Cthulhu kutse. Говард Лавкрафт

juhtus ilmselt pärastlõunal kella poole nelja ajal. Loomult flegmaatiline ja praktiline Birch ei hõikunud kaua, vaid asus kobamisi otsima paari tööriista, mida ta mäletas kambrinurgas näinud olevat. On kaheldav, kas olukorra jubedus ja erakordne veidrus talle üldse mõju avaldasid, kuid pelgast tõigast, et ta oli inimeste igapäevastest askeldustest nii kaugele vangistatud, piisas tema põhjalikuks ärritamiseks. Tema päevatöö oli kurval kombel katkestatud ja oli ilmne, et kui juhus peatselt mõnda hulkurit sinna ei too, tuleb tal jääda võib-olla terveks ööks või kauemakski. Jõudnud varsti tööriistahunnikuni ja valinud välja haamri ja peitli, naasis Birch üle kirstude ukse juurde. Õhk oli muutumas äärmiselt ebatervislikuks, kuid sellele asjaolule ei pööranud Birch pooleldi tunde järgi lingi raske ja roostetanud metalli kallal rassides vähimatki tähelepanu. Ta oleks andnud palju laterna või küünlajupi eest, kuid kuna neid polnud, sahmis ta poolpimesi nii kuidas suutis.

      Kui ta taipas, et link oli lootusetult järeleandmatu – vähemalt selliste viletsate tööriistadega ja sellistes võigastes tingimustes, nagu need olid –, vaatas Birch ringi, otsides teisi võimalikke pääsemisteid. Kamber oli kaevatud künkanõlva sisse, mistõttu kitsas tuulutusava kulges mitu jalga läbi maa, tehes selle suuna täiesti lootusetuks. Ent kõrge pilusarnane aken ukse kohal telliskivifassaadis andis tubli töömehe käes ehk laiemaks teha; seetõttu jäi Birchi pilk sellele pikalt püsima, kuni ta pead murdis, mis vahenditega selleni küündida. Kambris polnud midagi redelisarnast ja kirstunišid külgedes ja tagaseinas, mida Birch harva kasutama vaevus, ei võimaldanud ukse kohale mingit juurdepääsu. Võimalike astmetena võisid kõne alla tulla vaid kirstud ja Birch jäi mõtlema, kuidas neid kõige etemini paigutada. Ta arvas, et kolm kirstukõrgust võimaldab tal aknani ulatuda, kuid neli oleks paremini passinud. Puusärgid olid kaunis ühtlased ja neid andis üksteise otsa kuhjata nagu ehitusplokke; niisiis hakkas Birch arutama, kuidas ta saaks neid kaheksat kõige kindlamini ära kasutada, et püstitada nelja kirstu kõrgune platvorm. Aru pidades soovis ta tahtmatult, et tema kavandatava trepi osad oleksid tugevamalt tehtud. Kas tal jagus ka kujutlusvõimet soovida, et need oleksid tühjad, on üpris kaheldav.

      Lõpuks otsustas Birch teha kolmest seinaga paralleelsest kirstust aluspõhja, asetada sellele kaks korrust, kummaski kaks kirstu, ja nende otsa ühe üksiku puusärgi, mis täidaks jalgealuse ülesandeid. Sellisest rajatisest sai suurema koperdamiseta üles ronida ja see tagas vajaliku kõrguse. Ent veelgi targem oli kasutada pealisehituse toetamiseks põhjana ainult kahte puusärki, jättes ühe varuks, et seda tippu asetada, kui väljatungimise vägitüki teostamine veelgi suuremat kõrgust peaks nõudma. Ja nii rassis vang videvikus, vinnates suurt tseremoonitsemata surelikkuse tundetuid jäänuseid, ja tema miniatuurne Paabeli torn kerkis rida-realt. Mitu kirstu hakkas ägedast kohtlemisest pragunema ja Birch võttis nõuks jätta väikese Matthew Fenneri kirstu kõige pealmiseks, et tal oleks jalge all nii kindel pind kui vähegi võimalik. Poolpimeduses valis ta peaasjalikult katsumise teel õige välja, sattudes sellele suisa juhuslikult, sest peale seda, kui ta oli kirstu kogemata asetanud kolmandasse ritta teise puusärgi kõrvale, langes see talle kätte otsekui mingi veidra tahte mõjul.

      Kui torn oli viimaks valmis, istus Birch oma sünge ehitise alumisel astmel, valutavad käed süles puhkamas. Siis ronis ta tööriistadega ettevaatlikult üles ja jäi kitsa akna ette rinnutsi seisma. Avause ääred olid üleni tellistest ja ei tundunud olevat erilist kahtlust, et ta suudab peatselt augu peitliga küllalt suureks teha, nii et tema keha läbi mahuks. Kui tema haamrilöögid sadama hakkasid, hirnus hobune väljas toonil, mis võis olla julgustav ja võis olla pilkav. Mõlemal juhul oleks see kohane olnud, sest kergena tundunud tellisseina ootamatu sitkus oli igatahes pilkavaks märkuseks surelike lootuste tühisuse kohta ja hakatuseks ülesandele, mille teostamine vajas kõikvõimalikku ergutamist.

      Saabus videvik, mis leidis Birchi üha rassimas. Ta töötas nüüd enamjaolt tunde järgi, sest uuesti tihenenud pilved katsid kuu kinni, ja ehkki töö edenes aeglaselt, tundis Birch rõõmu sisseuuristuste ulatuse üle avause all- ja ülaservas. Ta oli kindel, et pääseb keskööks välja, ja temale omaselt ei tulnud talle pähe ühtegi võigast mõtet. Häirimatuna rusuvatest mõtisklustest aja, koha ja jalgealuse seltskonna üle, toksis Birch filosoofiliselt tellismüüritist tükkideks, vandus, kui mõni kild talle näkku lendas, ja naeris, kui mõni tükk tabas üha rohkem erutuvat hobust, kes küpressipuu all maad kaapis. Mõne aja pärast oli auk nii suur, et Birch üritas aeg-ajalt sellesse ronida, kügeledes nii, et kirstud tema all raksusid ja krägisesid. Ta leidis, et tal polnud vajadust paraja kõrguse kättesaamiseks veel kirstu oma jalge alla tõsta, sest auk oli täpselt sobival tasapinnal, et seda kasutada, niipea kui selle suurus seda lubab.

      Oli kindlasti vähemalt juba kesköö, kui Birch jõudis järeldusele, et ta mahub läbi akna. Hulgale puhkepausidele vaatamata väsinud ja higistav, laskus ta põrandale ja istus pisut aega alumisel kirstul, et koguda jõudu otsustavaks ronimiseks ja hüppeks alla maapinnale. Näljane hobune hirnus ühtejärge ja suisa võikalt ning Birch soovis hetkeks, et see järele jääks. Kummalisel kombel polnudki ta oma peatsest pääsemisest ülevas meeleolus ja peaaegu pelgas jõupingutust, sest tema kehal oli varajase keskea lodevalt tüse kuju. Mööda pragunevaid kirste uuesti üles ronides tunnetas ta oma raskust väga teravalt, eriti siis, kui ta kõige kõrgemale jõudes kuulis jõledast raginat, mis andis märku, et puit purunes. Ilmselt oli ta kõige tugevamat kirstu jalgealuseks valides asjatult pingutanud, sest niipea, kui kogu tema keharaskus taas sellel lasus, vajus mädanev kaas sisse, kukutades ta kaks jalga allapoole ollusesse, mida isegi tema ei söandanud ette kujutada. Hullunult sellest helist või lehast, mis isegi õue hoovas, tõi ootav hobune kuuldavale kisenduse, mis oli hirnatuseks liiga meeletu, ja sööstis pööraselt läbi pimeduse minema, vanker tema kannul pööraselt kolisemas.

      Birch oli selles koledas olukorras liiga madalal, et avardatud aknast hõlpsasti välja ronida, ent võttis oma jõu otsustavaks katseks kokku. Avause servadest kinni haaranud, üritas ta end üles vinnata, kui ta äkki veidrat takistust tundis – ilmset sikutust mõlemast pahkluust. Järgmisel hetkel tundis ta esimest korda tolle öö jooksul hirmu, sest kuidas ta ka ei pingutanud, ei suutnud ta lahti rabelda seletamatust haardest, mis ta jalgu järeleandmatus ahistuses hoidis. Tema sääremarjades tuikasid jubedad valud otsekui metsikutest haavadest ja tema ajus pöörles hirm läbisegi raugematu materialismiga, mis oletas pilpaid, lahtisi naelu või mõnda muud purunenud puusärgi manust. Võib-olla ta karjatas. Igatahes rapsis ja väänles ta meeletult ja masinlikult, kuni poolminestus tema teadvuse peaaegu varjutas. Vaist juhtis teda läbi akna väänlemisel ning roomamisel, kui ta oli niiskele maapinnale räntsatanud. Ilmnes, et ta ei suutnud kõndida, ja välja tulnud kuu pidi nägema kohutavat vaatepilti, kui Birch oma veritsevaid jalgu kalmistuvahi maja poole lohistas, sõrmed arutus rutus musta mulda kaapimas ja keha kuuletumas selle hulluksajava aeglusega, mis inimest painab, kui teda jälitab viirastus või luupainaja. Ühtki tagaajajat ilmselt siiski polnud, sest Birch oli üksi ja elus, kui kalmistuvaht Armington tema nõrga kriipimise peale ukse lahti tegi.

      Armington aitas Birchi vaba voodi äärele istuma ja saatis oma väikese poja Edwini doktor Davise järele. Vaevatud mees oli täiesti teadvusel, kuid ei öelnud ühtki mõistlikku sõna, pomisedes ainult midagi selletaolist nagu: «Oh, mu jalad!», «Lase lahti!» või «…surnukambris kinni.» Siis saabus arst oma paunaga, esitas käredalt küsimusi ja võttis patsiendil seljast üleriided, kingad ja sokid. Haavad – sest mõlemad pahkluud olid Achilleuse kõõluste juurest hirmuäratavalt lõhki rebitud – näisid vana terapeuti suuresti jahmatavat ja lõpuks lausa kohutavat. Tema küsimused muutusid rohkem kui arstlikult teravaiks ja tema käed värisesid vigastatud jäsemeid sidudes, mähkides neid, otsekui tahtnuks ta haavu nii kähku kui võimalik pilgu eest varjata.

      Davise pahaendeline ja hämmeldunud küsitlus muutus erapooletu arsti kohta tõepoolest väga kummaliseks, kui ta üritas nõrkenud surnumatjalt tema jubeda läbielamuse viimaseidki üksikasju välja pressida. Ta tahtis veidra pealetükkivusega teada, kas Birch oli kindel – täiesti kindel –, et kõige ülemine kirst oli just see õige, kuidas ta oli selle välja valinud, kuidas oli pimedas kindlaks teinud, et see oli Fenneri kirst ja kuidas ta oli seda eristanud õela Asaph Sawyeri viletsast samasugusest kirstust. Kas Fenneri tugev puusärk oleks nii kergesti sisse vajunud? Davis, kauaaegne külaarst, oli mõlemaid loomulikult nende matustel näinud,