Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid. Jessica Townsend

„Heakene küll. Jätkake.”

      Morrigan kortsutas kulmu. Ta ei olnud elu sees maininud, et „Jackalfaxis on viimasel ajal väga ilus ilm olnud”. Küll aga mäletas ta, et oli tol päeval postkontoris vanaema poole pöördunud ja öelnud: „Palav, onju?”, aga see polnud ju üldse sama asi.

      „Üks kohalik mees, Thomas Bratchett, suri hiljuti südamerabandusse. Ta oli …”

      „Meie aednik, ma tean,” pistis Corvus vahele. „Kohutavalt kahju. Hortensiad on kannatada saanud. Morrigan, mida sa sellele vanale mehele tegid?”

      „Mitte midagi.”

      Corvuse näol oli skeptiline ilme. „Mitte midagi? Üldse mitte midagi?”

      Morrigan mõtles hetkeks järele. „Ütlesin talle, et lillepeenrad on ilusad.”

      „Millal?”

      „Umbes aasta tagasi.”

      Corvus ja sotsiaaltöötaja vahetasid pilke. Naine ohkas vaikselt. „Tema perekond on selles asjas väga suuremeelne. Nad paluvad vaid, et tasuksite matusekulud ja tema lapselaste ülikoolihariduse ning teeksite annetuse tema lemmikule heategevusorganisatsioonile.”

      „Kui palju lapselapsi tal on?”

      „Viis.”

      „Öelge neile, et maksan kahe eest. Jätkake.”

      „Jackalfaxi … Oih!” Naine võpatas, kui Morrigan kummardus küpsist võtma, kuid paistis rahunevat mõistes, et tüdruk ei kavatse temaga füüsilist kontakti luua. „Ee … jah. Jackalfaxi erakooli direktor on viimaks ometi põlengukahjude eest arve saatnud. Kaks tuhat kredi peaks kulud katma.”

      „Ajalehes seisis, et kokatädi jättis pliidi ööseks sisse,” ütles Morrigan.

      „Õige,” ütles sotsiaaltöötaja, pilk enda ees olevale paberile naelutatud. „Samuti seisis seal, et ta oli eelmisel päeval Crow’ häärberist möödunud ja teid aias märganud.”

      „Ja siis?”

      „Ta ütles, et vaatasite talle silma.”

      „Ei vaadanud.” Morrigan tundis, kuidas ta veri keema hakkas. See tulekahju ei olnud tema süü. Ta ei olnud kunagi kellelegi silma vaadanud; ta teadis reegleid. Kokatädi luiskas, et pahandusest pääseda.

      „Politsei aruandes on kõik kirjas.”

      „Ta on valevorst.” Morrigan pöördus isa poole, kuid too keeldus talle otsa vaatamast. Kas isa tõesti uskus, et süüdi on tütar? Kokatädi oli ju tunnistanud, et oli pliidi sisse jätnud! Olukorra ebaõigluse tõttu hakkas Morriganil seest keerama. „Ta valetab, ma pole kunagi …”

      „Nüüd aitab!” nähvas Corvus. Morrigan lasi end toolil lösakile ja surus käed rinnal vaheliti. Isa köhatas taas ja noogutas naisele. „Võite arve mulle edasi saata. Lugege palun nimekiri lõpuni. Mul on terve päev kokkusaamisi täis.”

      „Ne-need kõik on seotud rahaga,” sõnas naine, vedades väriseva sõrmega paberil järge. „Sel kuul peab preili Crow ainult kolm vabanduskirja kirjutama. Ühe kohalikule naisele, proua Calpurnia Maloufile, murtud puusaluu pärast …”

      „Ta on kohe kindlasti liiga vana, et uisutada,” pomises Morrigan.

      „… ühe Jackalfaxi Moosiühingule halvaks läinud marmelaadilaari eest ja ühe Pip Gilchresti nimelisele poisile, kes eelmisel nädalal Great Wolfacre’i osariigi õigekirjavõistlusel kaotas.”

      Morrigani silmad läksid kaks korda suuremaks. „Ma soovisin ju talle ainult edu!”

      „Täpselt nii, preili Crow,” lausus sotsiaaltöötaja, ulatades nimekirja Corvusele. „Te oleksite pidanud targem olema. Kantsler, nagu ma aru saan, te otsite uut koduõpetajat?”

      Corvus ohkas. „Mu assistendid on rääkinud kõikide agentuuridega Jackalfaxis ja isegi mõne pealinna omaga. Tundub, et meie oivalises osariigis on tõsine eraõpetajate põud.” Ta kergitas kahtlevalt kulmu.

      „Mis juhtus preili …” Sotsiaaltöötaja uuris märkmeid.

      „Linfordiga, eks? Kui me viimati rääkisime, siis te ütlesite, et ta sobib kenasti.”

      „Nõrk naine,” sõnas Corvus pilkavalt muiates. „Ta pidas vaevu nädala vastu. Lihtsalt lahkus ühel pärastlõunal ega tulnudki tagasi, keegi ei tea, miks.”

      See polnud tõsi. Morrigan teadis, miks.

      Preili Linfordi hirm needuse ees takistas tal õpilasega ühes toas olemast. Morrigan pidas kummaliseks ja alandavaks olukorda, kus keegi hõikab sulle, kuidas grommiši keeles tegusõnu pöörata, teiselt poolt ust. See oli Morrigani üha rohkem ärritanud, kuni viimaks oli ta katkise sulepea lukuaugust läbi toppinud, selle otsa suhu pistnud ja preili Linfordile musta tinti näkku puhunud. Ta oli valmis tunnistama, et see ei olnud just tema kõige ilusam tegu.

      „Meil on registriametis lühike nimekiri õpetajatest, kes soostuvad äraneetud lastega töötama. Väga lühike nimekiri,” ütles sotsiaaltöötaja õlgu kehitades, „aga äkki on seal keegi, kes …”

      Corvus tõstis käe, et teda vaigistada. „Ma ei näe selleks vajadust.”

      „Kuidas palun?”

      „Te ütlesite ise ka, et Loojak on varsti käes.”

      „Jah, aga … selleni on veel aasta …”

      „Ikkagi. See on antud hetkel aja ja raha raiskamine, kas pole?”

      Morrigan tõstis pilgu, isa sõnade peale käis temast läbi ebameeldiv jõnksatus. Isegi sotsiaaltöötaja paistis üllatunud olevat. „Kogu austuse juures, kantsler – Äraneetud Laste registriamet ei pea seda raiskamiseks. Me usume, et haridus on iga lapsepõlve tähtis osa.”

      Corvus tõmbas silmad kissi. „Aga hariduse eest maksmine tundub üsna mõttetu, kui kõnealune lapsepõlv üsna pea läbi saab. Mina isiklikult arvan, et me poleks pidanud sellega üldse vaeva nägema. Mõttekam on jahikoeri kooli saata; nende oodatav eluiga on pikem ja nad on mulle palju kasulikumad.”

      Morrigan hingas järsult ahhetades sisse, nagu isa oleks talle just nüüdsama väga suure tellisega kõhtu virutanud.

      Seal see oli. Tõde, mida Morrigan pidevalt alla surus, midagi, mida ta võis eirata, aga mitte kunagi unustada. Tõde, mida tema ja kõik teised äraneetud lapsed sügaval sisimas teadsid ja mis oli neile südamesse kirjutatud: ma suren Loojaku õhtul.

      „Olen kindel, et mu sõbrad Wintersea parteist nõustuksid minuga,” jätkas Corvus sotsiaaltöötajale otsa põrnitsedes, märkamata Morrigani rahutust. „Eriti need, kes otsustavad teie väikese osakonna rahastamise üle.”

      Tekkis pikk vaikus. Sotsiaaltöötaja kiikas silmanurgast Morrigani poole ja hakkas oma asju kokku korjama. Morrigan märkas naise näol haletsust välgatamas ja vihkas teda selle pärast.

      „Hea küll. Ma teavitan ÄLR-i teie otsusest. Head päeva, kantsler. Preili Crow.” Sotsiaaltöötaja kiirustas tagasi vaatamata kabinetist välja. Corvus vajutas kirjutuslaual nuppu ja kutsus oma assistendid.

      Morrigan tõusis toolilt. Ta tahtis isa peale karjuda, aga tema hääl hoopis värises ja kõlas arglikult. „Kas ma peaksin …”

      „Tee, nagu tahad!” nähvas Corvus kirjutuslaual olevate paberite seas sobrades. „Ainult ära tüüta mind.”

      Tere, proua Malouf!

      Mul on kahju, et te ei oska korralikult uisutada.

      Mul on kahju, et teie meelest oli hea mõte uisutama minna, kuigi te olete miljoni aasta vanune ja teil on haprad luud, mis võivad isegi kerge tuulega murduda.

      Mul on kahju, et teie puusaluu minu pärast katki läks. Ma ei teinud seda meelega. Loodan, et paranete kiiresti. Palun võtke mu vabandus vastu ja saage ruttu terveks.

TervitadesPreili