Need, kes läbi põrusid. Michael Hjorth

nfeldt

      Need, kes läbi põrusid

      Lugupeetud peatoimetaja Källman

      Olen Teie väljaannet palju aastaid lugenud. Algul füüsilisel kujul ajalehest, nüüd juba mõni aasta internetist. Ma ei nõustu alati Teie seisukohtadega ja olen vahetevahel nii käsitletava teema kui ka artikli vaatenurga küsimärgi alla pannud, kuid Teie kirjutised on mulle enamasti ikkagi meeldinud.

      Nüüd tunnen siiski, et pean Teile kui vastutavale väljaandjale selle küsimuse esitama.

      Miks ülistatakse Teie väljaandes sulaselget lollust?

      Millal otsustati, et puhtakujulist rumalust tuleb esile tõsta ja muuta see mitte ainult normiks, vaid lisaks sellele ka millekski ihaldus- ja kadestamisväärseks?

      Miks te raiskate leheruumi ja räägite inimestest, kes ei tea isegi seda, millal algas Teine maailmasõda, kellel puuduvad kõige elementaarsemadki teadmised matemaatikast ja kes üksnes erandjuhul suudavad oma jutu käigus täislauseid moodustada? Inimestele, kelle ainus anne on niinimetatud selfie’del huuli torru ajada ja kelle ainsaks saavutuseks on see, et nad on endale avalikult häbi teinud, seksides mõnes tõsielusarjas, mis meie telekanaleid õhtust õhtusse üle ujutavad.

      Kohtun oma töö juures üsna paljude noortega. Töökate, tarkade, pühendunute ja ambitsioonikatega. Noortega, kes osalevad debattides, omandavad teadmisi, mõtlevad kriitiliselt ja harivad ennast, et ajapikku huvitav ja meelepärane töö leida ning ühiskonna arengule kaasa aidata. Noortega, kes midagi tahavad. Kes midagi oskavad.

      Nendele peaksite te sõna andma. Neid peaksite te püüdma eeskujuks seada. Mitte empaatiavõimetuid egoistlikke välimusele orienteeritud olevusi, kes, metallikola keele küljes ja keha vulgaarseid tätoveeringuid täis, oma madala IQ ja olematu üldharidusega eputavad.

      Niisiis kordan oma küsimust ja ootan ajalehes vastust: millal otsustati, et puhtakujulist rumalust tuleb esile tõsta ja muuta see mitte ainult normiks, vaid lisaks sellele ka millekski ihaldus- ja kadestamisväärseks?

Sõbralike tervitustegaCato vanem

      „Aega on kolmkümmend sekundit.”

      Mirre peaaegu ei kuulnudki enam stopperi käimapanemise metalset klõpsatust. Kui kaua see kestab? Mida see mees ütleski?

      Ta esitab kuuskümmend küsimust.

      Mitmes see juba on? Mirrel polnud aimugi. Näis, nagu oleks möödunud terve igavik. Ta püüdis ikka veel aru saada, mis juhtus.

      „Kas tahad, et ma kordan küsimust?”

      Mees istus lähedal.

      Teisel pool lauda.

      Tema hääl oli rahulik ja madal.

      Esimest korda oli Mirre seda häält kuulnud rohkem kui kaks nädalat tagasi, kui nad telefoni teel rääkisid. Mees oli helistanud ja tutvustanud ennast kui Sven Catot, vabakutselist ajakirjanikku. Tahtis intervjuud teha. Või pigem portreelugu. Tõsi küll, Mirre ei olnud võitja, aga oli üks neist osalejatest, kes pälvisid ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias kõige rohkem tähelepanu. Nähtu põhjal olid inimesed kujundanud endale arvamuse sellest, kes ta on. Sven tahtvat seda pilti natuke täiendada. Näidata teisi külgi, inimest selle taga. Kas nad võiksid kokku saada?

      Saidki. Kurhotelletis. Sven oli lõunasöögi välja teinud. Nad olid otsustanud kumbki ühe õlle võtta, ehkki oli teisipäevane päev ja kell natuke üle poole kaheteistkümne. Aga oli suvi. Puhkus. Sven oli nende vahele lauale pannud väikese diktofoni ja hakanud küsimusi esitama. Mirre oli vastanud.

      Nüüd tõlgendas tema ees istuv mees ta vaikimist ilmselt jaatusena.

      „Missugusesse sõnaliiki kuuluvad sõnad, mis väljendavad suhet inimeste, asjade ja kohtade vahel, näiteks peal, juurde, ees, ja sees?”

      „Ma ei tea,” lausus Mirre ja kuulis ise, kui kurnatud tema hääl on.

      „Sul on veel kümme sekundit mõtlemisaega.”

      „Ma ei tea! Ma ei oska sinu kuradi küsimustele vastata!”

      Mõne sekundi valitses vaikus, siis kostis stopperi kinnivajutamise klõps ja veel üks, kui see uuesti nulli seati.

      „Järgmine küsimus: Mis nime kandis Christoph Kolumbuse lipulaev, millel ta 1492. aastal Ameerika avastas? Aega on kolmkümmend sekundit.”

      Klõps.

      Stopper hakkas taas aega võtma.

      Intervjuu oli hästi läinud. Tõsi küll, Sven oli sama vana kui Mirre isa või veel vanem ja ei olnud asjadega päris hästi kursis, aga näis, et ta on siiralt huvitatud. Temaga oli lahe juttu ajada. Kui Mirre pärast tualetis käimist naasis, oli Sven kummalegi veel ühe õlle tellinud.

      Küllap selles asi oligi. Tolles teises õlles. Ta oli vist sinna midagi pannud, sest Mirre hakkas ennast üsna pea halvasti tundma. Tema tähelepanu oli hajunud. Teda oli tabanud nõrkus.

      Sven oli pakkunud, et sõidutab ta koju.

      Nad olid restoranist lahkunud. Parklasse läinud.

      Ja siis oli ta siin ärganud.

      Pea vastu kõva lauaplaati.

      Ta oli istukile tõusnud ja oli kulunud umbes sekund, enne kui ta taipas, et ei näe midagi. Kui ta püüdis katet silmadelt ära võtta, avastas ta, et saab käsi ainult umbes sentimeetri jagu liigutada. Kui ta katsetas, kostis metallikõlin.

      Ketid. Käerauad.

      Ta oli karjuma ja käeraudu rebima hakanud, aga tuttavat häält kuuldes vait jäänud.

      „Keegi sind ei kuule ja lahti sa ennast ei saa.”

      Uus kisa. Kurat küll, mis toimub? Mida paganat see mees teeb? Ähvardused ja anumine vaheldumisi. Enamasti ähvardused.

      „Rahune maha. Sa võid siit natuke rohkem kui poole tunni pärast minema minna. Loomulikult eeldusel, et sa läbi saad.”

      „Mis asja, läbi saan?” oli Mirre küsinud. „Millest?”

      Kuuskümmend küsimust.

      Igaühe puhul kolmkümmend sekundit mõtlemisaega.

      Kolmandik vastustest peab õige olema.

      „Mis muidu juhtub?” oli Mirre küsinud.

      „Hakkame siis peale,” oli vastanud mees, kelle nimi ei olnud arvatavasti üldsegi Sven. „Esimene küsimus: Mida tähendab lühend NATO? Aega kolmkümmend sekundit.”

      Stopperi käivitamise klõpsule järgnes vaiksem, ent kiirem tiksumine, kui sekundid kulusid.

      Esimese kümne-viieteistkümne küsimusega ei olnud Mirre üldse oma pead vaevanud. Ta sikutas muudkui oma ahelaid, küsis, mida paganat mees teeb, mida ta tahab, lubas ta selle värgi eest kinni panna, nii et vilgub, või anda talle seda, mida ta tahab, kui ta ainult lahti pääseks.

      Ähvardused ja anumine.

      Mees ei olnud lasknud ennast mõjutada. Ta oli esitanud endiselt rahuliku häälega oma küsimusi, käivitanud stopperi, küsinud, kas peab küsimust kordama, ja oodanud vastuseid. Mõne aja pärast oli ta asjalikult märkinud, et võimalus läbi saada väheneb järsult ja et Mirrel oleks targem püüda natuke rohkem keskenduda ja teda vähem ähvardada.

      Siis hakkas Mirre kuulama.

      „Mis on algarv?”

      „Missugused loomad kuuluvad The Big Five’i hulka?”

      „Missugusel kümnendil tekkis Islandi lõunaranniku lähedale Surtsey saar?”

      „Kuidas nimetatakse SI-süsteemis valgustugevuse mõõtmiseks kasutatavat ühikut?”

      Ilmselt umbes poole peal oli Mirre adunud, et kui ta ennast liigutab, kostab krabinat. Kile. Ta istub kile peal. Pehme kiletatud padi. Mirre maailmas oli selleks ainult kaks põhjust.

      Üks oli see, et padi on uus.

      Teine, et seda tahetakse kaitsta.

      Plekkide eest. Pritsmete. Vere.

      Tohutu adrenaliinitulva saatel otsustas ta, et saab hakkama. Näitab sellele raisale. Püüdis kuulata, püüdis mõelda. Kurat, ta peab läbi saama.

      „Missuguses