Cthulhu kutse. Говард Лавкрафт

toolil, millest ma kogu hoone keskaegsest stiilist hoolimata loobuda ei suutnud. Pärastpoole helistasin kapten Norrysele, kes tuli ise kohale, et aidata mul alumist keldrit üle vaadata. Midagi iseäralikku me ei avastanud, kuid teadmine, et see krüpt oli püstitatud Rooma ehitusmeistrite kätega, pani meid mõlemaid põnevusest värisema. Kõik need madalad võlvid ja massiivsed piilarid olid ehtsalt roomapärased – mitte võltsis romaani stiilis või sakside poolt vusserdatud, vaid tseesarite ajastu klassitsistlikult ranges ja harmoonilises ehituslaadis. Vähe sellest, keldri müüre katsid raidkirjad, mida antiigiasjatundjad olid korduvalt uurinud: P. GETAE. PROP … TEMP … DONA … ja L. PRAEC … VS … PONTIFI … ATYS …

      Attise nimi ajas mulle kananaha ihule, sest olin Catullust lugenud ja teadsin nii mõndagi tollele idamaisele jumalusele pühendatud jubedatest rituaalidest. Attise kummardamine oli ju Kybele kultusega otseselt seotud. Püüdsime Norrysega laterna valgel aru saada pooleldi kustunud kujutistest ebakorrapärastel neljakandilistel kivitahukatel, mida üldiselt peeti altariteks, kuid see ei läinud meil korda. Meile meenus, et üks konkreetne sümbol – kiirtega ümbritsetud päikeseketas – polnud õpetlaste arvates Rooma päritoluga. Nemad väitsid, et Rooma preestrid olid need altarid üle võtnud mingist tunduvalt vanemast ning võib-olla koguni kohalike elanike püstitatud pühamust. Ühte kivitahukat katsid pruunid laigud, mis andsid mu fantaasiale uut hoogu. Ruumi keskel asuva kõige suurema altari pealispinnal oli jälgi kokkupuutest tulega; tõenäoliselt oli seal põletatud ohvriande.

      Niisugune oli too krüpt, mille ukse taha kassid olid kräunuma kogunenud ning kus meie Norrysega otsustasime Nigger-Mani seltsis järgmise öö veeta. Teenrid, kes olid sinna meie jaoks sohvad toonud, said käsu kasside öisest käitumisest mitte välja teha. Otsustasime keldri suure tammepuust ukse (tegelikult oli see muidugi moodne ventilatsiooniavadega varustatud koopia) tihedalt sulgeda. Kui uks oli kinni pandud, jäime laternavalgel ootama, mis edasi saab.

      Kelder asus endise abikloostri alusmüüritises ning ühtlasi esileulatuva lubjakivikalju sügavaimas osas. Kahtlemata oligi see kalju rottide seletamatu rännu siht, kuigi ma ei osanud arvata, mida nad sealt otsisid. Keldri ukse taga lesides ja oodates kippusid mind taas kimbutama segasevõitu unenäod, millest sohva jalutsis valvava kassi rahutud liigutused mind iga natukese aja tagant üles äratasid.

      Ükski unenägu polnud küll terviklik, aga kõik nad olid ühtviisi jubedad nagu too, mis mind eelmisel ööl painas. Nägin jälle hämarat grotti, kus seakarjus valvas keset prahimägesid hulkuvaid käsnakasvanud elajaid. Vaadates tundusid sead aina lähemale jõudvat ja selgemaks muutuvat, nii et võisin juba nende vahel vahet teha. Jäin ühe eluka lõusta silmitsema… ja ärkasin nii valjusti karjatades, et Nigger-Man püsti kargas ja kapten Norrys laginal naerma puhkes. Kui Norrys oleks teadnud, mis mind ehmatas, oleks ta veelgi rohkem naernud – aga võib-olla ka vähem. See, mida ma olin näinud, meenus mulle alles hiljem. Ülim õudus suudab mälu sageli säästval kombel halvata.

      Kui etendus algas, äratas Norrys mu uuesti üles. Toibusin sellestsamast õudsest luupainajast kapteni raputuse peale, kes soovitas mul kasside kisa kuulata. Suletud ukse tagant kostis lausa košmaarset kräunumist ja kraapimist. Nigger-Man ei pööranud oma liigikaaslastele vähimatki tähelepanu, vaid jooksis erutatult piki paljaid kivimüüre, mille suunast ma kuulsin sedasama tuttavat rottide krabinat, mis oli mind ka eelmisel ööl häirinud.

      Mind valdas kohutav hirm, sest seisin taas vastamisi mõistatusega, mida oli võimatu seletada. Kui need rotid polnud üksnes meelepete, mis vaevas nii mind kui kasse, siis pidid nad liikuma Rooma-aegsete massiivsetest lubjakivitahukatest müüride sisemuses. Võib-olla oli enam kui seitsmeteistkümne sajandi jooksul nõrgunud vesi uuristanud kivide vahele tunnelid, mille loendamatud närilised suutsid oma kehadega piisavalt avaraks lihvida? Ent isegi see oletus ei vähendanud mind vaevavat hirmu. Kui need olid tõepoolest rotid, siis miks Norrys ei kuulnud nende jälki krabinat? Miks palus ta mul jälgida Nigger-Mani ja kuulata ukse taga kräunuvaid kasse? Miks esitas tema täiesti totraid oletusi kasside ärevuse põhjuste kohta?

      Kui ma lõpuks suutsin kaptenile selgeks teha, mida ma arvasin kuulvat, kostis veel üksnes vaibuvat sahinat, mis oli laskunud sügavamale kõige sügavamast keldrisopist; viimaks tundus, nagu kihiseks terve kalju meie jalge all rändlevatest rottidest. Norrys polnudki nii skeptiline, kui olin arvanud – minu selgitus vapustas teda südamepõhjani. Ta pööras mu tähelepanu asjaolule, et kassid keldri ukse taga olid oma kontserdi lõpetanud, nagu leppides sellega, et nende saak on põgenema pääsenud. Nigger-Mani tabas seevastu uus ärevushoog ja ta hakkas erutatult Norryse sohva lähedal asuva suure kivialtari alust kraapima.

      Jälle valdas mind suur hirm tundmatuse ees. Meie silme all oli juhtunud midagi ilmvõimatut ja ma nägin, et kapten Norrys, noorem, vastupidavam ja tõenäoliselt ka hoopis materialistlikuma maailmavaatega mees, oli niisama vapustatud nagu ma ise. Võib-olla oli selle põhjuseks tema eluaegne tihe kokkupuude kohalike legendidega? Esialgu ei jäänud meil muud üle, kui jälgida vana musta kõutsi, kes üha kahaneva innuga altari alust kraapis, vaadates aeg-ajalt meie poole ja näugudes, nagu tal minu käest midagi nurudes ikka kombeks oli.

      Norrys lähendas oma laterna altarile ja uuris kohta, mida Nigger-Man oli kraapinud. Ta laskus põlvili ja eemaldas sajanditevanuse samblakihi, mis oli kasvanud massiivse Rooma-eelse kiviploki ja malemustrilise põranda liitumiskohale. Ta ei avastanud midagi ning tahtis juba käega lüüa. Siis aga märkasin mina üht detaili, mis pani mu ärevusest värisema, ehkki midagi sellesarnast ma olingi oodanud.

      Ma ütlesin Norrysele, milles asi, ja me jäime avastamisrõõmust innustatuna tükiks ajaks seda peaaegu tähelepandamatut ilmingut tunnistama. Altari lähedale asetatud lambi leek võbises kergelt tuuletõmbuse käes; tuul puhus sealtsamast altari ja põranda vahelisest praost, kust Norrys oli sambla eemaldanud.

      Kogu ülejäänud öö veetsime eredasti valgustatud kabinetis, arutledes, mida edasi teha. Tegelikult oleks meile piisanud juba ainuüksi avastusest, et hoone all, roomlaste vanimast müüritisest sügavamal asub mingi ruum, mille olemasolu teadlased polnud kolme sajandi jooksul isegi mitte aimanud. See mitmekordistas avastuse võlu ja me jäime viivuks kõhklema, kas loobuda otsingutest ja abiklooster ebauskliku ettevaatuse ajel igaveseks hüljata või järgida oma seiklushimu hoolimata sellest, millised õudused meid seal tundmatutes sügavikes võivad ees oodata.

      Hommikuks olime otsustanud sõita Londonisse, et moodustada arheoloogidest ja teistest teadusmeestest koosnev ekspeditsioon abikloostri saladuse lahendamiseks. Olgu veel märgitud, et enne alumisest keldrist lahkumist püüdsime peaaltarit tulemusteta paigast nihutada. Meie Norrysega olime veendunud, et seal peabki asuma nimetu õuduse värav. Targemate meeste hooleks jäi välja nuputada, kuidas seda avada.

      Londonis esitasime kõik meie käsutuses olevad faktid, oletused ja ajaloolised legendid viiele üldtunnustatud autoriteedile. Olime veendunud, et võime neid mehi usaldada, ükskõik milliseid perekondlikke saladusi eelseisvad väljakaevamised ka ei paljastaks. Enamik asjaosalisi oli meie jutust tõsiselt huvitatud. Pole vajadust kõiki nimepidi nimetada; piisab, kui mainida Sir William Brintoni, kelle väljakaevamised Troojas hoidsid omal ajal põnevil kogu tsiviliseeritud maailma. Koos ülejäänud seltskonnaga Anchesteri rongile asudes ma juba teadsin, et seisan mingi hirmuäratava avastuse lävel; seda tunnet tugevdas paljude ameeriklaste lein presidendi ootamatu surma puhul teisel pool ookeani.

      Jõudsime Exham Priorysse tagasi 7. augusti õhtul. Teenrid kinnitasid mulle, et vahepeal polnud midagi iseäralikku juhtunud. Kassid, nende seas ka vana Nigger-Man, olid jäänud täiesti rahulikuks ning ükski majas ülespandud lõks polnud kinni langenud. Kavatsesime juba järgmisel päeval uuringuid alustada; seniks saatsin kõik külalised neile määratud tubadesse puhkama.

      Heitsin ka ise läänetorni puhkama, Nigger-Man jalutsis. Uni tuli ruttu, kuid taas vaevasid mind painajalikud unenäod. Alguses viirastus mulle pidu Vana-Roomas, mis meenutas Trimalchio oma, kuid mille käigus serveeriti kaanega kaetud vaagnal midagi jubedat. Sellele järgnes tüütult korduv unenägu seakarjusest ja tema räpastest elajatest kusagil hämaras grotis.

      Kui ma ärkasin, oli väljas juba täiesti valge. Hoone alumiselt korruselt kostis igapäevaste toimetuste hääli. Nii elavad kui kujuteldavad rotid polnud mind enam häirinud ja Nigger-Man magas veel rahumeeli. Alumisele korrusele jõudes leidsin