kes sündis 1969. aastal. Kas pean dokumente näitama, et sulle aru pähe panna?

      Aitab, vabanda, läksin liiale. Ma ju tunnen sind, tean, et oled head inimene. Aga palun tule koju niipea, kui seda kirja loed. Või kui sul pole veel tahtmist, siis kirjuta mulle ja selgita, mis sinuga toimub. Püüan sind mõista, ma luban. Mulle on juba selgeks saanud, et vajad rohkem vabadust, ja see on ka õige – mina ja sinu lapsed püüame sulle teha nii vähe tüli kui võimalik. Kuid sa pead mulle üksipulgi ära seletama, mis toimub sinu ja selle neiu vahel. On möödunud kuus päeva – sa ei helista, ei kirjuta ega anna ennast näole. Sandro küsib sinu järele, Anna ei taha pesta juukseid, sest ütleb, et ainult sina oskad neid korralikult kuivatada. Ei piisa, kui mulle vannud, et see naine või neiu sind ei huvita, et sa ei kohtu enam temaga, et ta ei tähenda sulle midagi, et see oli vaid vahejuhtum, milleni viis kriis, mis juba tükk aega sinus pakitsenud oli. Ütle mulle, kui vana ta on, mis on tema nimi, kas ta õpib või töötab või ei teegi midagi. Vean kihla, et esimest korda suudles just tema sind. Sina pole võimeline haarama initsiatiivi, ma tean küll, sind kas tõmmatakse sündmuste keerisesse või sa ei liigutagi ennast. Ja nüüd oled hämmeldunud – ma nägin küll su pilku –, kui ütlesid: olin teise naisega. Tahad teada, mida ma mõtlen? Mõtlen, et sa pole veel aru saanud, mida sa mulle tegid. Kas sa ikka mõistad, et sa oleksid mul nagu käe kõrist alla surunud ja rebinud, rebinud, rebinud, kuni mult südame rinnust kiskusid?

      2

      Kui lugeda, mida sa mulle kirjutad, siis jääb mulje, nagu oleksin hoopis mina piinaja ja sina ohver. Seda ma küll ei talu! Mina püüan teha kõik endast võimaliku, teen selliseid jõupingutusi, mida sa ei suuda ettegi kujutada, ja tuleb välja, et ohver oled hoopis sina? Kuidas nii? Sest tõstsin veidi häält ja lõhkusin veekarahvini ära? Sa pead tunnistama, et mul oli selleks ka veidi põhjust. Sa ilmusid pärast kuud aega ette teatamata välja. Sa näisid rahulik, isegi südamlik. Mina mõtlesin: jumal tänatud, ta on jälle tema ise. Sina seevastu ütlesid mulle, nagu see oleks mõni tühiasi, et toosama inimene, kes neli nädalat tagasi sind põrmugi ei huvitanud – sinu tunnustuseks tuleb öelda, et olid lõpuks otsustanud talle ka nime anda ja kutsusid teda Lidiaks –, on nüüd nii tähtis, et sa ei suuda enam ilma temata elada. Kui välja arvata hetk, mil viitasid tema olemasolule, rääkisid sa minuga nii, nagu kannaksid mulle ette mingit kaubanduslikku teadaannet, mispeale mul ei tuleks öelda muud kui „hea küll, mine pealegi koos selle Lidiaga minema, aitäh, teen oma parima, et sulle enam mitte tüli teha”. Kui ma püüdsin kuidagi reageerida, siis sa takistasid mind ja hakkasid rääkima üldistel perekonda puudutavatel teemadel: perekonnast ajaloos, perekonnast maailmas, perekonnast, kus üles kasvasid, meie enda perest. Kas ma pidin siis olema kukupai ja vakka püsima? Kas sa seda siis eeldasidki? Vahel oled sa lihtsalt naeruväärne: usud, et piisab mingi üldise jutu veeretamisest ja mõnest sinu lookesest, et asjad joonde seada. Aga minul on sinu mängudest kõrini. Jutustasid mulle kaeblikul toonil, mida sa üldiselt ei kasuta, ei tea mitmendat korda, kuidas su lapsepõlve rikkusid ära vanemate ülimalt halvad suhted. Tõid isegi piltliku näite: ütlesid, et sinu isa mässis su ema ümber okastraadi ja sa kannatasid iga kord, kui nägid mõnd raudokast ema ihusse lõikumas. Siis asusid meist rääkima. Seletasid mulle, et just nii, nagu su isa tegi liiga teile kõikidele, kardad sinagi – kuna tolle õnnetu mehe kummitus muutis ka teid õnnetuks ja painab sind ikka veel – teha liiga Sandrole, Annale ja ennekõike mulle. Näed nüüd, et mul pole su jutust sõnakestki kaduma läinud? Nõnda sonisid sa iseteadva rahuga kaua aega, rääkides rollidest, millesse me end abielludes vangistasime – abielumees, abielunaine, ema, isa, lapsed – ja kirjeldasid meid – mind, ennast ja meie lapsi – nagu mutrikesi mõttetus masinavärgis, kes on sunnitud kordama igavesti ühtesid ja samu tuimi liigutusi. Lasid samamoodi edasi, tsiteerides aeg-ajalt mõnd raamatut, et mind vaikima sundida. Algul arvasin, et sa räägid minuga nii, sest on juhtunud midagi hirmsat ja sa ei suuda enam meenutada, kes ma olen: inimene, kel on tunded, mõtted, omaenda hääl, mitte mõni käpiknukk külateatris, mida sa siin korraldad. Alles hiljem jõudis mulle kohale, et sa püüdsid mind vist aidata. Tahtsid mulle selgeks teha, et meie ühist elu hävitades sa hoopis vabastad mind ja lapsi ja et peaksime selle sinu lahkuse eest tänulikud olema. Oo, suur tänu, küll sa oled alles lahke. Ja sa veel solvusid, et ma sind kodust välja kihutasin?

      Aldo, palun mõtle ometi järele. Peame üksteisele tõsiselt otsa vaatama, pean mõistma, mis sinuga toimub. Meie pika kooselu jooksul oled sa alati olnud südamlik mees, nii minu kui ka meie laste vastu. Sa pole vähimalgi määral oma isa moodi, kinnitan sulle seda, ja ma pole iial märganud toda okastraadi-asjandust, mutrikesi masinavärgis ega muid rumalusi, millest rääkisid. Olen hoopis märganud – seda küll –, et viimastel aastatel hakkas miski meie vahel muutuma, sa vaatasid huviga teisi naisi. Mäletan väga hästi toda laagriplatsi kaks suve tagasi. Sina pikutasid varjus, lugesid tundide kaupa. Ütlesid aina, et sul on tegemist, ega teinud minust ja lastest väljagi, uurisid midagi mändide all või liival pikutades, kirjutasid. Aga kui silmad tõstsid, siis ikka selleks, et pilku tema külge naelutada. Vahtisid, suu paokil, nagu siis, kui sul on peas mõni segane mõte, millele püüad kuju anda.

      Tol ajal ütlesin enesele, et sa ei teinud midagi halba: neiu oli ilus ja pilku ei saa käskida, varem või hiljem läheb see ikka uitama. Aga ma kannatasin väga, eriti, kui hakkasid vabatahtlikult end nõudepesijaks pakkuma, mida muidu kunagi ei juhtu. Tuiskasid kraanikausside poole niipea, kui tema sinnapoole astuma hakkas ja tulid tagasi siis, kui temagi lahkus. Arvad, et ma olen pime, et olen tundetu, et ma ei pannud midagi tähele? Kinnitasin enesele: rahu, see ei tähenda midagi. Sest mulle tundus mõeldamatu, et sulle võiks meeldida teine naine, olin kindel, et kui sulle juba ükskord meeldima hakkasin, meeldin sulle igavesti. Uskusin, et tõelised tunded ei muutu, eriti, kui ollakse abielus. Seda võib ette tulla, ütlesin enesele, kuid ainult pealiskaudsete inimestega, ja tema ju selline pole. Seejärel ütlesin enesele, et käes on muutuste aeg, et ehk oled sa tõesti kaalunud, kas poleks mitte õigem kõik aknast välja visata, äkki ma olen olnud liialt keskendunud kodustele toimetustele, rahaga majandamisele, laste vajadustele. Hakkasin end salaja peeglist vaatama. Kuidas ma välja näen, mida üldse endast kujutan? Kaks rasedust olid mind vaevu muutnud, olin tubli naine ja ema. Aga ilmselgelt ei piisanud sellest, et olin jäänud pea samasuguseks nagu siis, kui tutvusime ja armusime, otse vastupidi – äkki oligi viga just selles ja mul oli vaja edasi liikuda, oli vaja olla enamat kui hea naine ja tubli ema. Nõnda püüdsin olla rohkem laagriplatsi-naise ja nende neidude moodi, kes kindlasti Roomas sinu ümber tiirutasid, ja sundisin end enam osalema sinu elus väljaspool koduseinu. Tasakesi algaski uus ajajärk, loodan, et sa panid seda tähele. Või ei? Märkasid küll, aga see polnud vajalik? Miks siis mitte? Kas ma ei teinud piisavalt? Kas jäin oma muutumises poolele teele pidama, ei suutnud end teiste järgi kohandada ja jäin hoopis selliseks, nagu olin? Või läksin liiale? Võib-olla muutusin üleliia, võib-olla minu muutumine häiris sind, pani oma naist häbenema, või ei tundnud sa mind enam ära?

      Räägime sellest ometi, sa ei saa mind ju pimeduses hoida. Ma pean sellest Lidiast teadma. Kas tal on oma kodu, kas sa ööbid tema juures? Kas temas on see, mida otsisid ja mida minus enam pole või pole kunagi olnudki? Sa oled pistnud pea liiva alla ja ei anna mingit võimalust asjadesse selgust tuua. Kus sa oled? Aadress, mille meile jätsid, asub Roomas, telefoninumber samuti, aga kui kirjutan, siis sa ei vasta, kui helistan, ei võta keegi toru. Mida ma pean tegema, et sind leida, kas helistama