Abielusõrmus lubaduse katteks. Сьюзен Мэллери

ma tahangi midagi,“ jätkas naine käekoti järele haarates. Ta sobras veidi selles ringi ning tõmbas siis sealt mingi väikese eseme välja ja viskas lauale. „Mingis mõttes.“

      Dylanil polnud õrna aimugi, mida naine võis kotist otsida, kuid nähes kuldset abielusõrmust tumedal lauaplaadil lebamas, oli ta jahmunud. „See on väga ootamatu,“ lausus Dylan naljatledes, kuna ta ei osanud kuidagi vastata.

      „See pole see, mida arvad,“ lausus Molly.

      „Väga hea, sest mul pole õrna aimugi, mida arvata.“

      „Kas sa mäletad seda sõrmust?“

      Mees tõstis sõrmuse üles. „Muidugi.“ Ta oli oma elus vaid ühel korral abielusõrmuse ostnud. See oli mõeldud Janetile sel ajal, kui ta veel uskus, et ilma selle naiseta ei suudaks ta edasi elada. Ilmselgelt ta tol korral eksis. Aeg oli suurepärane haavade parandaja. Nagu ka elu õppetunnid.

      „Ma ostsin selle sinu õele,“ vastas Dylan.

      „Ja siis andsid sa selle mulle päeval, kui ta teisega abiellus.“

      Mees noogutas. Ta oli läinud kirikusse, sest uskus, et tseremoonia nägemine aitab tal naisest lõplikult üle saada. Molly oli välja tulnud, et temaga hüvasti jätta. Ta meenus, et oli sõrmuse tüdrukule andnud, kuid põhjust ta enam ei mäletanud.

      Molly hingas sügavalt sisse. „Ma ei tahtnud, et sa lahkud. Selleks oli mitmeid põhjuseid, kuid ainus, mida ma öelda tahtsin, oli see, et sa lubasid minuga, kui ma suureks kasvan, koos seiklema minna. Niisiis andsid sa mulle selle sõrmuse ja ütlesid, et kui ma kunagi seikluseks valmis olen, otsiksin sind üles.“ Ta köhatas kurgu puhtaks. Tundes, kuidas põsed lõkendama löövad, langetas ta pea ja jäi lauda põrnitsema. „Noh, mina olen selleks nüüd valmis, kui sina nõus oled.“

      TEINE PEATÜKK

      MOLLYL hakkas kõhus nii tugevasti keerama, nagu oleks keegi talle sinna kannmikseri pistnud. Ja nagu sellest metsikust lainetusest ja keerlemisest veel küllalt poleks, tekkis tal kohutav tunne, nagu hakkaks ta kohe oksendama. Vaat see oleks küll kena viis, kuidas Dylanile meelde jääda.

      Ta teadis, et ta oli lihtsalt närvis. Muud ei midagi. Lisaks veel tekiila, mida ta tühja kõhuga jõi. Mis tal küll arus oli? Aga selles probleem seisneski, et ta ei mõelnud seda korralikult läbi. Ta ei andnud endale mõtlemiseks aega, sest ükski normaalne, täie mõistuse juures inimene ei küsiks Dylanilt seda, mida ta just küsis. Ta poleks sugugi üllatunud, kui mees korraks lauast lahkuks ja siis ruttu hädaabinumbrile helistaks ja paluks talle valgete kitlitega inimesed järele saata.

      Molly sundis end mehe poole vaatama ja nägi, kuidas Dylani silmad olid üllatusest pärani. Mees ei paistnud põgeneda soovivat, mis oli asjaolusid arvestades väga tore. Molly kahtles, et tema mehe asemel nii viisakaks jäänud oleks.

      Molly köhatas kurgu puhtaks. „Kui see sind lohutab, siis ma ei suuda ise ka uskuda, et midagi sellist ütlesin.“

      „Meil on siis midagi ühist.“

      Vähemalt polnud mees oma huumorimeelt kaotanud. „Okei, ma tunnistan, et see kõlab tõesti hullumeelselt. Ilmselt arvad sa nüüd, et mina olen samuti hull. Võib-olla olengi, aga ära muretse, ohtlik ma pole.“

      Dylan põrnitses peopesal lebavat sõrmust. Molly pilk peatus mehe peopesas olevatel rakkudel. Ilmselgelt tegi mees palju füüsilist tööd. Ta oli kindel, et firma esimestel tegutsemisaastatel oli mees ise mootorrattaid kokku pannud. Tõenäoliselt hiliste öötundideni kuskil töökojas. Dylan oli alati olnud sihikindel ja motiveeritud. Vaevalt see muutunud oli. Ta oli mees, kes ei andnud kergelt alla ja kindlasti ei saavutanud ta edu kahtlastes äriskeemides osaledes. Molly oli kindel, et mees keeldub tema pakkumisest.

      Molly lähenes sellele mõttele enda seisukohast. Ta oli selles suhtes üllatavalt rahulik. Talle piisas sellest, et ta oli julgenud küsida. Kordki oma elus tegutses ta esimesena ega jäänud lihtsalt ootama. Ta läks järgi millelegi, mida oluliseks pidas. Äkki oli veel lootust. Ühtäkki tundis ta enda üle tohutut uhkust ja ajas selja sirgu. See oli väike samm sellise elu suunas, millist ta endale igatses.

      „Toit on saabunud,“ lausus ettekandja, asetades mõlema ette ülisuure hamburgeri ja krõbedalt kuldsete friikartulite kuhjaga vaagna. Seejärel tõmbas ta ühest põlletaskust ketšupi- ja sinepipudeli välja ja teisest hunniku pabersalvrätte. „Head nautimist.“ Ettekandja lahkus neile säravalt naeratades.

      Toit lõhnas isuäratavalt. Molly kõht korises ootusärevusest, kuid ta polnud kindel, et suudab ühte ampsugi alla neelata.

      Dylan määris ülemise saia siseküljele sinepit ja asetas saia kohale tagasi. Kuid ta ei teinud katsetki hamburgerit kätte võtta. Selle asemel pööras ta pilgu naise näole.

      „Miks?“ küsis mees.

      Molly teadis, et võiks teeselda, nagu ta ei saaks küsimusest aru, kuid see tundus petmisena. Miks? Iseenesest ju lihtne küsimus. Kahjuks polnud naisel sellele lihtsat vastust. Vähemalt mitte sellist, mida ta oleks soovinud mehega jagada. See oli liiga isiklik ja piinlik. Kuid mingisugusegi selgituse oli mees ikka väärt.

      Naine võttis sinepipudeli ja raputas sortsukese ülemise saia peale. „Ma olen oma eluga ummikusse jõudnud. Ma pean paljude asjade üle mõtisklema ja mõned tähtsad otsused vastu võtma. Kuna ma ei suuda ühelegi neist keskenduda, otsustasin ära sõita. Ma veedan jõulud igal aastal Janeti juures, kuid ei tahtnud juba kaks nädalat enne seda neil maanduda ja nende pereelu häirida. Ma ei teadnud, mida teha või kuhu minna.“

      „Alati jääb ju põhjapoolus,“ vastas Dylan.

      Naine naeratas mehele nukralt. Ta huuled olid Margarita joomisest veel veidi tuimad. „Seda küll, kuid ma kardan, et olen põhjapoolusele põgenemiseks natuke liiga vana juba. Pealegi pole mulle pingviinid kunagi meeldinud. Ma kardan neid.“

      „Ma olen üsna kindel, et pingviinid elavad lõunapoolusel,“ lausus mees.

      „Jääkarud siis.“ Molly tõstis hamburgeri üles, kuid asetas siis tagasi taldrikule. „Nagu ma juba ütlesin, ei teadnud ma, kuhu minna, kuid olin kindel, et midagi ikka välja mõtlen, ja hakkasin pakkima. Sahtlitest asju otsides leidsin selle sõrmuse. Sellest see mõte tuligi ja siin ma nüüd olen.“

      Ausalt öeldes hakkas ta juba natuke kahetsema, et oli nii impulsiivselt käitunud. Mis tal küll arus oli? Ilmselt ei mõelnud ta üldse. „Ma tunnistasin juba, et see oli hullumeelne tegu. Tavaliselt ma nii impulsiivne pole, seega ei oska ma seda kuidagi selgitada. Tõenäoliselt poleks ma pidanud tulemagi. Anna andeks, Dylan. Unusta, et ma üldse midagi ütlesin. Sul on kindlasti palju tööd nagu kõigil pühadehooajal.“

      Molly lükkas söögi endast eemale ja mõtles, kuidas ta saaks sellises olukorras väärikalt lahkuda. Seda enam, et söögikohta tulid nad Dylani klantsima löödud kallihinnalise autoga. Ja isegi kui tagasitee pikk poleks olnud, polnud tal aimugi, kus mehe kontor asus.

      Dylan võttis ühe friikartuli ja hakkas seda sööma. „Ma pole veel ära öelnud.“

      Naise silmad läksid üllatusest pärani. „Sa ei saa ju seda ometi tõsiselt kaaluda.“

      „Saan ikka.“ Mees muigas kavalalt.

      See naeratus oli väga erinev sellest, millega Dylan teda kontoris vastu võttis. Siis oli see meeldiv ja sõbralik, kuid pigem ebaisikuline. Praegune naeratus aga oli ainuüksi talle suunatud ja nõretas Dylani mehelikust sarmist, tõotades vaid pahandusi. Molly tundis, kuidas ta keha pealaest varvasteni kuumaks läks. Ta oli veendunud, et laua alla vaadates näeks ta jalatsitest pahvakutena tossu välja tulemas.

      „Sa ikka mõistad, et kui sa seda tõsiselt teha mõtled, oled ka sina hull,“ lausus naine.

      „See poleks esimene kord.“ Dylan võttis hamburgerist ampsu ja hakkas seda närima. Molly käskis endal mitte jõllitada, kuid ta ei suutnud mehelt kuidagi pilku pöörata. Osa kurbusest ja hirmust oli kadunud. Talle piisab sellestki, et mees teda kohe pikalt ei saatnud. Ükskõik, mis ka ei juhtuks, talle jääb mälestus sellest lühikesest koosveedetud ajast ja kui elu läheb liiga karmiks, toob selle