Täie hooga edasi. Teine raamat. Rick Mofina

vaatas, kas telefonis pole sõnumeid.

      „Me hangime orderid siis, kui meil on mehe isik lõplikult kindel. Läki haiglasse. Morten tahab meid näha, võib-olla on tal midagi.“

      Ramparti patoloog Morten Compton oli kogukas kitsehabemega mees, kes eelistas trakse ja kikilipse.

      Ta tõmbas parasjagu pintsakut selga, kui Brennan ja Dickson saabusid. Tema keldrikorrusel asuv kabinet lõhnas antiseptiku ja formaldehüüdi järele.

      „Andestust, mehed, ma pean Ogdensburgi minema.“ Compton heitis kaustad diplomaadikohvrisse. „Ma aitan seal maakonda kolme tulistamisohvriga baaris ja mul on kaks surnut Potsdamis kiriku furgoonauto ja järelhaagisega veoki kokkupõrkest.“

      „Miks sa, Mort, meid siia kutsusid?“ küsis Brennan. „Kas sa oled minu juhtumis emma-kumma ohvriga edasi liikunud?“

      „Pisut küll, aga kõigepealt tuleb sul mõista, et isikute kindel tuvastamine võtab aega, arvestades surnukehade olukorda ja personalinappust, millega mu asutus silmitsi on. Minu abiline on Vermontis matusel. Ma korraldan endale abi Watertownist.“

      „Kus me siis minu kahe surnuga oleme?“

      „Me saatsime naise ja mehe hambakaardid kohalikele ja piirkondlikele hambaarstidele ja hambaarstide ühendustele. Toksikoloogia läks Syracuse’i ja DNA saatsime FBI andmepanka.“

      „See ongi kõik?“

      „Noh, minu arvates ei surnud mees tulekahjus.“

      „See on uudis. Mis tema surma põhjus on?“

      „Tõenäoliselt püstolilask pähe. Ma just leidsin kuuli, paistab nagu üheksamillimeetrise kaliibriga. Ed, sul tuleb sündmuspaigalt püstol leida.“

      Kui nad sündmuspaigale sõitsid, esitas Dickson veelgi küsimusi.

      „Ed, kuidas küll surnud mees tulekahju tekitab?“

      „Võib-olla tema ei süüdanud tuld. Või ehk sidus ta naise kinni, pani tule küünile otsa, siis tulistas end naise ees ja jättis ta sinna surnuks põlema.“

      „Kui mees tahtis asju lõpetada, nagu vihjab kiri, miks siis mitte naist kõigepealt tulistada? Hoolitseda selle eest, et too oleks surnud?“

      „Võib-olla ta tegi seda, aga laskis mööda ja me pole veel kuule leidnud. Paul, mu sisetunne ütleb, et me kraabime siin vaid jäämäe tippu.“

      Sel ajal, kui Dickson hämmeldunult pead vangutas, pöördus Brennan tagasi sureva naise sõnade juurde.

      Seal on teised.

      Mustaks tõmbunud küüni varemeid ümbritsev erekollane plastteip hüples keskpäevases tuules. Osariigi politsei kriminalistikaüksuse valgetesse kapuutsiga türpidesse riietatud ja näomaske kandvad tehnikud jätkasid varemete vaevanõudvat uurimist.

      Vanemuurija Mitch Komerick, kes juhtis seda üksust, pühkis põselt tuhka, kui tõmbas näolt maski, et kohtuda piiratud ala edelanurgas Brennani ja Dicksoniga.

      „Ed, ma sain sinu sõnumi uudisega,“ märkis Komerick.

      „Kas leidsite relva?“

      Komerick pühkis näolt higiseid tahmajutte, seejärel raputas pead.

      „Seni ei relvi ega padruneid või padrunikesti.“

      Brennan noogutas ja vaatas nördinult mujale.

      „Selles kohas, kust me mehe leidsime, on sügavad lõhed,“ lausus Komerick, „piisavalt suured, et sinna hõlpsasti relv võiks vajuda. Vean kihla, et seal see ongi. Me kavatseme torukaamera sinna alla saata. Me pole kaugeltki lõpetanud.“

      „Hea küll.“

      „Minu inimesed on sündmuspaiga kaardistanud ja me sõelume läbi iga ruutsentimeetri krundist. Me saatsime leiud Ray Brookis asuvasse laborisse töötlemiseks. Süütamist uuriv meeskond ütles, et kasutati kiirendavat süütematerjali, tõenäoliselt pliivaba kütust, seega oli tulekahju tahtlik.“

      „Hüva.“

      „Aga meil on teile midagi näidata, midagi häirivat. Nii et pange türbid selga.“

      Kui Brennan oli kombinesooni selga tõmmanud, järgnes ta Komerickile ja kuulas tema juhiseid, kuhu astuda, kui too ta hävingu keskele juhatas. Söestunud puidu ja kõrbenud maa lõhn oli lämmatav. Mõned põlenud talad olid eemaldatud ja kenasti kõrvale riita laotud, paljastades küüni osad, mis olid läbi uuritud. Seal oli kuhi väiksemat masinavärki, nüüd oli see söega kaetud metall. Komerick osutas rusudele. „Vaadake, need olid kariloomade latrid, millest keegi tegi väiksed ruumid, kinnipidamiskongid.“

      „Kuidas sa saad seda väita? Siin on tohutu segadus!“

      „Me leidsime rasked lukkudega uksed, metallahelad ja riistad, mis olid kinnitatud seinte ja põrandate külge, madratsite jäänused, seni vähemalt pool tosinat kongi.

      Kindla peale kasutas keegi seda paika, võimalik, et pornofilmide jaoks või seksuaalseks orjastamiseks, piinamiseks. Jumal üksi teab, Ed.“

      Brennan tundis, kuidas ta kuklakarvad püsti tõusid.

      „Mitch, tule siia!“

      Üks tehnikutest oli põlvili maas ja puhastas arheoloogi hoolikusega õrnalt pintsliga põrandat. Teine tehnik salvestas seda.

      „Vaata,“ lausus tehnik väikest eset puhastades, „me võime selle lasta läbi kadunud isikute ja vägivaldsete kuritegude andmebaaside.“

      Tahmase mulla ja tuha hauast kerkis peenike kett ning kunstipärase kaitseingliga amulett.

      5

      New York City

      Ülemaailmse uudisteagentuuri Newslead reporter Kate Page tõrjus silmi pilgutades pisaraid, kui lohutas ahastuses isa, kellele ta oli helistanud Oregoni.

      Mees liinil oli Sam Rutlidge. Tema üheteistkümneaastane poeg Jordan oli kuus aastat tagasi kadunud, kui kõndis kodust kahe tänavavahe kaugusel asuvasse nurgapoodi Eugene’is Oregonis. Kate kirjutas olemuslugu kõikjal riigis kadunud isikutest ja kaotustest, mida lahendamata juhtumid peredele toovad.

      „Ma lepin sellega, et teda pole,“ rääkis Sam, „ja enne seda, kui vähk minult naise võttis, ütles ta mulle, et tema oli samuti sellega leppinud, et ta oli näinud meie poega taevas. Aga mul on tarvis teada, mis temaga juhtus. Teadmatus teeb iga päev haiget, see on nagu lahtine haav, mis ei parane, mõistate?“

      Kate mõistis.

      Ta joonis mehe sõnad märkmikus alla, neid tsitaate kasutab ta oma loos. Ta tundis vaevatud veoautojuhile Samile südamest kaasa. Kate küsis temalt veel mõne küsimuse, enne kui teda intervjuu eest tänas.

      Pärast kõne lõpetamist võttis Kate näo pihkude vahele ja ohkas sügavalt. Seejärel sammus ta oma kirjutuslaua juurest üle toimetuseruumi põrandast laeni ulatuvate akendeni, kust jäi silmitsema Manhattani kesklinna siluetti.

      See ei lähe kunagi lihtsamaks.

      Osa temast suri iga kord, kui ta kõneles kurvastava ema või isaga. See taaselustas alati tema enda valu. Kui Kate oli seitsmeaastane, hukkusid tema ema ja isa hotellipõlengus. Pärast tragöödiat elasid Kate ja tema väike õde Vanessa sugulaste juures, hiljem kasuperedes. Kaks aastat pärast vanemate surma viisid Kate’i ja Vanessa kasuvanemad nad puhkusele. Nad sõitsid Kanada Kaljumäestikus, kui nende auto paiskus kummuli ja kukkus jõkke.

      Need pildid – too põrgulik hetk tema elus – olid sulandunud Kate’i DNA-sse.

      Auto vajub vee alla… kõik liigub aegluubis… aknad purunevad… jääkülm vesi… ta haarab Vanessa käest… tõmbab teda välja… jõuab veepinna lähedale… jäine vool teeb keha tuimaks… sõrmed lähevad lahti… Vanessa libiseb eemale… kaob… Miks ma ei suutnud sinust kinni hoida? Mul on nii kahju, nii kahju.

      Kate oli ainus, kes jäi ellu.

      Tema õe surnukeha ei leitudki. Otsijad arvasid, et see oli kiilunud jõepõhja kaljude vahele. Oma südames