Veripunase taeva all. Mark Sullivan

ksale tuhandele Itaalia juudile, keda ei õnnestunud päästa.

      Miljonitele natside sõjamasina küüsi langenutele ning neile loendamatutele, kes kunagi tagasi koju ei jõudnud.

      Ning Robert Dehlendorfle, kes kuulis seda lugu esimesena ning päästis mu naha.

      Armastus võidab kõik!

Vergilius

      Eessõna

      2006. aasta veebruaris olin ma 47 aastat vana ning mu elus oli kõige sügavam mõõn.

      Mu noorem vend, kes oli ühtlasi mu parim sõber, oli end eelmisel suvel surnuks joonud. Mina olin kirjutanud romaani, mis ei meeldinud mitte kellelegi, olin mässitud mingisse ärivaidlusse ning olin eraisiku pankroti äärel.

      Päikeseloojangu ajal üksinda ühel Montana maanteel sõites hakkasin mõtlema oma kindlustuspoliisidele ja mulle turgatas pähe, et ma olen oma perele surnuna rohkem väärt kui elavana. Kaalusin, kas mitte sõita autoga vastu sillaposti. Sadas lund ja oli hämar. Enesetappu poleks kahtlustanud keegi.

      Siis aga nägin lumekeeriste vahel vaimusilmas oma naist ja poegi ning mõtlesin ümber. Teelt maha keerates värisesin kontrollimatult üle kere. Kokkuvarisemise äärel langetasin pea ning anusin Jumalalt ja universumilt abi. Palusin mõnda lugu, midagi suuremat kui mina ise, mingit ettevõtmist, kuhu ma saaksin ülepeakaela sukelduda.

      Kõlab uskumatult, aga selsamal õhtul kuulsin ühel õhtusöögil, mis toimus miskipärast just Montana osariigis Bozemanis, killukesi ühest erakordsest ja seni kuulmata teise maailmasõja aegsest loost, mille kangelane oli üks seitsmeteistaastane Itaalia poiss.

      Esimese hooga arvasin, et see lugu Pino Lella elust sõja viimasel kahekümne kolmel kuul ei saa olla tõsi. Me oleksime pidanud sellest juba kuulnud olema. Siis aga sain teada, et Pino oli nüüd, kuuskümmend aastat hiljem, endiselt elus ning pärast peaaegu kolmekümmet aastat Californias Beverly Hillsis ja Mammoth Lakesis elamist tagasi Itaalias.

      Helistasin talle. Härra Lella oli esialgu minuga rääkimise suhtes väga tõrges. Ta ütles, et ta pole mingi kangelane, pigem hoopis argpüks, mis süvendas mu uudishimu veelgi. Pärast veel mitut telefonikõnet soostus ta viimaks minuga kohtuma, kui ma Itaaliasse sõidan.

      Lendasin Itaaliasse ning veetsin Milanost põhja poole jääva Maggiore järve ääres asuva Lesa linnas ühes vanas villas koos Pinoga kolm nädalat. Pino oli toona 79-aastane, kuid pikka kasvu, tugev, hea välimusega, sarmikas, naljatlev ja sageli põiklev. Kuulasin tundide kaupa, kuidas ta vanu aegu esile manas.

      Mõned Pino mälestused olid nii elavad, et kangastusid mu silme ees. Mõned teised olid jälle ähmasemad ning neid tuli korduva küsitlemisega selgemaks meelitada. Mõnesid sündmusi ja tegelasi ta ilmselgelt vältis, mõnest aga paistis kartvat rääkidagi. Kui taati tolle valusa aja kohta pinnisin, meenutas ta tragöödiaid, mis panid meid mõlemaid nutta tihkuma.

      Tolle esimese külaskäigu ajal suhtlesin Milanos ka holokausti uurivate ajaloolastega ning usutlesin katoliku preestreid ja partisanide vastupanuliikumise liikmeid. Käisin koos Pinoga kõigis olulistes paikades. Suusatasin ja ronisin Alpides, et põgenemisteekondadest paremini aru saada. Toetasin taati, kui ta Piazzale Loretol suurest kurvastusest kokku varises, ning nägin pealt, kuidas ta Castello Sforzescot ümbritsevail tänavail kaotusevalust vappus. Ta näitas mulle, kus ta viimast korda Benito Mussolinit oli näinud. Nägin, kuidas ta käsi värises, kui ta Milano suures katedraalis Duomos surnutele ja märtrisurma läinutele küünla läitis.

      Kogu selle aja kuulasin ma meest, kes meenutas kaht aastat oma erakordsest elust, kuidas ta seitsmeteistkümneselt sai täiskasvanuks ja kaheksateistkümneselt jäi vanaks, tipp- ja madalhetki, katsumusi ja triumfe, armastust ja südamevalu. Selle kõrval, mida tema oli hoomamatult noorena läbi elanud, tundusid minu isiklikud probleemid ja elu üldiselt tibatillukeste ja tähtsusetutena. Tema vaade elu tragöödiatele võimaldas mul elu uue pilguga näha. Hakkasin tervenema ning me saime Pinoga headeks sõpradeks. Koju naastes tundsin end paremini, kui olin tundnud end juba aastaid.

      Aastakümne vältel järgnes sellele külaskäigule veel neli reisi, mis võimaldas mul teiste raamatute kirjutamise vahel Pino lugu põhjalikumalt uurida. Konsulteerisin Iisraeli peamise holokausti mälestus- ja uurimiskeskuse Yad Vashemi töötajatega ning Itaalia, Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide ajaloolastega. Veetsin nädalaid nende kolme riigi ja Suurbritannia sõjaarhiivides.

      Mitmete Pino loo seikade kontrollimiseks küsitlesin veel elus olevaid pealtnägijaid – vähemalt neid, kes mul õnnestus üles leida –, samuti juba ammu lahkunute järeltulijaid ja sõpru, nende seas natside müstilise kindrali tütart Ingrid Brücki, kes loo põhiteemat üksjagu komplitseeris.

      Kus iganes võimalik, olen jäänud truuks nendele arhiividele, vestlustele ja ütlustele tuginevatele faktidele. Sain aga peagi aru, et kuna teise maailmasõja lõpul läks tuleroaks suur hulk natside dokumente, on Pino minevikku käsitlev paberimajandus pehmelt öeldes lünklik.

      Mind pärssis ka sõjajärgne Itaaliat ja itaallasi puudutav omamoodi kollektiivne amneesia. Normandia dessandist, liitlaste operatsioonidest Lääne-Euroopas ning nende vaprate tegudest, kes oma elu kaalule pannes muudes Euroopa riikides juute päästsid, on kirjutatud üüratu hulk raamatuid. Natside okupatsioon Itaalias ning Itaalia juutide päästmiseks mõeldud katoliiklaste rajatud maaalune raudtee on pälvinud kaduvväikest tähelepanu. Itaalia vabastamise käigus hukkus umbes 60 000 liitlasvägede sõdurit. Natside okupatsiooni vältel suri umbes 140 000 itaallast. Sellegipoolest on Itaalia pärast peetud võitlusest kirjutatud nii vähe, et ajaloolased on hakanud seda kutsuma „unustatud rindeks“.

      Suure osa sellest amneesiast põhjustasid eluga pääsenud itaallased ise. Üks vana partisan ütles mulle: „Me olime veel noored ja tahtsime kõik ära unustada. Me tahtsime unustada kõik need õudsed läbielamised. Teisest maailmasõjast ei räägi Itaalias mitte keegi ning seepärast seda mitte keegi ka ei mäleta.“

      Dokumentide põletamise ja selle kollektiivse amneesia tõttu ning seepärast, et tolleks ajaks, kui ma sellest loost kuulsin, olid sedavõrd paljud asjaosalised juba surnud, olen ma kohati olnud sunnitud konstrueerima stseene ja dialooge, tuginedes üksnes Pino aastakümneid hiljem jutustatud mälestustele, vähestele säilinud füüsilistele tõenditele ning minu enda kujutlusvõimele, mis tugines minu uurimistööle ja põhjendatud kahtlustele. Mõnel puhul olen ma jutustuse sujuvuse huvides sündmusi ja tegelasi kokku liitnud või surunud, samuti lisanud värvi sündmustele, millest mulle räägiti palju kokkuvõtlikumal moel.

      Seetõttu on raamat, mida te nüüd lugema asute, mitte dokumentaalne narratiiv, vaid biograafliste ja ajalooliste sugemetega ilukirjandus, mis tugineb väga suurel määral Pino Lellaga 1943. aasta juunist 1945. aasta maini toimunule.

      ESIMENE OSA

      KEEGI EI SAA UND

      Esimene peatükk

      9. juuni 1943

      Itaalia, Milano

      Just nagu kõik teisedki vaaraod, imperaatorid ja türannid enne teda, oli Il Duce näinud oma impeeriumi tõusmas vaid selleks, et see saaks kokku variseda. Tolleks hiliskevadiseks pärastlõunaks voolas võim Benito Mussolini sõrmede vahelt minema nagu rõõm noore lese südamest.

      Fašistliku diktaatori räsitud väed olid taandunud Põhja-Aafrikast. Liitlasväed olid Sitsiilia ranniku lähedal rünnakuvalmis. Ning Adolf Hitler läkitas Itaalia saapa kindlustamiseks lõunasse iga päev aina enam vägesid ja moona.

      Pino Lella teadis seda kõike BBC uudistest, mida ta oma lühilaineraadioga öösiti kuulas. Kõikjal, kuhu ta ka ei läinud, nägi ta omaenda silmaga aina enam natse. Mööda Milano keskaegseid tänavaid uidates eiras Pino aga rõõmsalt neid tema suunas liikuvaid vaenujõude. Teine maailmasõda oli pelgalt uudistesaade, mida kuulati ning mis järgmisel hetkel oli peast pühitud – ning mille asemele asusid mõtted tema kolmel lemmikteemal: tüdrukud, muusika ja toit.

      Ta oli ju alles 17 aastat vana, 185 sentimeetrit pikk ja 75 kilogrammi raske, pikka kasvu ja kiitsakas, suurte käte ja jalgadega, taltsutamatu juuksepahmakaga ning sedavõrd vinniline ja ebakindel, et ükski tütarlaps, keda ta oli kinno kutsunud, ei olnud soostunud temaga kaasa tulema. Kuid Pino ei lasknud end sellest heidutada, see polnud tema loomuses.

      Koos sõpradega astus