Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid. Jessica Townsend

ei süüdistaks seda Ezra Squalli, kui too neil kraanid kinni keeraks.” Vanaema lõikas kõnelemise ajal oma praelihalõigu tillukesteks veristeks tükkideks.

      „Tehke mu homne graafik tühjaks,” ütles Corvus assistentidele. „Ma külastan piirilinnu, raputan seal mõnel mehel kätt. See peaks neil suu kinni panema.”

      Vanaema naeris õelalt. „Hoopis nende päid tuleks raputada. Sul on selgroog olemas, Corvus – äkki õige kasutaksid seda?”

      Corvuse nägu läks hapuks. Morrigan püüdis mitte naeratada. Ta oli kord kuulnud, kuidas üks teenijatüdruk oli sosistanud, et vanaema on „metsik vana röövlind daami riietes”. Morrigan oli sisimas temaga ühel meelel, kuid täitsa nautis seda metsalist, kui vanaema just temast endast ei rääkinud.

      „Homme … homme on pakkumiste päev, härra,” ütles Vasak. „Te peate kohalikele pakkumiste jaoks kõlbulikele lastele kõne pidama.”

      „Püha jumal, nii on vist jah parem.” (Eips, mõtles Morrigan porgandeid lusikaga taldrikule tõstes. Ta on Vasak.) „Milline tüütus. Ma vist ei saa sel aastal kõnet jälle ära jätta. Kus ja millal?”

      „Raekojas. Keskpäeval,” ütles Parem. „Sinna tulevad lapsed St. Christopheri koolist, Mary Henwrighti akadeemiast ja Jackalfaxi erakoolist.”

      „Hästi.” Corvus ohkas rõõmutult. „Aga helista Chronicle’isse. Vaata, et keegi tuleks seda kajastama.”

      Morrigan neelas saiasuutäie alla. „Mis on pakkumiste päev?”

      Nagu Morrigani kõnelemise ajal sageli juhtus, pöörasid kõik tema poole veidi üllatunud näo, justkui oleks ta lamp, millele on äkitselt jalad alla kasvanud ja mis nüüd toas stepptantsu vihub.

      Hetkeks olid kõik vait ja siis …

      „Äkki me võiksime raekotta kutsuda ka heategevuskoolid,” jätkas isa, nagu keegi poleks rääkinudki. „Alamate klasside kaasamine on hea reklaam.”

      Vanaema oigas. „Corvus, taeva päralt, sul on fotol poseerimiseks ainult ühte idioodist last vaja ja sul on sadu, kelle hulgast valida. Võta neist lihtsalt kõige fotogeenilisem, suru tal kätt ja mine ära. Pole vaja asju keeruliseks ajada.”

      „Hm,” sõnas Corvus noogutades. „Seda küll, ema. Ulata palun soola, Vasak.”

      Parem köhatas arglikult hääle puhtaks. „Tegelikult, härra … äkki polegi vähem privilegeeritud koolide kaasamine nii halb mõte. Selle abil võime esiküljele jõuda.”

      „Teie reitingule kolgastes kuluks turgutus ära,” lisas Vasak, tõtates teisest laua otsast soola tooma.

      „Pole vaja nii peenetundeline olla, Vasak.” Corvus kergitas kulmu ja heitis silmanurgast pilgu tütrele. „Minu reitingule kulub igal pool turgutus ära.”

      Morrigan tundis imepisikest süümevärinat. Ta teadis, et isa suurim katsumus elus oli püüe püsida Great Wolfacre’i valijate soosingus, samal ajal kui tema ainuke laps oli valijate kõikide õnnetuste põhjustajaks. See, et ta saab sellise takistuse kiuste juba viiendat aastat olla osariigi kantsler, oli Corvus Crow’ jaoks igapäevane ime, ning küsimus, kas ta suudab oma uskumatut õnne veel aasta alal hoida, ajas teda iga päev ärevusse.

      „Aga emal on õigus, ärme tee seda üritust liiga rahvarohkeks,” jätkas Corvus. „Otsige mõni teine viis, kuidas ma esiküljele pääseksin.”

      „Kas see on oksjon?” küsis Morrigan.

      „Oksjon?” nähvas Corvus. „Pagana pihta, millest sa räägid?”

      „Pakkumiste päevast.”

      „Oh taeva päralt.” Isa tõi kuuldavale kärsitu häälitsuse ja asus taas oma pabereid uurima. „Ivy. Selgita.”

      „Pakkumiste päev,” alustas Ivy end tähtsalt sirgu ajades, „on päev, mil teise kooliastme lõpetanud lapsed saavad pakkumise haridusteed jätkata, kui neil on piisavalt õnne.”

      „Või raha,” lisas vanaema.

      „Jah,” jätkas Ivy vahelesegamise üle veidi pahandades. „Kui nad on väga targad või andekad või kui nende vanemad on piisavalt rikkad, et kellelegi pistist anda, siis tuleb auväärt isik mõnest heast õppeasutusest neile pakkumist tegema.”

      „Kas kõigile tehakse pakkumine?” küsis Morrigan.

      „Taevake, ei!” Ivy naeris ja heitis pilgu teenijannale, kes oli tulnud kastmekannu lauale tooma. Ta lisas valjult sosistades: „Kui kõik oleksid haritud, kust siis teenijad tuleksid?”

      „Aga see pole õiglane,” protesteeris Morrigan ja jälgis kulmu kortsutades, kuidas teenijanna näost punasena toast välja kiirustas. „Ja ma ei saa aru. Mida nad pakkumise eest saada tahavad?”

      „Privileegi lapse hariduse eest hoolitseda,” segas Corvus läbematult vahele, vehkides näo ees käega, nagu ta püüaks jutuajamist minema pühkida. „Au kujundada homseid hiilgavaid päid ja nii edasi. Lõpeta pärimine, see ei puutu kuidagi sinusse. Vasak, mis kell ma neljapäeval põllumajanduskomisjoni esimehega kokku saan?”

      „Kell kolm, härra.”

      „Kas ma tohin ka tulla?”

      Corvus pilgutas mitu korda silmi, kurrud ta laubal läksid sügavamaks.

      „Miks sa tahad tulla kohtumisele põllumajandus…”

      „Ma mõtlen pakkumiste päevale. Homme. Raekojas toimuvale tseremooniale.”

      „Sina?” lausus ta kasuema. „Ja lähed pakkumiste päeva tseremooniale? Milleks küll?”

      „Ma lihtsalt …” Morrigan vaikis ja oli äkki ebalev. „Noh, mul on sel nädalal sünnipäev. See võiks olla mu sünnipäevakink.” Perekond põrnitses teda endistviisi tühja pilguga, mis kinnitas Morrigani kahtlusi: nad olid unustanud, et ta saab ülehomme üksteist. „Mõtlesin, et see on ehk lõbus …” Ta jättis lause lõpetamata, vaatas taldrikusse ja soovis kogu hingest, et poleks üldse suud lahti teinud.

      „See pole lõbus,” pilkas Corvus. „See on poliitika. Ja ei, sa ei saa kaasa tulla. Ei tule kõne allagi. Naeruväärne mõte.”

      Morrigan vajus toolil allapoole, tundes end löödult ja rumalana. Tõepoolest, mida ta oli siis oodanud? Corvusel oli õigus, see oli naeruväärne mõte.

      Crow’ pere sõi mitu minutit pinevas vaikuses õhtusööki, kuni …

      „Tegelikult, härra,” ütles Parem kõhkleval häälel. Corvuse söögiriistad langesid kolinal taldrikule. Ta puuris assistenti ähvardava pilguga.

      „Mis on?”

      „N-noh … kui te – ja ma ei ütle, et peaksite seda tegema – aga juhul kui te oma tütre kaasa võtate, aitaks see ehk teie kuvandit leebemaks muuta. Mingil määral.”

      Vasak väänas oma käsi. „Härra, arvan, et Parema mõte on … noh, parem.” Corvus põrnitses talle otsa ja Vasak kiirustas närviliselt juttu jätkama. „M-ma mõtlen seda, et küsitluste põhjal peavad Great Wolfacre’i inimesed teid veidi … noh, kaugeks.”

      „Reserveerituks,” pistis Parem vahele.

      „Teie toetusreitingule ei tuleks kahjuks, kui tuletaksite neile meelde, et teist saab varsti … l-leinav isa. Ajakirjanduslikust vaatevinklist võib see sündmusele isegi ainulaadse, noh, huvipakkuva tahu lisada.”

      „Kui ainulaadse?”

      „Esiküljevääriliselt ainulaadse.”

      Corvus vaikis. Morriganile tundus, et ta vasak silm tõmbleb.

      TEINE PEATÜKK

Pakkumiste päev

      „Ära räägi kellegagi, Morrigan,” pomises isa sel hommikul sajandat korda, kiirustades raekoja kivitrepist üles pikkade sammudega, millele tüdruk vaevu järele jõudis. „Sa istud minuga koos laval, kus kõik sind näevad. Saad aru? Ära mitte