Kaarma Karu ja teised loomad. Arno Kuusk

vaktsineerimiste kohta

      ID kaart

      Tõend elukoha kohta

      Kviitung riigilõivu 30.00 EUR maksmise kohta

      Hambakaart

      Üldkoosoleku protokoll metsavanemaks valimise legitiimsuse kohta

      Vereanalüüsi tulemused

      Kursustele mittesaabumisel saadetakse metsavanem aastaks Ruhnu saarele asumisele.”

      Jänes tegi ettepaneku: „Las Vares lendab, siis hoiame sõidukuludelt kokku.”

      Reemu: „Vares ei saa minna, ta lennutrajektoor on kreenis, ma katkusin nats ta sabasulgi, pealegi pole tal rahvusvahelist lennuluba – ta võib ainult siseliinidel lennata ehk Uduveerelt Saksa poeni.”

      Vares: „Ära siin teravmeelitse midagi! Ise ei julge metsast sabagi välja pista!”

      Kuna kohale oli ilmunud teisigi tegelasi, siis oligi kokkusaamine muutunud kärajateks, kus igaüks rääkis, mida asjast arvas. Mõni kuulas ka.

      Jänes, kes oma metsavanemaks saamise võimalust hindas tagasihoidlikuks, küsis: „Kui keegi läheb, kas ma ei saaks jänesena kaasa sõita?”

      Hunt oli sarkastiline: „Võib-olla ehk jänesekonservina, muidugi kui E-aineid on kõvasti lisatud, sest mine seda Jänest tea!”

      Jänes: „Sinu katkutud nahka ei tahaks isegi üraskid!”

      „Kuss, kuss,” manitses Karu. „Oleme nüüd kenad ja ärme tülitseme! Me peame neile midagi vastama.”

      Reemu: „Kirjutame, et me mõtleme.”

      Vares: „Kirjutame, et kiri läks kaduma ja et me ei taha kiipimist.”

      Hunt: „Kirjutame, et meid esindab Hiiumaa metsavanem. Ja et nad on nõus endale kaks kiipi panna laskma. Äkki lasevadki, kui nänni saata!”

      Kus on, sinna koguneb.

      Seltskonnale oli lisandunud Mäger ja mõned muud tegelased.

      Mäger, kes oli laia silmaringiga, teatas, et kui nad PRIA toetust metsaelu edendamiseks annavad ja tasuta interneti sisse seavad, siis kiipigu palju tahavad. Tema pole vastu. Ärgu ainult liiga vara tulgu, tema armastab kaua magada!

      Kährik lisas Reemu kaasaelamisel: „Ja suure kivi juurde võiks tasuta õlleautomaadi panna.”

      Jänes küsis: „Kas see laseb maha need tüübid, kellel õllehais küljes?”

      Hunt, kellel oli igav ja hakkas tukkuma jääma, oli teema arengust maha jäänud, sekkus diskussiooni: „Saadame Põdra, tal on kõvad sarved, neid on vaja, kui seal vaidluseks läheb. Päris arukas on ta ka, kui just jooksuaeg pole.”

      Vares oli vahepeal kirja uurinud, kraaksatas: „Kuulge, see kiri on saadetud 30. aprillil ja alla on kirjutatud, kui sellest kribist midagi välja lugeda: „Head Volbriööd Laimjala tõupullidelt! Tervitage eskimoosisid meie poolt!”!”

      JÄNES HÄDAS LÕPMATUSEGA

Jänes maadleb igavikuliste probleemidega ega taha end argimuredega lasta sellelt teelt kõrvale kallutada

      Jänes istub kännu ääres, sellel on lahti raamat, ja loeb:

      „Lõpmatus on lõputult lõpp asi, millel lõppu pole näha. Kuulda, tunda ja aru saada pole ka võimalik. Iga lõpmatuse sees on palju pisikesi…”

      Lõpmatuses on lõpmatu hulk jäneseid, aga ainult üks saab nõunikuks.

      Karu läheb mööda ja jääb kuulatama. Vangutab pead ja küsib: „Mis jama sa, Jänkuke, nüüd loed? Ega sa pole päiksepistet saand, na palav ilm täna, näh, või oled muidu segi?”

      Jänes rebib oma pilgu raamatult ja kaebleb: „Tahtsin lihtsalt teada, mis asi see lõpmatus õieti on? Muudkui räägivad, et lõpmatult palju ja lõpmatult õnnelik ja Kährik ütles, et Karu polegi lõpmatult tugev. Ma küsisin Aste raamatukogust, kas selle lõpmatuse kohta on ka mingit kirjandust? Nad ütlesid, et neil on kuulsa Lapi hiromandi koostatud raamat, kus on kindlasti matustest ka juttu. Ja et küll ma saan sellest kõik teada!

      Ma nüüd mõtlen, et kas minu saba on lõpmatuses, sest seda pole ka näha ja kuulda, aga ma tunnen teda. Ega siis vist pole?”

      Karu mömiseb mõtlemise taktis väheke aega ja teeb siis tulemuse teatavaks: „Seda, et … mõmm, mõmm…, ma käisi üks aasta Kaarmal tasuta mõtlemise kursustel, mille korraldas MTÜ Mõtleme Veel, ja mulle jähi meelde, et igal asjal pidi olema kaks otsa, et kui on sarved, siis peab saba ka olema. Sul on saba täitsa olemas, nüüd pead sa mõtlema, kus need sarved on jäänd ja palju neid peab olema! Ning kas nende vahele ehk mahub siis see lõpmatus ära?”

      Jänes ruttab kinnitama, et ta, jah, mõtles ka, et saba ja…

      Kõrvaloleva puu oksale oli vahepeal maandunud Vares, kes metsavanema Karu teise nõunikuna püüab ikka Karu läheduses olla, et teda vajaduse korral aidata. Ta katkestab Jänese jutu sõnadega: „Te olete eksituses! Lõpmatust kasutatakse siis, kui ei teata, kui palju midagi on. Siis see ots kaob uttu ja kõik saavad aru, et on tõesti palju või nii vähe, et polegi. Näiteks, kui ei teata, kui palju Karul ikkagi jõudu on, kas lõpmatult palju või vähem. Aga on küll palju, sest ma ise nägin, kuidas…”

      Varese jutt kaob ülelendava helikopteri plaginasse ja muutub uuesti kuuldavaks, kui see kaob puude ja pilvede taha.

      „…teada, mis koolis sellest pajatatakse? Kuule, Riibu, küll on hea, et sa siin oled! Tead sina sellest midagi?”

      Rebasepoiss Riibu õpib Kaarma koolis matemaatika eriklassis ja muul ajal tuhnib raamatukogus. Tema tahab saada firmajuhiks.

      Riibu on just oma vendadega nuuskimisretkelt Kiratsi lauda juurest saabunud ja pole hästi kursis, mis toimub. Vares valgustab teda, et Jänesel on probleem lõpmatusega, mis on muidu ka huvitav asi.

      „Ahhaa,” ütleb Riibu ja seletab tähtsalt: „Lõpmatud on aeg ja ilmaruum, samuti numbrid – neid võib üksteise järele kirjutada rohkem kui jaksab, aga otsa ikka ei saa. Vat siis, kui inimene selle värgi üle hakkab mõtlema, haarab teda hirm lõpmatuse ees ehk ladina keeles horror infinity. Sellepärast nad püüavadki vähem mõelda, sest pole teada, mida nad suure hirmu tõttu tegema hakkavad. Aga Jänese-onu ei pea kartma, teda see ei ohusta, pigem salakütid. Me just nägime kahte kahtlast tüüpi metsa ääres luusivat.”

      Ja jutt läheb elulisematele teemadele, sest igaühel oli oma nahk kallim kui Jänese probleemid või ebamäärased hirmud lõpmatuse ees.

      Jänes heidab veel pilgu raamatusse ja loeb: „Kõige tundmatum ja tumedam lõpmatus on lugeja pea ajusoppides. Et sellesse siseneda on vaja kuuvalgel ööl…”

      Jänes paneb rohukõrre raamatu vahele ja hüpleb, raamat kaenlas, minema, et otsida ohutum koht, selleks et omal käel seda lõpmatuse asja veel uurida, arvaku need targad, mida tahavad! Võib-olla nad ei teagi veel kõike!

Uduvere, 2011

      JÄNES JA KUKLANE

Ole sa suur või väike, probleemid ikka samad

      Jänes kepsleb mööda metsarada.

      Rajal on võilill ja sellel lahistab Kuklane suure häälega nutta.

      „No mis siis nüüd lahti, kas eksisid ära, väiksekene, või tegi keegi liiga?” küsib Jänes.

      „Ma… ma… mu… mul pruut Nuklane semmib Puklasega ja mind ei pane enam üldse tähele, uuuu…” tihub Kuklane.

      „No siis on küll kurvad lood,” tunneb Jänes kaasa. „Aga kas sa talle luuletusi ikka oled lugenud ja meelitusi öelnud?”

      „Lu… luu… luuletusi po… ma pole… ei ole lugenud!”

      „No