Täie hooga edasi. Teine raamat. Rick Mofina

ning tutvus lahendamata juhtumitega. Ent kõik juhtlõngad viisid alati ummikusse.

      Sellest oli saanud Kate’i isiklik sundmõte.

      Miks olin mina meie perest ainus, kes ellu jäi?

      Kuhu tahes Kate ka läks, silmitses ta võõraste nägusid, kes võinuks nüüd tema õega sarnaneda. Kate’i elu oli kakskümmend aastat olnud andestuse otsing.

      Ma tean, et see on mõistusevastane, tean, et see on hullumeelne, ja ma peaksin selle lihtsalt sinnapaika jätma.

      Ent ta ei suutnud. Sel põhjusel oli temast saanud reporter.

      „Kate, kas me näeme täna sinu olemuslugu?“

      Kate pööras pead ning nägi Newsleadi olemuslugude asetoimetajat ja oma vahetut ülemust Reeka Becki enda taga seismas.

      Reeka oli kahekümne kuue aastane, terav kui naaskel oma kraadidega Harvardist ja Yale’ist. Tõusva tähena oli ta töötanud Newsleadi Bostoni büroos ja kuulus meeskonda, mis jõudis Pulitzeri auhinna finalistide hulka.

      Tema pöialde piirjooned hägustusid, kui ta lõpetas telefonis tekstisõnumi trükkimist, seejärel vaatas ta ainiti Kate’i. Reeka kaanetüdrukunägu oli Kate’i vastust oodates vaoshoitud ja asjalik.

      „Jah. See saab täna tehtud.“

      „See pole eelarveliste asjade nimekirjas.“

      „On küll. Ma lisasin selle eile.“

      „Kas sel on uudisväärtust?“

      „See on olemuslugu. Me rääkisime sellest…“

      „Ma tean, et me rääkisime sellest, kuid me saavutaksime rohkem edu uudistega haakudes.“

      „Ma kavatsen lisada viimased õigusorganite andmed lahendamata…“

      „Võib-olla õnnestuks sul leida juhtum, mille lahendamisele politsei on lähedal.“

      „Ma tean, kuidas kirjutada uudislu…“

      „Kas sul oli meeles korraldada oma loo kunstilist külge?“

      Kate laskis pingelisel vaikusehetkel mööduda, et väljendada solvumist Reeka üleolevalt armuliku tooni peale. Too oli alati järsk, otsekohene või lausa ebaviisakas, katkestades reportereid, kui nad talle vastasid, või eirates nende küsimusi. Iga kõnelus temaga jõudis vastasseisu piirile, mitte seepärast, et Reeka olnuks auahne ja veendunud, et tal on suurepärasemad oskused uudiste vahendamisel, vaid pigem seetõttu, et üks Newsleadi juhte oli tema onu, nagu väitsid öise vahetuse toimetajad, ja Reeka jäi selle eest karistuseta. Igas uudistetoimetuses, kus Kate töötanud oli, oli leidunud vähemalt üks talumatult käituv toimetaja.

      „Jah, Reeka, kunst on seal olemas. Lugu on eelarveline. Ma saadan selle täna ära, nagu eelarves märgitud, ja ma panen õigusorganite statistika sinna sisse.“

      „Tänan sind.“ Reeka keeras end tekstisõnumit tippides ringi ja lahkus, Kate’i pilk talle kuklasse puurimas.

      Ole temaga ettevaatlik. Praegu pole aeg vaenlaste soetamiseks. Kate sammus tagasi oma kirjutuslaua juurde, mis asus keset madalate vaheseintega eraldatud korratuid töökohti. Mitu lauda olid tühjad – mõru meenutus sellest, et viimastel aastatel oli personali kärbitud, kuna uudistetööstuse tulu vähenes.

      Levisid kuuldused, et Newslead asub mõõtma, kui palju lugusid reporterid toodavad ja kui palju tellijad nende lugusid ostavad, võrreldes selliste konkurentidega nagu AP, Reuters ja Bloomberg.

      Löö selles kaasa. Kate võis võistelda ükskõik kellega.

      Kate oli seda tõestanud aasta tagasi julmas konkurentsis töökoha pärast Newsleadi Dallase büroos, kus ta tuli välja looga imiku kadumisest surmakülvava tornaado ajal. See oli Dallase büroo vanemtoimetaja Chuck Laneer, kes pakkus talle hiljem tööd Newsleadi peakorteris pärast seda, kui Chuck toodi üle siia Manhattanile.

      Sellest saadik oli Kate olnud Newsleadi juhtiv reporter, kes võitis sageli võistluse sarimõrvade, kaubanduskeskuses toimunud tulistamiste, korruptsioonijuhtude, inimröövide, igasuguste üleameerikaliste ja ülemaailmsete segaduste kajastamises.

      Reporteritöö oli Kate’il veres.

      Ja nii kaua, kui ta mäletas, oli ta raskustega võidelnud.

      Tema elu oli olnud pidev võitlus ellujäämise nimel. Ta oli käinud läbi kasuperedest, veetnud teismeliseaastad tänaval, võttes vastu iga töö, mille sai, et rahastada oma kolledžiõpinguid. Ta oli töötanud uudistetoimetustes mitmel pool Ühendriikides ja saanud lapse mehelt, kes oli talle valetanud ja ta maha jätnud. Siin ta nüüd oli: üksikema, kes oli äsja saanud kolmekümneaastaseks, ja ühe maailma suurima uudisteasutuse USA korrespondent.

      Sättinud end uuesti kirjutuslaua taha, Kate heldis, kui vaatas oma seitsmeaastast tütart Grace’i, kes naeratas talle raamitud fotolt arvutiekraani kõrvalt.

      Me oleme pika tee läbi käinud. Me oleme ellujääjad.

      Vähem kui tund aega hiljem lõpetas ta oma olemusloo ja saatis selle ülemuse lauale.

      Kui ta oma asju kokku korjas, et lahkuda, helises telefon.

      „Newslead, Kate Page.“

      „Tere, Kate, siin Anne Kelly laste otsinguvõrgustiku New Yorgi büroost. Kas teil on hetk aega?“

      „Muidugi.“

      „Üks meie uurijaist Fred Byfield ütles, et ma peaksin helistama. Te olite palunud, et me teataksime teile igasugustest meile esitaud päringutest, mis võivad olla seotud teie õe toimikuga, ükskõik kui tähtsusetud need ka oleks?“

      Kate’i pulss kiirenes. „Jah, jätkake.“

      „Me tahtsime teid teavitada järelepärimisest, mille saime hiljuti õiguskaitseorganitelt.“

      Naise jutt kõlas, nagu loeks ta ette teadet.

      „Hea küll,“ sõnas Kate.

      „Meil paluti kontrollida oma toimikutest üht ehet, mis puudutab kadunud kahekümnendates eluaastates valgenahalisi naisi.“

      „Aga see on ju tavaline palve.“

      „Seda küll, kuid Fred ütles, et sel korral päritakse kaelakee kohta, mille küljes on kaitseingliga amulett.“

      Kate kangestus.

      Veidi aega enne surma oli Kate’i ema kinkinud talle ja Vanessale kaelaketi, mille küljes oli kaitseingliga amulett. Kate oli kirjeldanud amuletti toimikus, mille ta oli esitanud kadunud isikute organisatsioonile.

      „Kas räägiti midagi graveeringu või nimepealdise kohta?“

      „Ei.“

      „Anne, kas te saate mulle sellest detailsemalt kõnelda?“

      „Ma võin lasta kellelgi teile helistada.“

      „Olgu, aga kas te saate mulle kohe praegu midagi veel rääkida?“

      „Hüva, me saime just teate, et päring edastati meie riiklikku büroosse Washingtonis, et teha otsing selle eseme kohta, ja, Kate, mul on kahju, kuid see on seotud mõrvaga.“

      Kate vajus toolile.

      6

      New York City

      Kate’i kiirrong kihutas Penni jaamast põhja poole.

      Ta vaatas ainiti pimedusse, peas tormlemas mõtted, mis tegelesid kaelakeed puudutava telefonikõnega.

      Kas see võis olla Vanessa oma?

      Kahtluste ja küsimustega võideldes tundis Kate, kuidas ta süda klopib, see läks üle kartlikuks ootuseks.

      Lõpeta see.

      Vanessa on surnud. Ta suri kakskümmend aastat tagasi. Miks ma seda läbi elan? Miks ma klammerdun lootuse külge, et ta jäi ellu? Ja nüüd see: mõrv.

      Metrooplatvormid liikusid uduselt mööda, kuni Kate oma peatusse jõudis. Siis helises