Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid. Jessica Townsend

ja teisalt arvestades juhuga, kui Morrigani sülg peaks suutma äkksurma või pankrotti põhjustada.

      Tõtakad kõpsuvad sammud koridoris panid Morrigani paigale tarduma. Ta vaatas seinal olevat kella. Keskpäev. See võib olla vanaema, kes tuleb sõprade juurest hommikuteed joomast. Või kasuema Ivy, kes otsib kedagi, keda süüdistada lauahõbedale kriimu või kardinasse rebendi tekitamises. Teine elutuba oli tavaliselt hea koht, kus end peita; see oli maja kõige süngem ruum, kuhu ei paistnud peaaegu üldse päikest. Mitte kellelegi peale Morrigani ei meeldinud seal.

      Sammud kadusid. Morrigan oli hinge kinni hoidnud, nüüd hingas ta pahinal välja. Ta sirutas käe raadio poole ning keeras selle väikest messingist nuppu, kuni leidis vilisevate ja sahisevate raadiolainete vahelt jaama, kust edastati uudiseid.

      „Iga-aastane lohejaht jätkub sel nädalal Great Wolfacre’i loodenurgas, kus Ohtlike Metsloomade Hävitamise Jõud on sihikule võtnud üle neljakümne hulkuva roomaja. OMHJ on saanud üha enam teateid, et lohesid on kohatud Deepdown Fallsi spaa lähedal, mis on populaarne puhkusesihtkoht …” Morrigan lasi uudistelugeja peenel nasaalsel häälel taustal sumiseda ning alustas järgmise kirja kirjutamist.

      Tere, Pip!

      Mul on kahju, et sa arvasid, et SIIRUP kirjutatakse ühe i-ga.

      Mul on kahju, et sa oled idioot.

      Mul on kahju kuulda, et kaotasid hiljuti õigekirjavõistlusel, sest sa oled idioot. Palun võta vastu mu suurimad vabandused kõikide hädade eest, mis ma sulle võisin põhjustada. Luban, et ei soovi sulle enam kunagi edu, tänamatu selline.

LugupidamisegaMorrigan Crow

      Nüüd rääkisid inimesed uudistesaates kodudest, mille nad olid Prosperi osariigi üleujutustes kaotanud, ning nutsid taga lemmikloomi ja lähedasi, keda nad olid näinud veega minema uhutavat, kui tänavatest said jõed. Morrigan tundis kurbusetorget ja lootis, et Corvusel on õigus ja halb ilm ei ole tema süü.

      Lugupeetud Jackalfaxi Moosiühing!

      Palun vabandust, aga kas te ei leia, et elus on ka hullemaid asju kui riknenud marmelaad?

      „Järgmisena eetris: kas Loojak võib olla lähemal, kui arvame?” küsis diktor. Morrigan tardus. Jälle see L-tähega sõna. „Samal ajal kui enamik asjatundjaid on ühel meelel, et praeguse ajastu lõpuni on veel jäänud aasta, usub väike hulk neile vastanduvaid kronolooge, et saame Loojaku õhtut tähistada palju varem. Kas nad on teinud põrutava avastuse või on lihtsalt põrunud?” Mööda Morrigani kaela hiilis üles tibatilluke judin, kuid ta ei teinud sellest välja. Põrunud, mõtles ta trotslikult.

      „Kuid kõigepealt: pealinnas toimusid täna taas rahutused, sest kuuldused peagi kätte jõudvast vunderi nappusest levivad jätkuvalt,” jätkas nasaalse häälega uudistelugeja. „Squalli tööstuse esindaja vastas murele avalikult tänahommikusel pressikonverentsil.”

      Mehehääl kõneles üle taustal pomisevate ajakirjanike vaikselt. „Squalli tööstuses pole mingit kriisi. Kuuldused energiapuudusest vabariigis on täiesti väärad, ma jõua seda piisavalt rõhutada.”

      „Rääkige valjemini!” karjus keegi taustal.

      Mees kõvendas veidi häält. „Vabariik on vunderit täis nagu ikka ja me lõikame sellest ohtrast loodusvarast endistviisi kasu.”

      „Härra Jones!” hõikas üks ajakirjanik. „Kuidas kommenteerite teateid arvukatest energiakatkestustest ja vundermasinate riketest Southlighti ja Far East Sangi osariikides? Kas Ezra Squall on neist probleemidest teadlik? Kas ta loobub oma eraklikust elustiilist, et seda küsimust avalikult arutada?”

      Härra Jones köhatas hääle puhtaks. „Ma kordan: tegemist on pelgalt hirmu külvamise ja tobedate kuulujuttudega. Meie tipptasemel jälgimissüsteemid ei näita mitte mingisuguseid märke vunderi nappusest ega vunderseadmete riketest. Riiklik raudteevõrgustik toimib täiuslikult, samuti energiavõrgustik ja vunderlik tervishoiuteenistus. Mis puutub härra Squalli, siis ta on igati teadlik sellest, et riigi ainukese vunderi ja selle kõrvalproduktide pakkujuna lasub Squalli tööstusel suur vastutus. Me oleme endiselt pühendunud …”

      „Härra Jones, käivad spekulatsioonid selle kohta, et vunderi vähesus on kuidagi seotud äraneetud lastega. Kas oskate kommenteerida?”

      Morrigan pillas sulepea käest.

      „Ma … ma ei saa päris hästi aru … Ma ei saa päris hästi aru, mida te silmas peate,” kogeles härra Jones jahmunult.

      Ajakirjanik jätkas. „Noh, Southlightis ja Far East Sangis on osariigi registrisse kahepeale kokku kantud kolm äraneetud last – erinevalt Prosperi osariigist, kus ei ole hetkel ühtegi äraneetud last ja mis on vunderi nappusest puutumata jäänud. Ka Great Wolfacre’is on registreeritud äraneetud laps, prominentse poliitiku Corvus Crow’ tütar; kas järgmisena tabab kriis seda osariiki?”

      „Veel kord, mingit kriisi ei ole …”

      Morrigan oigas ja keeras raadio kinni. Nüüd süüdistati teda juba milleski, mis polnud veel isegi juhtunud. Kui palju vabanduskirju peab ta järgmisel kuul kirjutama? Tal tõmbus käsi juba üksnes selle mõtte peale krampi.

      Morrigan ohkas ja võttis sulepea kätte.

      Lugupeetud Jackalfaxi Moosiühing!

      Palun marmelaadi pärast vabandust.

TeieM. Crow

      Morrigani isa oli Wintersea vabariigi neljast osariigist suurima, Great Wolfacre’i kantsler. Ta oli väga toimekas ja tähtis ning tavaliselt jätkas tööd isegi neil harvadel juhtudel, kui ta õhtusöögiks koju tuli. Tema vasakul ja paremal pool istusid alati Vasak ja Parem, tema assistendid, kes kogu aeg ta juures viibisid. Corvus lasi alalõpmata oma assistente lahti ja palkas uusi, nii et ta oli nende pärisnimede selgeksõppimisest loobunud.

      „Saada kindral Wilsonile memo, Parem,” ütles ta, kui Morrigan samal õhtul laua taga istus. Tüdruku vastas oli tema kasuema Ivy ja kaugel laua teises otsas vanaema. Mitte keegi ei vaadanud Morrigani poole. „Nad peavad esitama uue välihaigla eelarve kõige hiljemalt varakevadeks.”

      „Jah, kantsler,” lausus Parem siniseid kanganäidiseid üles tõstes. „Ja milline neist läheb teie kabineti uueks mööblikangaks?”

      „Vist see taevasinine. Räägi sellest mu abikaasaga. Tema on sedasorti asjades ekspert, eks ole, kallis?”

      Ivy naeratas säravalt. „Lillakassinine, kallim,” ütles ta heliseva, muretu naeruga. „See klapib su silmadega kokku.”

      Morrigani kasuema ei sobinud välimuse poolest üldse Crow’ häärberisse. Tema kuldsed juuksed ja päikesepruun nahk (mälestus suvest, mille ta äsja oli „stressi maandades” Kagu-Prosperi võrratutel randadel veetnud) mõjusid Crow’de süsimustade juuste ja kahvatu, haiglase jume keskel kohatult. Crow’d ei läinud kunagi pruuniks.

      Morrigan mõtles, et äkki sellepärast Ivy ta isale nii väga meeldibki. Ta ei olnud üldse teiste pereliikmete moodi. Nende sünges söögitoas istudes nägi Ivy välja nagu mingi eksootiline kunstiteos, mille Corvus oli puhkusereisilt kaasa toonud.

      „Vasak, kas 16. laagri leetripuhangust on teateid?”

      „See on kontrolli alla saadud, härra, aga energiakatkestusi tuleb neil endiselt ette.”

      „Kui sageli?”

      „Kord nädalas, mõnikord kaks korda. Piirilinnades ollakse rahulolematud.”

      „Great Wolfacre’is? Oled sa kindel?”

      „Ei midagi sellist nagu märatsemine Southlighti slummides, härra. Lihtsalt kerge paanika.”

      „Ja nad arvavad, et selle taga on vunderi nappus? Jaburus. Meil pole siin mingeid probleeme. Crow’ häärberis sujub kõik paremini kui kunagi varem. Vaata vaid neid lampe – need põlevad eredalt kui päev. Meie generaatorid on küll pilgeni