Veenja. Ли Чайлд

see oli tema poolt vastuteene ühe kanepiloo kinnimätsimise eest. Poja nimi on Richard Beck. Mitte just populaarne tegelane, pisut kummaline. Paistab, et on üpris traumeeritud sündmuse tõttu, mis juhtus viis aastat tagasi.”

      „Mis sündmus see oli?”

      „Ta rööviti.”

      Ma ei kostnud seepeale midagi.

      „Pakkuge välja,” ütles Duffy. „Kas teate, kui tihti tänapäeval tavalisi inimesi röövitakse?”

      „Ei tea,” vastasin.

      „Selliseid asju ei juhtu,” ütles ta. „See on väljasurnud kuriteoliik. Nii et ilmselt oli tegu võitlusega mõjupiirkondade pärast. See on sisuliselt tõend selle kohta, et poisi isa kuulub kuritegelikku ühendusse.”

      „Liiga julge oletus.”

      „Olgu, aga tõend on ikkagi väga veenev. Ja inimröövist ei teatatud kuhugi. FBI-l pole selle kohta mingeid andmeid. Milles asi ka polnud, see lahendati eraviisiliselt. Ja mitte kuigi hästi. Kursusekaaslase jutu järgi pole Richard Beckil ühte kõrva.”

      „Mis siis?”

      Duffy ei vastanud. Sõitis vaikides lääne poole. Mina sirutasin end kaassõitja istmel välja ja jälgisin teda silmanurgast. Ta nägi hea välja. Pikka kasvu, sale ja ilus, ning tema silmis oli elu. Mingit meiki tal polnud. Duffy oli üks neist naistest, kes lihtsalt ei vajanud meiki. Mul oli äärmiselt hea meel, et ta mind ringi sõidutab. Aga tema jaoks polnud see ekskursioon. Ta viis mind kuhugi. See oli päevselge. Ta oli mingi plaani välja mõelnud.

      „Ma uurisin läbi terve teie teenistuslehe,” ütles ta. „Väga põhjalikult. Te olete hämmastav inimene.”

      „Mitte eriti,” kostsin ma.

      „Ja teil on suured jalad,” jätkas Duffy. „See on samuti hea.”

      „Milleks?”

      „Küll te näete,” vastas ta.

      „No öelge mulle,” laususin.

      „Me oleme väga sarnased,” sõnas Duffy. „Teie ja mina. Meil on midagi ühist. Mina tahan Zachary Beckile ligi pääseda selleks, et oma agenti tagasi saada. Teie tahate talle ligi pääseda, et Quinnini jõuda.”

      „Teie agent on surnud. Kaks kuud, see oleks tõeline ime. Peate sellega leppima.”

      Duffy ei vastanud midagi.

      „Ja Quinn ei lähe mulle kuigivõrd korda.”

      Duffy vaatas vilksti paremale ja raputas pead.

      „Läheb küll,” ütles ta. „Vägagi läheb. Seda on kaugelt näha. See asi närib teid. Lõpetamata lugu. Ja ma pakun välja, et te olete sedasorti inimene, kes ei armasta lõpetamata lugusid.” Seejärel jäi ta hetkeks vait. „Ja mina tegutsen, lähtudes eeldusest, et mu agent on veel elus, kuni teie ei tule lagedale kindlate tõenditega, et see ei ole nii.”

      „Mina?”

      „Ma ei saa ühtki oma inimest kasutada,” sõnas Duffy. „Te saate ju aru, eks? Mis justiitsministeeriumisse puutub, siis kogu see asi on ebaseaduslik. Nii et kõik, mida ma edaspidi teen, on mitteametlik. Ja ma oletan, et teie olete just selline inimene, kes jagab midagi mitteametlikest operatsioonidest. Ja kes on nendega harjunud. Vahest isegi eelistab neid.”

      „Ja siis?”

      „Mul on vaja keegi Becki koju sokutada. Ja ma otsustasin, et see saate olema teie. Teist saab minu isiklik pikkvarras-penetraator.”

      „Mismoodi?”

      „Richard Beck viib teid kohale.”

      Umbes kuuskümmend viis kilomeetrit Bostonist lääne poole keeras Duffy suurelt maanteelt maha ja võttis suuna põhja, Massachusettsi maapiirkondade poole. Me sõitsime läbi piltilusate Uus-Inglismaa külade. Kõnniteedel seisid tuletõrjujad ja hõõrusid oma masinaid läikima. Inimesed sättisid oma murulappidele kõiksugu asju ja pügasid põõsaid. Õhus lõhnas puusuitsu järele.

      Me jäime peatuma motelli juures, mis asus keset tühermaad. Motell nägi imekena välja, selle siledat tellisvoodrit raamis silmipimestav valge rant. Parkimisplatsil seisid viis autot, tõkestades sissepääsu viide tagumisse tuppa. Kõik olid valitsuse masinad. Keskmises toas ootas meid Steven Eliot, lisaks temale oli seal veel viis meest. Nad olid oma tubadest bürootoolid ära toonud ja istusid kenasti poolringis. Duffy sisenes minu ees ja noogutas Eliotile. Minu meelest tähendas see noogutus: Ma rääkisin talle, ja ta pole „ei” öelnud. Siiani. Siis läks Duffy akna juurde ja keeras end nii, et jäi näoga toa poole. Päevavalgus tema taga oli ere. Seetõttu oli toas olijatel teda raske näha. Duffy köhis hääle puhtaks. Kõik jäid vaikseks.

      „Niisiis, kuulake, inimesed,” ütles ta. „Veel kord, see on mitteametlik asi, seda pole kõrgemalt poolt sanktsioneeritud ning me tegeleme sellega oma vabast ajast ja oma isiklikul riisikol. Kui keegi tahab mängust väljuda, siis tehku seda kohe.”

      Keegi ei liikunud. Keegi ei lahkunud. See oli kaval võte. Näitamaks mulle, et Duffyl ja Eliotil on abiks veel viis meest, kes on valmis minema nendega kasvõi põrgusse ja sealt koos naasma.

      „Meie käsutuses on vähem kui nelikümmend kaheksa tundi,” lausus Duffy. „Ülehomme sõidab Richard Beck koju, tema emal on sünnipäev. Meie allika andmeil teeb ta nii igal aastal. Jätab lihtsalt loengud vahele ja kõik. Isa saadab talle järele auto koos kahe kutselise ihukaitsjaga, sest poiss kardab, et teda võidakse jälle ära röövida. Meie kasutame selle hirmu ära. Võtame need ihukaitsjad maha ja röövime ta ise.”

      Duffy tegi pausi. Tema kuulajad ei öelnud ühtegi sõna.

      „Meie eesmärk on pääseda Zachary Becki majja,” lausus Duffy seejärel. „On enam-vähem kindel, et oletatavad inimröövijad pole selles majas just teretulnud. Niisiis juhtub see, et Reacher vabastab otsekohe poisi röövijate käest. Kõik käib väga kiiresti – inimrööv, vabastamine, ja nii edasi. Poiss on äärmiselt tänulik ning tema perekond võtab Reacheri enda juures kodus vastu nagu kangelase.”

      Mõnda aega istusid kuulajad vaikselt. Siis hakkasid nad nihelema. See plaan oli nii auklik, et šveitsi juust tundus selle kõrval nagu betoon. Ma vaatasin ainiti Duffyt. Siis avastasin end aknast välja vahtimas. Neid auke oli võimalik kinni toppida. Tajusin, kuidas mu aju tööle hakkas. Mõtlesin sellest, kui mitut auku Duffy ise juba märganud oli. Ja sellest, kui mitmele küsimusele on ta vastuse leidnud. Lisaks pani mind imestama see, kuidas ta teab, et mulle sedasorti asjad meeldivad.

      „Meie sihtgrupp koosneb ühest inimesest,” lausus Duffy. „Kõige tähtsam on see, mida mõtleb Richard Beck. Kogu see värk on algusest lõpuni võlts, kuid ta peab olema absoluutselt veendunud, et kõik on päris.”

      Eliot vaatas minu poole: „Plaani nõrkused?”

      „Neid on kaks,” vastasin ma. „Esiteks, kuidas te kavatsete ihukaitsjad maha võtta, ilma neile tegelikult viga tegemata? Ma eeldan, et asi ei ole nii mitteametlik.”

      „Kiirus, šokk, üllatusmoment,” ütles Eliot. „Röövijatel on püstolkuulipildujad ja suur kogus paukpadruneid. Lisaks üks šokigranaat. Niipea kui poiss on autost väljas, viskame selle masinasse. Käib kõva pauk ja valgus sähvib. See lööb nad ainult uimaseks, muud midagi. Aga poiss arvab, et neist on järel hakkliha.”

      „Hüva,” ütlesin ma. „Aga teiseks, kogu see värk on nagu mingisugune rollimäng, eks? Mina olen lihtsalt pealtnägija ja puhtjuhuslikult osutun selliseks inimeseks, kes on suuteline ta päästma. Millest järeldub, et ma olen tark ja füüsiliselt võimekas. Ent sel juhul miks ma ei võiks teda esimestele ettejuhtuvatele võmmidele üle ei anda? Või oodata, kuni võmmid ise meie juurde jõuavad? Miks ma ei sebi ringi ega kirjelda juhtunut ning ei tee kõiksugu avaldusi, mida pealtnägijad ikka teevad? Miks ma peaksin tahtma teda otse koju viia?”

      Eliot pöördus Duffy poole.

      „Sest ta on surmani kohkunud,” ütles too. „Ta tahab, et te oleksite koos temaga.”

      „Aga