Abielusõrmus lubaduse katteks. Сьюзен Мэллери

Molly polnud varem armunud olnud, kuid ta oli veendunud, et ei tunne ühegi mehe vastu enam kunagi midagi sellist.

      Tüdruk ruttas mehe poole. Dylan püüdis ta oma embusesse ja surus tüdruku tugevasti enda vastu. Jõulutähed jäid litsutuna nende vahele, kuid Molly ei hoolinud sellest. Ta soovis vaid Dylani lähedal olla.

      Teda oli enne ka kallistatud, kuid need olid olnud poisid ja Dylan oli juba mees. Ta üritas meelde jätta iga pisematki asja, et saaks seda hiljem meenutada. Tal oli halb eelaimus, et mees jätabki talle vaid mälestused.

      Molly pani põse vastu mehe õlga ja tundis sileda nahkjaki jahedust. Ta hingas sisse mehe lõhna ja tundis mehe kehast õhkuvat soojust. Dylan oli tugev ja sale ja hoidis tüdrukut embuses nii, nagu tõesti hooliks temast. Ühtäkki astus mees sammu tahapoole.

      „Ma pean minema hakkama,“ lausus ta.

      Molly noogutas. „Ma mõistan. Sul on siia liiga raske jääda. Sa armastad teda ikka veel.“

      Mehe üks suunurk kerkis muigeks. „Kui see on armastus, siis teeb see põrgulikku valu.“ Dylan vajus hetkeks mõtteisse. „Tead mis, Molly. Kui sa oled suureks kasvanud ja valmis selleks seikluseks, siis tule ja otsi mind üles. Anna mulle see ja me läheme sinna, kuhu iganes sa soovid.“

      Seda öeldes surus ta käe jaki taskusse. Kui ta käe uuesti välja tõmbas, hoidis ta sõrmede vahel kitsast ja lihtsat kuldrõngast. Molly oli jahmunud. See pidi kindlasti olema abielusõrmus, mille mees tema õele ostnud oli.

      „Ma ei teadnudki,“ sosistas tüdruk. Ta peas hakkas kõlama viisijupp viiest kuldrõngast, kui ta mõtles palavikuliselt, et ühest piisab täiesti. Kui vaid Dylan oleks selle talle ostnud ja andnud, kuna armastab teda sama palju, kui tema armastab meest.

      „Polnudki midagi teada,“ vastas mees. „Ma ostsin selle, aga ei jõudnudki talle ettepanekut teha. Võta see nüüd endale. Too see mulle tagasi, kui selleks valmis oled. Oleme kokku leppinud?“

      Ta asetas sõrmuse tüdruku peopesale. Molly sulges selle ümber sõrmed ja jäi mehele üllatunult otsa põrnitsema.

      „Häid jõule, plikatirts,“ lausus too mootorratta selga istudes.

      Molly seisis seal ja vaatas, kuidas mees minema sõitis. Vahet polnud, et Dylan oli selle sõrmuse Janetile ostnud ja et ta oli tegelikult tahtnud õega abielluda. Vahet polnud, et Janet oli olnud nii rumal ja jättis Dylani maha enne, kui too jõudis talle abieluettepanekut teha. Nüüd oli sõrmus Molly käes. Kohe, kui ta on täiskasvanuks saanud, otsib ta mehe üles ja sõidab koos temaga minema. Ta kavatses panna mehe endasse armuma ja siis elavad nad elu lõpuni õnnelikult koos. Tal oli mehe lubadus. Abielusõrmus lubaduse katteks.

      ESIMENE PEATÜKK

5. detsember, 14 aastat hiljem.

      „FILMIDES näib see palju lihtsamana,“ lausus Molly vastu uksepiita nõjatudes ja oma segamini magamistuba silmitsedes. Kui mõnes filmis või seriaalis otsustab tegelane asjad kokku pakkida ja senise elu seljataha jätta, kõlab taustal meeliülendav muusika ja juba järgmises kaadris sõidab ta autoga maanteel või istub lennukis. Kuid päriselus peab keegi ka asjad kokku pakkima.

      „Kuna vabatahtlikke pole, pean seda ilmselt ise tegema,“ pomises Molly endamisi.

      Ta vaatas avatud kohvrit voodil ja selle ümber olevaid riidehunnikuid. Kummutil oli märkmik nimekirjaga asjadest, mida ta enne lahkumist veel korda pidi ajama. Ta peab ajalehe tellimuse ja kirjade kojukande tühistama ja kontrollima, et arved oleksid makstud. Vähemalt polnud tal lemmiklooma, kelle pärast muretseda.

      Ja siis tuli tal veel see pisiasi ära otsustada, kuhu ta läheb. Põgenemine oleks palju lihtsam, kui tal mõlguks meeles mingi kindel sihtkoht. Kuid hetkel soovis ta vaid sealt pääseda – lahkuda ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Kahjuks polnud see võimalik.

      Ta kõndis üle toa voodi juurde ja haaras sealt ühe sviitri. Oli detsembri algus, Lõuna-Californias tähendas see sooje ja päiksepaistelisi päevi ja jahedaid öid. Ta viskas sviitri kohvrisse. Teksad olid kindlasti vajalikud, aga kas tal läheb ka kleiti vaja? Kleit või isegi seelik ja pluus tähendasid ebamugavaid kingi, mis hetkel tundus juba liiga tülikas. Siis pidi ta valima sinna juurde sobiva käekoti ja…

      Molly vandus vaikselt. „See pole hetkel oluline,“ lausus ta valjusti. „Lihtsalt mine.“ Ta tundis, kuidas pisarad hakkasid silmanurka kerkima. Pisarad, mida ta oli endale lubanud enam mitte valada. See poleks pidanud enam haiget tegema, aga tegi. Kui ta vaid suudaks unustada. Kui saaks nii teha, et ta jääb magama ja ärkab alles paar nädalat hiljem, siis kui kõik on juba laabunud.

      Molly raputas pead. Selleks kulub kauem kui paar nädalat, tuletas ta endale meelde. See võib kuid kesta. Seega aasta pärast on temaga jälle kõik korras, eks?

      Ta ei teadnud vastust. Seda ei teadnud keegi. Molly hingas sügavalt sisse. Ta on tugev ja vastupidav ega lase olukorral enda üle võimust võtta. Ta lõi selja sirgu, kõndis kummuti juurde ja tõmbas pesusahtli välja. Seejärel läks ta tagasi voodi juurde ja kallas kogu sahtli sisu kohvrisse. Kuna ta ei suutnud otsustada, mida kaasa võtta, võtab ta kõik kaasa. See tegi ülesande lihtsamaks.

      Ta viskas tühja sahtli vaibale ning hakkas püksikuid ja rinnahoidjaid sorteerima. Kui ta võttis kätte ühe tavalise puuvillase spordirinnahoidja, milliseid ta hiljuti oli mitu soetanud, köitis miski ta tähelepanu. Midagi sätendavat… helklevat.

      Molly kobas käega kummipaelte ja pitside vahel ringi. Kui ta rõivaesemeid eemale lükkas, kukkus üks väike ese kohvri nurka. Ta haaras sellest kinni ja võttis välja.

      Esimest korda kümne päeva jooksul Molly naeratas. Ta hõõrus pöidlaga kuldsõrmust. Dylani sõrmus – see, mis oli mõeldud ta õele, kuid mille oli mees hoopis talle andnud. See juhtus väga ammu, aastaid tagasi. Molly vajus madratsile. Huvitav küll, mis mehest saanud on? Too oli tema elust minema kihutanud ja jäädavalt kadunud nagu mõni vesternikangelane filmides, mida talle vaadata meeldis. Ainult et ustava hobuse asemel oli Dylan mootorratta seljas istunud.

      Need olid olnud kõige üksildasemad jõulud Molly elus. Janet sõitis mesinädalatele, jättes ta üksinda vanematega, kellega polnud kunagi tekkinud usalduslikku suhet. Ta oli Dylanile öelnud, et keegi ei tohiks jõulude ajal üksinda olla, kuid tol aastal sai talle selgeks, et ka kellegagi koos võib end äärmiselt üksildasena tunda.

      Mollyt huvitas, kus mees nüüd oli. Kas tema maagia oli säilinud? Kunagi piisas vaid Dylani läheduses viibimisest, et end hästi tunda. Molly arvates oli Dylan planeedi nägusaim ja ideaalseim mees. Talle meenus, kui inetu ta tol ajal oli oma vistrike ja hambaklambritega, ja ta krimpsutas nägu. Kuid Dylan oli ikkagi alati tema jaoks aega leidnud. Ta pani Mollyt end erilisena tundma ja seetõttu ei unustanud Molly meest kunagi.

      Naine libistas sõrmuse parema käe kolmandasse sõrme. Kindlasti on mees endiselt tõeline südametemurdja. Või sai ta lõpuks suureks nagu enamik temasuguseid ja on nüüd lihtsalt üks keskealine tüüp naise, laste ja majalaenuga. Molly üritas meest mõistliku sedaani roolis ette kujutada, kuid ei suutnud. Tema kujutlustes jääb Dylan alati musta nahktagi ja saabastega nooreks ja nägusaks, ohtlikuks mässajaks.

      Jättes sõrmuse sõrme, läks Molly tagasi pakkima. Ta voltis parasjagu üht mõistlikku pikkade varrukatega pluusi, kui telefon helises. Ta teadis juba enne kõnele vastamist, kes helistab.

      „Minuga on kõik hästi,“ lausus ta telefonitoru võttes ja seda õla vastu surudes.

      „Ma oleksin võinud olla mõni müügiinimene,“ lausus Janet. „Siis oleksid sa üsna totra mulje jätnud.“

      „Ei, telefonihelinal oli kohe kindlasti Janeti kõla. Ma teadsin, et sina helistad.“ Ta viskas T-särgi kohvrisse ja vajus põrandale. „Tõsiselt, minuga on kõik korras.“

      Janet ohkas. Seda heli kuulis kindlasti kogu osariik. Janet elas abikaasa Thomasega Põhja-Californias, San Francisco lähedal Mill Valleys. „Ma ei usu sind, Molly. Ja ma olen sinu pärast mures. Sa ütled küll, et sinuga on kõik korras, aga ma muretsen ikkagi. Ma olen su õde ja armastan sind.“

      Molly tõmbas põlved vastu lõuga.