Cthulhu kutse. Говард Лавкрафт

kus kahvatu talvine kuu koledaid varje heitis, kus lehitud puud närbunud, härmas rohu ning murenevate kiviplaatide kohal süngelt koogutasid, kus luuderohtu kasvanud kirik pilkliku sõrmega ebasõbraliku taeva poole osutas ning üle külmunud soode ja jäiste merede puhuv öötuul maniakaalselt ulgus. Haukumine oli nüüd väga nõrk ja katkes üldse, kui ma olin jõudnud iidse hauani, mida ma kord rüvetasin ja kust ma praegu peletasin minema ebanormaalselt suure nahkhiirteparve, kes olid selle kohal pentsikult ringi tiirutanud.

      Ma ei tea, kas ma läksin sinna selleks, et paluda Jumalat või pudrata segaseid palveid ja vabandusi vaikse valge asja poole, mis seal all lamas. Mis iganes mu eesmärk oli, ründasin ma poolkülmunud pinda meeleheitlikkusega, mis tuli osalt minust endast ja osalt mingilt domineerivalt tahtelt väljastpoolt mind. Kaevamine oli palju kergem, kui ma ootasin, ehkki korraks katkestas mu tööd veider vahejuhtum, kui külmast taevast sööstis alla kõhn raisakull ja asus hullunult hauamulda nokkima, kuni ma ta labidahoobiga tapsin. Viimaks jõudsin ma pikliku kastini ja eemaldasin sellelt niiske katteplaadi. See jäi minu viimaseks ratsionaalseks teoks.

      Sajanditevanuses kastis kükitas hiiglaslike, sooniliste, magavate nahkhiirte luupainajalikust õukonnast ümbritsetud luine asi, keda mina ja mu sõber olime röövinud. Ainult et see polnud puhas ja rahulik nagu toona, vaid kaetud hüübinud vere ning liharibade ja juustega, mis ei olnud tema omad. See kõõritas mõistuslikuna minu poole, silmakoopad kumamas ning teravad verised kihvad kõveras irves paljastumas, mõnitades minu vältimatut hukatust. Kui nonde irvitavate lõugade vahelt kostis otsekui tohutu koera sügav, sardooniline haukumine ning kui ma nägin tema veriste, räpaste küünte vahel kadunud, saatuslikku rohelisest nefriidist amuletti, siis ma vaid kisendasin ja jooksin sõgedana minema, mu karjed peagi lahtumas hüsteeriliseks naerulaginaks.

      Tähetuultel ratsutav hullus… küüned ja hambad, mida sajandeid koolnute peal teritatud… nõretav surm, mida toob Beliali maetud templite öömustist varemeist kerkiv nahkhiirte bakhanaal… Nüüd, kui tolle surnud, lihatu monstrumi haukumine aina valjemaks ja valjemaks muutub ning nonde neetud võrktiibade salalik vurin ja laperdamine aina läheneb ja läheneb, otsin ma revolvrist unustust, mis on mu ainus pääsemine nimetu ja nimetamatu käest.

      Rotid müüri taga

      Endisesse Exham Priory abikloostrisse kolisin ma 16. juulil 1923, kui viimane ehitaja oli oma töö lõpetanud. Kuna sellest ammu hüljatud hoonest olid säilinud üksnes tühjaks põlenud varemed, tuli tema taastamiseks näha uskumatut vaeva. Ometi oli Exham Priory minu esivanemate residents ja just sel põhjusel ei hoolinud ma kulutustest. Endine abiklooster oli püsinud asustamata alates James I valitsusajast, kui selle tolleaegne omanik, tema viis last ja mitu teenrit langesid mingi uskumatult võika ning seletamatu kuriteo ohvriks. Omaniku kolmas poeg, minu esivanem ning ühtlasi ainuke ellujäänu sellest neetud soost, oli sunnitud õudusest ja kahtlustustest jälitatuna Inglismaalt pagema.

      Kuna ainuke pärija oli ametlikult kuulutatud mõrvariks, läks Exham Priory üle kuninga valdusse. Süüdistatu ei püüdnudki temal lasuvatest kahtlustustest vabaneda või endale kuuluvat vara tagasi nõuda. Vapustatuna seletamatust õudusest, mis pidi olema tugevam kui südametunnistus või õigusemõistmine, ning soovides iga hinna eest selle iidse hoone nägemisest ja meenutamisest pääseda, põgenes Walter de la Poer, üheteistkümnes Exhami parun, Virginiasse, et panna seal alus suguvõsale, kes järgmisel sajandil sai tuntuks Delapore’i nime all.

      Inimtühjaks jäänud Exham Priory liideti hiljem Norryse perekonna valdustega. Abikloostrit on palju uuritud tema iseäraliku ja mitmekesise arhitektuuri tõttu, mis ühendab nii saksi ja romaani alusmüüre kui gooti stiilis torne. Kui kohalikke legende uskuda, on need omakorda rajatud veelgi varasemast perioodist pärinevate Rooma või koguni druiidi või kõmri ehitiste asemele. Tähelepanuväärne on seegi, et hoone vundamant toetub ühe küljega massiivsele lubjakivist kaljujärsakule, mille harjalt avaneb vaade Anchesteri külast kolm miili läänes laiuvale kõledale orule.

      Arhitektidele ja antiigihuvilistele pakkus see möödunud aegade veider jäänuk suurt huvi, kuid kohalikud elanikud vihkasid seda. Nad olid abikloostrit vihanud juba sadu aastaid tagasi, kui seal elasid minu esivanemad, ning vihkasid nüüdki, kui hoone oli ammu maha jäetud ning samblasse kasvanud. Ma polnud veel päevagi Anchesteris viibinud, kui sain aru, et olen pärit neetud majast. Nüüd, sel nädalal lasti Exham Priory õhku ning töömehed on ametis tema viimaste jäänuste maapinnalt pühkimisega.

      Teadsin oma esivanemate kohta üksnes kuivi fakte ning seda, et minu esimene Ameerika esivanem oli kolooniatesse saabunud üsna segastel asjaoludel. Lähematest üksikasjadest polnud mul Delapore’ide vankumatu salatsemistraditsiooni tõttu vähimatki aimu. Erinevalt naaberplantaatoritest polnud meie suguvõsal kombeks hoobelda ristisõdijatest või renessansiajastu kangelastest esivanematega; meie perekonnas ei pärandatud edasi ühtegi saladust, kui mitte arvestada pitseeritud ümbrikku, mille iga mõisaomanik kodusõja algul oma surma puhuks vanima poja kätte andis. Kuulsus, mille üle Delapore’id uhkust tundsid, oli saavutatud pärast kolooniatesse saabumist, see oli uhke ja auväärse, kuigi vahest veidi reserveeritud ning seltsimatu Virginia suguvõsa reputatsioon.

      Delapore’ide perekonna varandus hävis sõja ajal ning Carfaxi, meie Jamesi jõe kaldal asunud koduistanduse rüüstamine muutis meie kõigi edasist käekäiku. Minu eakas vanaisa hukkus tulemöllus; koos temaga hävis ümbrik, mis sidus meid meie minevikuga. Mäletan tulekahju niisama selgesti, nagu ma seda seitsmeaastase lapsena pealt nägin; mäletan föderaalarmee sõdurite juubeldamist, naiste nuttu ning neegrite huilgeid ja palveid. Minu isa kuulus Richmondi kaitsvasse armeesse ning pärast arvutuid formaalsusi lubati meil emaga üle rindejoone minna, et temaga liituda.

      Pärast sõda asusime kõik elama Põhja, kust pärines minu ema. Meheea ning lõpliku jõukuse saavutasin juba ehtsa jänkina. Ei mina ega mu isa ei teadnud, mida meie suguvõsas edasi antud ümbrik võis sisaldada. Sedamööda, kuidas ma kodunesin Massachusettsi üksluise ärimaailmaga, kahanes ka minu huvi meie suguvõsa mõistatuste vastu. Kui oleksin vähegi aimanud, mis mind ees ootab, oleksin hetkegi kõhklemata loovutanud Exham Priory tema samblavaibale, nahkhiirtele ja ämblikuvõrkudele!

      Minu isa suri 1904. aastal, jätmata ühtegi hoiatust minule või mu ainsale pojale Alfredile, kes oli tol ajal kümneaastane emahooleta kasvanud poisike. Ometi oli just temale määratud meie päritolu puudutavate teadmiste edastamise korda tagurpidi pöörata. Mina oskasin minevikusündmuste kohta välja pakkuda üksnes naljatlevaid oletusi, aga Alfred, kes sattus viimase sõja ajal 1917. aastal lennuväeohvitserina Inglismaale, kirjutas mulle sealt üsnagi huvitavatest legendidest de la Poeride kohta. Üks tema sõpru, kuningliku lennuväe kapten Edward Norrys, pärines meie suguvõsa endise residentsi lähedalt Anchesterist ja oli seetõttu tuttav kohalike talupoegade ebausklike pärimustega, mida vaid vähesed romaanikirjanikud suudaksid uskumatuse ja metsikuste poolest üle trumbata. Norrys ise ei võtnud sedasorti lugusid muidugi tõsiselt, kuid need lõbustasid mu poega ja pakkusid tänuväärset materjali minule saadetud kirjadeks. Just need legendid juhtisid mu tähelepanu ookeanitagusele maavaldusele ning sundisid langetama otsust meie suguvõsa kantsi tagasiostmiseks ja ülesehitamiseks. Norrys näitas hoone varemeid nende maalilises hüljatuses Alfredile ning nõustus kogu krundi loovutama üllatavalt mõistliku hinna eest, seda enam, et tegelik omanik oli tema onu.

      Omandasin Exham Priory 1918. aastal, kuid esialgu pidin taastamisplaanid edasi lükkama, sest minu poeg naasis sõjast invaliidina. Alfredi kahe viimase eluaasta jooksul piirdusin ma üksnes tema eest hoolitsemisega, jättes äriasjad oma partnerite hoolde.

      1921. aasta leidis mu eest üksiku, elusihi kaotanud ja ärist loobunud ettevõtjana, kes polnud enam noor. Otsustasin kõik allesjäänud eluaastad pühendada oma uuele valdusele. Detsembris Anchesteri külastades peatusin esialgu kapten Norryse pool. Too armastusväärne tüsedusele kalduv noormees oli sõja ajal lahkelt hoolt kandnud minu poja eest. Leppisin kapteniga kokku, et ta kogub eelseisvateks taastamistöödeks vajalikke plaane ja ajaloolisi pärimusi. Exham Priory ise jättis mu täiesti külmaks. Tol ajal oli see üksnes järsul kaljueendil kõrguv varisemisohtlik ning sammaldunud ahervare, täis künnivareste pesi. Põrandad ja igasugune sisustus puudusid, kui mitte arvestada eraldi torne ühendavaid müürilõike.

      Kui olin saanud mingi ettekujutuse