Kaarma Karu ja teised loomad. Arno Kuusk

öelda.

Pariis, 2011

      REEMU JA HIIRENEIU

Elunäinud Reemu kogeb, et mõnigi asi, mis paistab ihaldusväärne, ei pruugi seda mitte olla

      Vana rebane Reemu sörkis mööda metsaalust.

      Jäi äkitselt seisma.

      Ei uskunud oma silmi.

      Puu oksal lamas Hiirepreili ja päevitas.

      Päikeseprillid, bikiinid ja puha.

      Nahk säras päevituskreemist.

      Reemu neelatas.

      Milline suutäis!

      Hindas kõrgust, kaugust.

      Ei ulatu!

      Jäi mõttesse.

      Korraga Reemu nägu selgines ja ta traavis minema.

      Tuli tagasi redeliga.

      Hiireke oli vahepeal kolinud kõrgemale, päikesele lähemale.

      Redel ei ulatunud.

      Reemu mõtles.

      Talle meenus ähmaselt, et õrnemat sugu pidi saama mõjutada kõrvade kaudu.

      „Hei, tere! Küll sa oled seal oksal kole ilus!”

      Hiireke tõstis pea: „Et kumb siis, kas kole või ilus?”

      Reemu: „Ma tahtsin öelda, et jube kena!”

      Hiireneiu: „Kas jube või kena?”

      „Noh, ikka kangesti kena!”

      „No kui kange see su kena siis ka on?” küsis Hiireneiu. „Ega sa ei taha mulle luuletust lugeda? Kuule, Reps, kas sa koolis ikka oled käinud?”

      „Mina vää? No olen! Üks suvi käisin nats Karu juures,” pomises Reemu.

      „On näha jah, et kooliga pole küll sulle liiga tehtud!” pilkas Hiireke.

      Reemu tundis, et ka plaan B kõrbeb ja otsustas kõrvade asemel muljuda Hiire kõhule.

      Küsis: „Kuule, Hiireke, kas juustu tahad?”

      „Juustu? Mis juustu?” oli Hiireneiu huvitatud.

      „Noh, lõhnavat ja… ja aukudega.”

      „Olgu, too!” kostis Hiireke.

      Reemu kadus ja ilmus veidi aja pärast küsitud pruukost hambus.

      Loodame meie, et ta ei käinud Karumamma sahvris tuuseldamas.

      „Tore! Pista see läbi juustuaugu!” õpetas Hiireneiu ja lasi vahepeal hangitud nööriotsa alla.

      Veidi aja pärast nautis hiireke juustu.

      Reemu istus raskelt mõttes puu all ja vahtis seda idülli vesise suuga pealt.

      „Nii pisike suutäis, aga nii palju jama,” mõtles ta.

      Asi oli muutunud põhimõtteliseks. Reemu võimed olid pandud tõsisele proovile. Juba jonni pärast ei saanud hiiretühjale käpaga lüüa ja minema löntsida.

      Ta pingutas ajusid, nii et need ragisesid ja pea ümber sähvisid sädemed.

      „Ahaa! Heureka! Proovime!” tuli mõte ja aju vagurdus.

      „Ahoi, neiuke! Kas sa kangnämmi oskad? Terve maailm vuhib tantsida! Ma võin õpetada!” Reemu tegi mõned hobutantsu sammud.

      Hiirekeses tärkas huvi ning ta ajas end oksakesel jalule.

      Uudishimu oli suurem kui ettevaatlikkus.

      Aga oks oli kitsas.

      „Mismoodi see käib? Näita veel!” palus ta Reemut.

      „No vaata hoolega siia ja püüa järele teha,” seletas Reemu tähtsalt ja hakkas hüplema.

      Hiireneiu proovis ka, aga kahjuks oli oks tõesti sellise karglemise jaoks kitsas ja hiirekese tantsuproov muutus lennuprooviks, mis lõppes teadagi kuidas ning arvata võib kus. Sedamoodi lõpeb ka inimlik alpus ja edevus talle ikka suure kahju ning pettumusega. Aga hiir pole inimene. Ta õpib oma vigadest kiiresti ning sel juhul ulatab ka Saatus oma abistava käe.

      Nii astus hiireneiu, kes langes otse rebase käppade vahele, vapralt oma vaenlasele vastu. Ta maandus osavalt jalgadele ja Reemule, kes avas juba oma lõuad, et viimaks ometi igatsetud maiuspala ampsata, kõlas vastu järsk käsklus:

      „Seisa! Lõuad kinni!”

      Hääles kõlas metalne toon, mida Reemu nii väga kartis, sest see meenutas seda, mida ta oli oma koopas igapäevaselt harjunud vastuvaidlematult kuulama. Reemu suu sulgus, ta potsatas istuma ning jäi hämmeldunult vaatama, et mis toimub.

      Hiireneiu seisis käed puusas ja nõudis karmil häälel: „Ja kus on minu huulepulk?”

      Reemu vaatas otsivalt ringi. Tõepoolest, kus on huulepulk? Ka see kajas tuttavlikult ja Reemul käivitusid tavalised toimekad refleksid, mis sundisid suurema tüli ärahoidmiseks käsku täitma.

      Ühiste pingutustega oli puult allakukkunud meigikotikene peagi leitud ja Reemu pidi jälgima, kuidas Hiireneiu tegi endale näo pähe.

      „Nii!” sõnas Hiireke otsustavalt: „Mida sa vahid! Ära ole nii lõtv! Tee midagi!”

      „Mi… mis ma pean tegema?” kobises Reemu vaguralt. Hiireisu oli kadunud.

      „Ptüi!” sihukesele tuleks paksult ketšupit peale määrida, et maitseks, mõtles Reemu.

      „Üks õige mees oleks juba ammu poest midagi toonud ja ennast korda teinud. Vaata missugune sa välja näed!” oli Hiireke halastamatu ja tänitas edasi: „Selle asemel vahid sina metsa all paljaid tüdrukuid! No on õnnetu tüüp!” tegi ta kokkuvõtte ja pööras Reemule selja.

      Reemu tõmbas pea õlgade vahele: „No mis ma pean siis tegema?”

      „Kao siit ja ära tühjalt tagasi tule! Too mida vaja, sul endal ka pea otsas! Ära ole nii loll! Pean ma kõike ette ütlema?”

      Alandatud Reemu sörkis minema, juureldes selle üle, kustkohast ta nüüd midagi pihta paneb ja kuidas nii kena päev nii kehvad tuurid peale võttis.

      Hiireneiu aga heitis rahuloleva pilgu peeglisse, pani selle siis kotikesse, sülitas eemalduvale Reemule järele ning vudis rahulolevalt oma teed.

Uduvere, 2012

      HÄDAS KIIPIMISEGA

Õhus hõljub kiipimisoht. Mida tuleks ette võtta ja kuidas asi laheneb, selgub metsloomade kärajatel

      Ott maiustas mustikatega.

      Jänku kui truu kannupoiss tegi jänesekapsast otsides tema ümber suuri javäikesi ringe.

      Vares lendas linna poolt, kiri loperdas noka vahel.

      Istus väsinult oksale, pani kirja jala alla ja teatas, et vallast tuli kiri Uduveere metsavanemale. „Küsisin, et kes see veel niisugune on? Öeldi, et ise otsustate!”

      Hunt, kes oli läheduses põõsa tagant Jänese hilissuviste kehakumeruste juurdekasvu takseerinud, astus esile ja teatas, et see on talle. Tema olevat kõige vanem, sest mäletab veel Kaali meteoriidi kukkumist. „Üks suur pirakas käis ja tulejutt jäi tükiks ajaks taeva,” teatas ta.

      Karu sügas käpaga kuklatagust ja arvas, et ju siis peab kärajad kokku kutsuma ja vaagima, kes võiks selle ameti peal olla.

      „Jah, aga mis selles kirjas küll on?” hüples Jänes lähemale.

      „Jah, jah, mis seal on?” kibeles rebane Reemu, kes oli ka kusagilt kohale ilmunud.

      Vares takseeris ümbrikut: „Näh, see ju peaaegu lahti,” ja koukis ümbrikust kokkumurtud lehe.

      „Loe, loe ette, mis seal on,” kibeles Reemu.

      „Loe pealegi,” nõustus Karu.

      Vares