Veenja. Ли Чайлд

Arvatavasti Portlandist pärit saaste. Linna ennast polnud neeme tagant näha.

      Siis avanes tammepuust uks taas, valvur astus viisakalt kõrvale ja uksest väljus naine. See naine oli Richard Becki ema. Siin polnud kahtlustki. Kohe kindlasti mitte. Tal oli samasugune habras keha ja kahvatu jume. Samasugused pikad sõrmed. Naine kandis teksaseid ja paksu kalurikampsunit. Tuul sasis tema juukseid ning ta oli umbes viiekümneaastane. Ta näis olevat väsinud ja pinges. Umbes kahe meetri kaugusel autost jäi ta seisma, otsekui mulle mõista andes, et oleks viisakam, kui ma masinast väljuksin ja talle vastu läheksin. Ning mina avasingi ukse ja libistasin end välja. Olin istumisest kange ja krambis. Astusin paar sammu ja naine sirutas mulle oma käe. Ma võtsin selle vastu. Käsi oli jääkülm, kondine ja sooniline.

      „Poeg rääkis mulle, mis juhtus,” ütles naine. Tal oli madal hääl ja see kähises pisut, otsekui suitsetaks ta palju või oleks äsja nutnud. „Ma isegi ei ürita väljendada oma tänu selle eest, et te teda aitasite.”

      „Kas temaga on kõik korras?” küsisin ma.

      Naine grimassitas, otsekui ei teaks ta seda isegi. „Ta heitis natukeseks pikali.”

      Ma noogutasin. Lasksin naise käest lahti. See vajus tal tagasi küljele. Tekkis lühike kohmetu paus.

      „Mu nimi on Elizabeth Beck,” lausus naine seejärel.

      „Jack Reacher,” kostsin vastuseks.

      „Poeg rääkis mulle teie täbarast olukorrast,” ütles naine.

      Kui armas mittemidagiütlev väljend. Ma ei kostnud selle peale midagi.

      „Mu mees tuleb õhtul koju,” teatas Richardi ema. „Tema teab, mida peab tegema.”

      Ma noogutasin. Tekkis järjekordne kohmetu paus. Ma ootasin.

      „Kas te ei tahaks sisse tulla?” küsis naine.

      Ta pöördus ja sammus tagasi vestibüüli. Ma järgnesin talle. Astusin uksest sisse ja samal ajal kostis piiks. Vaatasin terasemalt ja nägin, et sisemise piida külge oli kinnitatud metallidetektor.

      „Kas oleksite nii lahke?” Naine tegi minu suunas mingi totra andekspaluva liigutuse ja andis siis tollele suurele koledale ülikonnas tüübile käega märku. Too astus minu juurde ja valmistus mind läbi patsutama.

      Ma ütlesin talle: „Kaks revolvrit. Tühjad. Kummaski mantlitaskus.”

      Tüüp tõmbas mõlemad relvad kerge, õppinud liigutusega välja, millest ma järeldasin, et ta on elus palju inimesi läbi patsutanud. Ta asetas revolvrid ukse kõrval olevale lauale, kükitas, kobas mu sääri, tõusis siis püsti ja katsus läbi mu käsivarred, piha, rinna ning selja. Ta oli väga põhjalik ja mitte just pehme käega.

      „Andke andeks,” lausus Elizabeth Beck.

      Ülikonnas tüüp läks eemale ning taas tekkis kohmetu vaikus.

      „Kas te tahate midagi?” küsis Elizabeth Beck.

      Oli palju asju, mida ma tahtnuks. Ent ma üksnes raputasin pead.

      „Ma olen veidi väsinud,” vastasin. „Pikk päev. Ma vist tukastaksin pisut.”

      Naine naeratas korraks, otsekui oleks kuuldu talle meeldinud, otsekui olnuks tal hea meel, et tema juures uinakut tegev päris oma võmmitapja vabastab ta vajadusest olla seltskondlik.

      „Muidugi,” vastas ta. „Duke näitab teile toa kätte.”

      Elizabeth Beck uuris mind hetke pikemalt. Pinge ja kahvatuse all oli peidus kena naine. Sel naisel oli habras keha ja ilus nahk. Kolmkümmend aastakest tagasi oli tal kindlasti kosilasi murdu. Ta pööras ümber ja kadus kuhugi maja sügavusse. Ka mina pöördusin, aga tolle ülikonnas tüübi poole. Oletasin, et tema ongi Duke.

      „Millal ma oma relvad tagasi saan?” pärisin.

      Mees ei vastanud. Näitas üksnes käega trepi poole ja kõndis mul kannul. Siis järgmise trepi poole, ja nii jõudsime kolmandale korrusele. Duke saatis mu ühe ukseni ja tõukas selle lahti. Ma astusin uksest sisse ja leidsin eest lihtsa neljakandilise toa, mille seinu katsid tammepaneelid. Mööbel toas oli vana ja raske. Voodi, riidekapp, laud ja tool. Põrandat kattis idamaine vaip. See nägi välja õhuke ja kulunud. Võib-olla oli tegu millegi iidse ja hindamatuga. Duke möödus minust, kõndis üle vaiba ja näitas, kus asub tualettruum. Ta meenutas mulle hotelli jooksupoissi. Möödus minust taas ja suundus ukse poole.

      „Õhtust süüakse kell kaheksa,” ütles ta. Rohkem ei midagi.

      Siis ta väljus ja sulges enda järel ukse. Mingit heli ma ei kuulnud, kuid kui ma ust katsusin, oli see väljastpoolt lukus. Ukse siseküljel lukuauku ei olnud. Ma sammusin akna juurde ja vaatasin läbi selle välja. Asusin maja tagumises osas ja siit paistis ainult ookean. Aken avanes otse itta ning minu ja Euroopa vahel polnud mitte midagi. Vaatasin alla. Viisteist meetrit madalamal olid suured kivid ja nende ümber vahutavad lained. Tundus, et on alanud tõus.

      Ma kõndisin tagasi ukse juurde, panin kõrva vastu ust ja kuulatasin teraselt. Aga ei kuulnud midagi. Uurisin silmadega väga hoolikalt, sentimeeterhaaval läbi lae, seinakarniisid ja mööbli. Ei midagi kahtlast. Kaameraid ei olnud. Mikrofonid mulle huvi ei pakkunud. Ma ei kavatsenud müra teha. Istusin voodile ja võtsin parema kinga jalast. Keerasin selle teistpidi ning sikutasin küüntega kontsast välja tihvti. Pöörasin kummist kontsa nagu väikest ust, siis keerasin kinga õigetpidi ja raputasin seda. Kontsast kukkus voodile väike must neljakandiline plastist vidin ja põrkas korraks üles. See oli juhtmeta elektrooniline sidevahend. Ei midagi keerulist. Ostetud tavalisest poest, kuid ümber programmeeritud, nii et sellega sai saata e-kirju ainult ühele aadressile. Umbes suure piipari mõõtu. Sel oli väike, imepisikeste klahvidega klaviatuur. Lülitasin toite sisse ja tippisin lühikese sõnumi. Siis vajutasin klahvile Saada kohe.

      Sõnumis seisis: olen sees.

      KAKS

      Tegelikult olin ma selleks hetkeks sees olnud juba tervelt üksteist päeva, alates tollest rõskest, vihmast läikivast laupäevaõhtust Bostoni linnas, mil ma nägin, kuidas surnud mees läks üle kõnnitee ja istus autosse. See polnud meelepett. Ka mitte kõhedust tekitav sarnasus. Ei teisik ega teine kaksikutest või vend või sugulane. See oli mees, kes oli surnud juba kümmekond aastat tagasi. Selles polnud vähimatki kahtlust. Valgustrikid võis rahumeeli kõrvale jätta. Mees nägi just paraja hulga aastaid vanem välja ja tema armid pärinesid neistsamadest haavadest, mille kätte ta oli surnud.

      Ma kõndisin mööda Huntington Avenued ja mul jäi minna veel poolteist kilomeetrit baarini, mille nime ma olin kuulnud. Aeg oli hiline. Filharmooniast hakkas väljuma inimesi. Ma olin liiga tõrges, et massi vältimiseks teisele poole tänavat minna. Sõelusin end sellest lihtsalt läbi. Hästi riides ja lõhnastatud inimesi oli palju, suurem osa neist vanad. Kõnnitee ääres seisid külg-külje kõrvale pargitud autod ja taksod. Nende mootorid töötasid ja kojamehed tuuleklaasidel tegid ebaühtlaste ajavahemike järel häälekaid liigutusi. Ma nägin, kuidas too mees minust vasakule jäävast fuajeest välja astus. Tal oli seljas paks kašmiirvillast mantel ning ta kandis salli ja kindaid. Peakatet tal polnud. Mees oli umbes viiekümneaastane. Me oleksime peaaegu kokku põrganud. Ma jäin seisma. Ka tema jäi seisma. Ta vaatas otse minu poole. Oli tekkinud üks neist tavalistest ummikseisudest rahvast täis kõnniteel, mil mõlemad kõhklevad, hakkavad siis üheaegselt liikuma ning jäävad seejärel jälle seisma. Algul jäi mulle mulje, et ta ei tundnud mind ära. Siis tõmbus tema nägu korraks pilve. Sellest ei saanud veel midagi järeldada. Mina jäin paigale ning tema sammus minu eest läbi ja puges kõnnitee ääres ootava musta Cadillac DeVille’i tagaistmele. Seisin seal ja vaatasin, kuidas autojuht masina liiklusse suunas ja minema sõitis. Kuulsin kummide sisinat märjal sillutisel.

      Auto number jäi mulle meelde. Ma ei olnud paanikas. Mul polnud mingeid kahtlusi. Olin valmis uskuma seda, mida ma nägin oma silmaga. Kümme aastat ajalugu oli muutunud ühe sekundiga olematuks. See mees oli elus. Mis tähendas, et ma olen silmitsi tohutu probleemiga.

      Taas algas kõik otsast, täna oli esimene päev. Tolle baari unustasin ma kohe. Läksin joonelt tagasi oma hotelli ja