Cthulhu kutse. Говард Лавкрафт

Nägin oma musta kõutsi nagu mõnd tiivulist Egiptuse jumalat endast mööda, otse teadmatuse kuristikku sööstmas. Ega minagi temast maha jäänud, sest juba järgmisel hetkel kuulsin põrgulike rottide tontlikku krabinat, kes kavatsesid mind juhtida nende haigutavate sügavike kaudu otse maakera keskpunkti, kus Nyarlathotep, see hull näota jumal, pimeduses ulub, saadetuna kahest kuju ja mõistuseta flöödimängijast.

      Mu lamp kustus, kuid ma jooksin ikka edasi. Kuulsin ulgeid ja karjeid, mida summutas aeglaselt valjenev õel, kurjakuulutav krabin. See tõusis tasakesi, nii nagu jäik, pundunud laip tõuseb õlija jõe pinnale, mis lõputute oonükssildade alt musta roiskuva mere poole voolab.

      Põrkusin millegi otsa: see oli pehme ja ümar. Küllap need olid rotid, kleepuv, limane, ablas sõjasalk, kes pidutseb nii surnute kui elavate kulul… Miks ei peaks rotid õgima üht de la Poeri, kui too sööb keelatud vilja?… Sõda õgis mu poja, olgu nad kõik neetud… ja jänkide tuli õgis nii Carfaxi, vanaisa Delapore’i kui tema saladuse…

      Ei, ei, ma kinnitan teile, mina ei ole too deemonlik seakarjus hämaras grotis! Sellel lodeval käsnakasvanud elukal ei olnud Edward Norryse nägu! Kes ütleb, et minagi olen de la Poeride soost? Tema jäi ellu, aga minu poeg hukkus! Kas tõesti peab mingi Norrys pärima de la Poeride maa? See on voodoo, ma ju ütlesin teile… see täpiline madu… Ole sa neetud, Thornton, ma õpetan sulle, kuidas minestada minu suguvõsa tegude pärast!… See on veri, närukael, kas tead, kuidas see maitseb… wolde ye swynke me thilke wys?… Magna Mater! Magna Mater! … Atys … Dia ad aghaidh’s ad aodaun … agus bas dunach ort! Dhonas’s dholas ort, agus leat-sa! … Ungl … unl … rrlh … chchch …

      Nad väidavad, et mina olevat neid sõnu korranud, kui nad leidsid mu kolm tundi hiljem pimedas kapten Norryse pooleldi õgitud laiba kohal kükitamas. Mu oma kass olevat mu kõri rebinud ja küünistanud. Nüüdseks on nad Exham Priory õhku lasknud, Nigger-Mani ära võtnud ning sulgenud mu trellitatud kongi Hanwellis, sosistades ise omavahel kartlikult minu pärilikkusest ja üleelatud õudustest. Thorntonit hoitakse naaberkongis, kuid nad ei luba mul temaga rääkida. Niisamuti püüavad nad kõike abikloostris juhtunut maha vaikida. Iga kord, kui ma küsin midagi vaese Norryse kohta, süüdistatakse mind kohutavas kuriteos, kuid nad peavad aru saama, et see polnud minu süü. Need olid rotid, krabinal sibavad rotid, kelle sagin ei lase mul sõba silmale saada; deemonlikud rotid, kes jooksevad ka selle kongi polsterdatud seinte taga ja kutsuvad mind veel suuremate õuduste juurde kui need, mida ma iganes olen kogenud; rotid, keda teised kunagi ei kuule, rotid müüri taga.

      Hauakambris

      Minu arust pole olemas midagi absurdsemat kui lihtsa ja mõistuspärase harjumuslik seostamine, mis näib valdavat hulkade psühholoogiat. Mainige bukoloogilist jänki külakanti, käpardlikku ja vintskeloomulist surnumatjat ja õnnetut äpardust hauakambris, ja üheltki keskmiselt lugejalt ei saa nõuda, et ta eeldaks rohkemat kui lopsakat, ehkki groteskset komöödiat. Ometi teab jumal, et sellel argisel lool, millest George Birchi surm mul rääkida lubab, leidub tahke, mille kõrval mõned meie kõige mustemad tragöödiad tühistena tunduvad.

      Birch ei kõnelnud sellest juhtumist kunagi, kui seda vältida sai. Sama tegi tema kauaaegne arst, doktor Davis, kes suri aastaid tagasi. Üldiselt väideti, et vigastus ja šokk olid õnnetu vääratuse tagajärg, kui Birch oli ennast üheksaks tunniks Peck Valley kalmistu hauakambrisse luku taha jätnud. Kuid ehkki see oli kahtlemata tõsi, leidus teisi ja tumedamaid asju, mida too mees mulle enne oma lõppu joobnud deliiriumis tihtipeale sosistas. Ta usaldas mind, sest ma olin tema arst, ja peale selle, kui Davis suri, tundis ta tõenäoliselt vajadust kedagi teist usaldada. Ta oli poissmees, ilma ainsagi sugulaseta.

      Enne 1881. aastat oli Birch Peck Valley surnumatja ja isegi taoliste isendite kohta oli ta väga tölp ja primitiivne. Teod, mida talle minu kuuldes omistati, oleksid tänapäeval vähemalt linnas uskumatud, ja isegi Peck Valley oleks kergelt judisenud, kui ta oleks tundnud selle matusekunstniku kerglast eetikat sellistes küsimustes nagu kallist raha maksva, kirstukaane all nähtamatu laudsilepaneku riietuse omamine ja väärikuse aste, mida tuli säilitada, paigutades ja kohandades elutute üürnike nähtamatuid kehaosi mahutitesse, mis ei olnud just alati kõige piinlikuma täpsusega välja mõõdetud. Birch oli täiesti ilmselt lodev, tundetu ja professionaalselt küündimatu, kuid ma arvan siiski, et ta polnud pahatahtlik mees. Ta oli üksnes tuima loomuga teoinimene – mõtlematu, hoolimatu ja vindine, nagu tõendab tema juhtum, mida võinuks kergesti vältida, ja ilma selle pisukese kujutlusvõimeta, mis hoiab keskmise kodaniku maitset teatud kindlates piirides.

      Mul on raske otsustada, kust nimelt Birchi looga pihta hakata, sest ma pole mingi kogenud jutuvestja. Arvan, et alustada tuleks 1880. aasta külmast detsembrist, kui maapind külmus ja hauakaevajad leidsid, et nad ei saa kevadeni enam uusi haudu kaevata. Õnneks oli küla väike ja suremus madal, mistõttu osutus võimalikuks pakkuda kõigile Birchi elututele hoolealustele ajutist varjupaika üksikus igivanas hauakambris. Pakaselise ilmaga muutus surnumatja kahekordselt letargiliseks ja näis, nagu oleks ta lohakuses koguni iseennast ületanud. Mitte kunagi ei klopsinud ta kokku nii rohmakaid ja äbarikke kirste ega eiranud jultunumalt hauakambri ukse ees oleva roostes luku vigasust, kui ta nii ükskõikse ohjeldamatusega ust lahti ja kinni paugatas.

      Viimaks saabus kevadsula ja morni vikatimehe üheksa tumma lõikuse jaoks, mis kambris ootasid, valmistati usinalt ette hauad. Birch, kellel polnud vähimatki lusti äravedamise ja mahamatmisega jännata, alustas ümberpaigutamistööd ühel ebasõbralikul aprillihommikul, kuid jättis selle enne lõunat pooleli kõva vihma tõttu, mis tema hobust ilmselt ärritas, olles kõigest ühe koolnu tema alalisse puhkepaika asetanud. See oli üle 90 aasta vana Darius Peck, kelle haud polnud surnukambrist kaugel. Birch otsustas, et alustab järgmisel päeval väikesest vanast Matthew Fennerist, kelle haud oli samuti läheduses, kuid lükkas asja tegelikult kolmeks päevaks edasi ega hakanud tööle enne kui Suurel Reedel, 15. aprillil. Olles vaba ebausust, ei teinud ta seda päeva märkamagi, ehkki ta hiljem alati keeldus tollel saatuslikul nädalapäeval midagi olulist tegemast. Kindlasti muutsid tolle õhtu sündmused George Birchi kõvasti.

      Niisiis reede, 15. aprilli pärastlõunal asus Birch hobuse ja vankriga teele hauakambrisse, et Matthew Fenneri surnukeha ära viia. Ta tunnistas hiljem, et ei olnud päris kaine, ehkki tal polnud siis käsil padujooming, mille abil ta hiljem üritas teatud asju unustada. Ta oli vaid piisavalt uimane ja hooletu, et vihastada oma tundlikku hobust, kes hauakambri juurde aetuna tigedalt hirnus, jalaga maad kraapis ja pead peaaegu samamoodi loopis nagu tol varasemal korral, kui vihm oli teda ilmselt ärritanud. Päev oli selge, kuid puhuma oli hakanud kõva tuul, ja kui Birch raudukse lukust lahti keeras ja künkanõlva sisse kaevatud kambrisse astus, oli ta rõõmus, et varju alla sai. Mõni teine poleks vast nautinud niisket lehkavat kambrit, kuid Birch oli tol ajal tölp, ja ainus, mis teda huvitas, oli leida õige haua jaoks õige kirst. Ta ei olnud unustanud kriitikat, mis puhkes, kui Hannah Bixby sugulased, kes tahtsid viia tema surnukeha kalmistule linnas, kuhu nad olid kolinud, leidsid tema hauakivi alt kohtunik Capwelli puusärgi.

      Valgus oli hämar, kuid Birchil oli hea nägemine ja ta ei võtnud kogemata Asaph Sawyeri kirstu, ehkki see oli väga sarnane. Tegelikult oligi ta teinud selle kirstu Matthew Fenneri jaoks, kuid oli lõpuks selle kui liiga kohmaka ja äbariku pentsikus härdushoos kõrvale visanud, kuna talle meenus, kui lahke ja helde väike vanamees oli tema vastu olnud, kui ta viie aasta eest pankrotis oli. Ta andis vana Matti heaks parima, mida tema oskused võimaldasid, kuid oli küllalt säästlik, et kõrvale heidetud eksemplar alles hoida ja see ära kasutada, kui Asaph Sawyer pahaloomulise palaviku kätte suri. Sawyer ei olnud armastusväärne mees ja tema suisa ebainimlikust kättemaksuhimust ja heast mälust tõelise või kujuteldava ülekohtu peale räägiti palju lugusid. Birch ei tundnud tema ees mingit süümepiina, kui määras talle lohakalt tehtud kirstu, mille ta nüüd Fenneri oma otsides kõrvale lükkas.

      Just siis, kui ta oli vana Matti kirstu ära tundnud, lajatas uks tuule käes kinni, jättes ta veelgi sügavamasse hämarusse kui enne. Kitsas aken ukse kohal lasi sisse ainult nõrku kiiri ja tuulutusava niisama hästi kui üldse mitte, nii et Birch oli sunnitud pimesi kobama, kui ta pikkade kastide vahel peatumisi ukselingi poole liikus. Ta lõgistas keset sünget hämarust roostes käepidet, nügis raudtahvleid ja pani imeks, miks massiivne sissekäik