Veenja. Ли Чайлд
Читать онлайн.
„Mul oleks vaja, et te jälitaksite üht registreerimisnumbrit,” ütlesin talle. „Lihtsalt vastutuleku korras.”
Powell teadis, kes ma olen, mistõttu ta ei hakanud mulle kurtma, et ei saa mind aidata. Edastasin talle masina kirjelduse. Ütlesin, et olen üsna kindel, et tegu on erasõiduki, mitte firmaautoga. Ta võttis mu telefoninumbri ja lubas hommikul – see tähendab siis teise päeva hommikul − tagasi helistada.
Powell ei helistanud mulle tagasi. Selle asemel rääkis ta mu sisse. Minu meelest oleks asjaolusid arvestades igaüks nii talitanud. Teine päev oli pühapäev ja mina juba varakult jalul. Tellisin endale toateenindusest hommikusöögi ning istusin ja ootasin seda kõnet. Selle asemel koputati uksele. Veidi pärast kella kümmet. Ma piilusin läbi uksesilma ja nägin kaht inimest, kes seisid, küljed tihedalt vastamisi, et nad oleksid läätses hästi nähtavad. Üks mees, teine naine. Tumedad joped. Mantleid ei olnud. Mehel oli käes diplomaadikohver. Kummalgi olid mingid ametitõendid, mida nad hoidsid kõrgel ja kaldu, et neid koridorivalguses näha oleks.
„FBI,” hüüdis mees, just nii kõvasti, et ma seda läbi ukse kuuleksin.
Sellises olukorras ei õnnestu kuidagi teeselda, et sind ei ole toas. Ma olin ise piisavalt sageli nende koridoris ootavate inimeste rollis olnud. Üks jääb paigale ja teine läheb alla, et kutsuda juhataja, kellel on varuvõti. Ja nii ma siis keerasingi ukse lukust lahti ja astusin kõrvale, et nad sisse lasta.
Hetke olid nad väga valvsad. Ent nähes, et ma pole relvastatud ning ei näe maniaki moodi välja, lasid nad end lõdvemaks. Nad ulatasid mulle oma ametitõendid ja kuni ma neid uurisin, käisid viisakalt toas ringi. Ametitõendi ülaservas oli kiri USA Justiits ministeerium. All seisis Uimastitevastase võitluse amet. Keskel olid igasugu pitsatid ja allkirjad ja vesimärgid. Lisaks fotod ja trükitud nimed. Mees oli Steven Eliot, ühe l-iga, nagu tol möödaniku luuletajal. Aprill on julmim kuu1. Pagan võtaks, just nii see oli. Foto oli sellel kujutatavaga üpris sarnane. Välimuse järgi võis Steve Eliot olla kusagil kolmekümne ja neljakümne vahel, ta oli jässakas, tumedat verd, pisut kiilanev. Tema naeratus oli sõbralik juba fotol, mehe enda palgel aga veelgi sõbralikum. Naise nimeks oli trükitud Susan Duffy. Tema oli Steve Eliotist pisut noorem. Ja ühtlasi ka pisut pikem. Susan oli kahvatu, sale ja väga veetlev ning tema soeng oli foto tegemise ajaga võrreldes muutunud.
„Laske käia,” ütlesin ma. „Otsige tuba läbi. Sellest on möödas juba tükk aega, kui mul oli midagi sellist, mida tasus teie eest peita.”
Ma andsin ametitõendid neile tagasi ning nad torkasid need oma sisetaskutesse, avades seejuures oma jopehõlmu just nii palju, et ma nende relvi näeksin. Relvad olid neil kenades õlakabuurides. Tundsin ära Glock 17 ribidega käepideme Elioti kaenla all. Duffyl oli Glock 19, mis on põhimõtteliselt sama asi, ainult pisut väiksem. Püstol oli tihedalt vastu tema paremat rinda. Ilmselt oli ta vasakukäeline.
„Me ei taha tuba läbi otsida,” ütles Duffy.
„Me tahame rääkida ühest auto numbrimärgist,” lisas Eliot.
„Mul pole autot,” vastasin ma.
Me kõik seisime alles, moodustades ukse juures kena väikese kolmnurga. Eliotil oli ikka veel diplomaat käe otsas. Ma püüdsin ära arvata, kumb neist kahest on ülemus. Võib-olla mitte kumbki.
Võib-olla oli neil üks ja sama auaste. Ja üsna kõrge. Nad olid hästi riides, kuid nägid pisut väsinud välja. Vahest olid nad suurema osa ööst töötanud ja kusagilt siia kohale lennanud. Äkki Washingtonist.
„Kas me tohime istuda?” küsis Duffy.
„Loomulikult,” vastasin ma. Kuid odavas hotellitoas oli istuda keeruline. Toole oli ainult üks. Seegi oli lükatud väikese laua alla, mis paiknes seina ja televiisori aluseks oleva kapikese vahel. Duffy tõmbas tooli välja ja pööras ümber, nii et see jäi esiküljega voodi poole. Mina istusin voodile, üsna patjade juurde. Eliot sättis end jalutsisse ja asetas oma diplomaadi lapiti voodile. Ta naeratas mulle endiselt sõbralikult ja mina ei märganud selles naeratuses midagi võltsi. Duffy nägi toolil väga hea välja. Tooli kõrgus oli tema jaoks täpselt paras. Tema seelik oli lühike ning tal olid jalas tumedad nailonist sukkpüksid, mis paistsid painutatud põlvede kohal heledamad.
„Te olete Reacher, eks?” küsis Eliot.
Pöörasin pilgu Duffy jalgadelt kõrvale ja noogutasin. Mulle tundus, et seda võivad nad teada küll.
„See tuba on välja üüritud kellelegi Calhouni-nimelisele isikule,” sõnas Eliot. „Sularaha eest, ainult üheks ööks.”
„Harjumus,” vastasin ma.
„Kas lahkute täna?”
„Ma elan üks päev korraga.”
„Kes on Calhoun?”
„Ta oli John Quincy Adamsi asepresident,” kostsin ma. „Mulle tundus, et siinset piirkonda arvestades on see paslik nimi. Kunagi ammu kasutasin ma presidentide nimesid. Nüüd asepresidentide omi. Calhoun polnud tavaline asepresident. Ta astus tagasi, et kandideerida Senatisse.”
„Kas ta valiti?”
„Ma ei tea.”
„Milleks see varjunimi?”
„Harjumus,” ütlesin taas.
Susan Duffy vaatas mulle otse silma. Mitte sellepärast, et ta oleks mind hulluks pidanud. Pigem äratasin ma temas huvi. Ehk pidas ta silmavaatamist heaks ülekuulamisvõtteks. Siis, kui mina kunagi inimesi üle kuulasin, talitasin samamoodi. Küsitlemine tähendab üheksakümne protsendi ulatuses vastuste ärakuulamist.
„Me rääkisime ühe Powelli-nimelise sõjaväepolitseinikuga,” lausus Duffy. „Te palusite tal üht numbrimärki jälitada.”
Duffyl oli madal ja soe ning pisut kähisev hääl. Ma ei vastanud midagi.
„Meie arvutites on selle numbri tarvis kõiksugu lõksud ja püünised üles seatud,” ütles ta. „Niipea kui tema päring internetti jõudis, oli meil selle numbri kohta kõik teada. Me helistasime talle ja küsisime, miks see teda huvitab. Ta ütles, et täidab teie palvet.”
„Loodetavasti ütles ta seda vastumeelselt,” kostsin seepeale.
Duffy naeratas. „Powell kogus end kiiresti ja andis meile teie telefoninumbri, mis osutus valeks. Nii et vanade semude ustavuse pärast ei pea te muretsema.”
„Aga lõpuks saite temalt ikkagi õige numbri.”
„Me ähvardasime teda,” teatas Duffy.
„Sel juhul pole sõjaväepolitseinikud enam need kes minu ajal,” kostsin ma.
„Meie jaoks on see tähtis,” sõnas Eliot. „Ta sai sellest aru.”
„Nüüd olete teie meie jaoks tähtis,” ütles Duffy.
Pöörasin pilgu kõrvale. Ma olen olnud taolises olukorras nii tihti, et kõiki kordi ei jõuaks loetledagi, kuid hääletoon, millega ta seda ütles, tekitas minus siiski väikest võbelust. Mulle tuli mõte, et võib-olla tema ongi neist kahest ülemus. Ja pagana hea ülekuulaja.
„Tavaline inimene pärib ühe numbrimärgi kohta,” lausus Eliot. „Miks ta seda teeb? Võib-olla oli tal sellist numbrit kandva autoga väike kokkupõrge. Võib-olla kokkupõrke põhjustanud masin põgenes. Aga kas inimene pöördub sellepärast politsei poole? Ja te ise ütlesite äsja, et teil polegi autot.”
„Nii et vahest te nägite selles autos kedagi,” ütles Duffy.
Ta andis mulle aega rahulikult järele mõelda. See oli osavalt seatud loogikalõks. Kui autos olnud isik oli minu sõber, siis Duffy jaoks olin ma tõenäoliselt vaenlane. Kui aga too inimene oli mu vaenlane, siis oli Duffy valmis minu sõber olema.
„Kas te hommikust olete juba söönud?” pärisin.
„Jah,” vastas Duffy.
„Mina
Thomas Seams Eliot, „Ahermaa ja teisi luuletusi”, Hortus Litterarum 1999. Tõlkinud P.-E. Rummo. (