Viskivaras. Tiffany Reisz

pead laskma mul minna. Sa oled meie töötaja. Sa pead tegema, mida ma tahan.”

      Mees põrnitses teda ja see pilk tundus tüdruku jaoks nagu taignarull või koguni teerull. Ta saatis oma teerulli vastu.

      „Sina ei maksa mulle palka, Rajakas. Ma töötan su vanaisa, mitte sinu juures.”

      „Ma tahaksin, et sa töötaksid minu alluvuses. Ma maksaksin sulle, et sa mind suudleksid, ja vallandaksin su, kui sa keelduksid.”

      „Ma saan aru, et olen viimane inimene, kes peaks inimesi eelarvamuste põhjal hindama, aga tundub, et kõik, mida ma olen kuulnud punapeade kohta, on tõsi.”

      „Levi.”

      „Mida?”

      „Nad tülitsevad jälle.”

      Levi vaatas teda, huuled kõvasti kokku pigistatud, nagu tahaks tema vastu, olgugi vastumeelselt, lahke olla.

      „Mille pärast siis sedapuhku?” küsis ta.

      „Ma ei tea. Nad ei ütle mulle. Aga ma tean, et ema tahab ära kolida ja vanaisa on vastu.”

      „Kas te ei elanud enne oma majas?”

      Tüdruk noogutas. „Nii see oli – kuni isa veel elas.”

      „Kas sina tahad ära kolida?”

      „Ma elaksin pigem siin tallis kui ükskõik millises majas, kui nad sedamoodi tülitsevad.”

      „Nii hull?”

      „Jah,” vastas tüdruk ja naeratas siis laialt. „Peale selle – sina oled siin. Ma vahetaksin vanaisa ja ema mõlemad sinu vastu.”

      „Taevas hoidku, mine. Mine minema. Kõtt! Mine ratsuta oma neetud hobusega ja jäta mind rahule. Aga kui Kermiti jalg jääb mudasse kinni ning sa lendad tal seljast ja murrad kaela, ära siis tule mind paluma, et ma selle korda teeksin. Su pea jääbki su õlgadele viltu.”

      „Merci, mon capitan.” Tüdruk haaras mehe kätest kinni, suudles teda mõlemale põsele ning andis talle Prantsuse sõjaväe moodi au, nagu ta ise oleks nooremohvitser ja mees tema kapten.

      „Sa oled arust ära,” pomises Levi, kui tüdruk Kermiti latri juurde sööstis.

      „Ma ei kuule!” hõiskas ta. „Ma ratsutan tuules, rõõm tantsib mu jalgades ja vabadus mu lehvivates juustes.”

      Levi tegi ukse, mille taga ta hoidis sadulaid, lukust lahti. Need olid ülearu kallid, tüdruk teadis seda, liiga ahvatlevad varaste jaoks. Teisest küljest teadis Levi väga hästi, et kui ta ei hoiaks neid luku taga, võtaks tüdruk sadula, millal tahes süda ratsutama kutsub, see lahendus poleks tüdrukule endalegi meeldinud, ehkki – kui temalt oleks selle kohta küsitud – ta muidugi oleks keeldunud seda tunnistamast. Ratsutama mineku lõbus pool oli Levi tüütamine, kuni mees tal minna lubas.

      Kui Kermit sai saduldatud, jalutas tüdruk hobusekopli lõpus algava ratsutamisrajani. Plaan kolida pärast tema isa surma vanaisa juurde polnud teda just väga vaimustanud. Talle meeldis nende vana maja, laiutav viktoriaanlik telliskivihoone Louisville’i vanalinnas, aga seal linnas polnud palju võimalusi ratsutamas käia. Polnud hobuseid, polnud talle. Polnud talle, polnud tallimehi. Tallimeeste puudumisest järeldus paraku, et polnud ka Levit. Oh jah, pärast seda, kui ta oli heitnud pilgu vanaisa tallimehele, oli ta üsna kiiresti siin Ardenis Maddoxi majas elama harjunud. Aga ema ja vanaisa vahel leidis aset üha rohkem vastikuid sosinal peetud tülisid ning öeldes, et ta elaks pigem tallis kui majas, ei liialdanud Tamara sugugi.

      Olles kord väljas külma õhu käes, otsustas Tamara, et lühem ratsasõit on parem ratsasõit. Porised rajad tähendasid, et kiiresti ratsutada ei saa ja poni on närviline. Tüdruku kõrvad õhetasid külma käes ja ninaotsa tekkis tilk. Ta pühkis selle varrukaga ära, ise õnnelik, et Levi polnud tema ebadaamiliku liigutuse tunnistajaks. Tema ja Kermit valisid tee, mis viis mõnesajal aakril laiutavate puude vahele. Sügis oli puudelt lehed kiskunud, aga raagus metsas oli endiselt midagi ilusat. See polnud surnud, see ainult nägi nii välja. See polnud surnud, see lihtsalt magas. Ta tajus, et puukoorte all liigub endiselt mahl, et mets joob endiselt vett, mida oli neil detsembripäevadel nii ohtralt sadanud. Ehkki puud olid raagus, tundusid need tema jaoks jõuliselt elus olevat. Need olid täis valmisolekut ärgata ja hakata taas rohetama, puud lugesid sekundeid kevadeni, mil nad saavad taas sirguda ja õitseda ning pugida sooja niisket õhku nagu kompvekki.

      Tamara jõudis oma lemmikkivini, suure lubjakivist rahnuni. Hea ilma korral meeldis tüdrukule sellel pikutada. Nüüd kasutas ta seda kivi hobuse seljast mahatulemiseks.

      Sidunud Kermiti puutüve külge, pladistas ta läbi pahkluuni ulatuva muda ja sopa jõekaldale. Vesi oli kõrge, kõrgem, kui ta mäletas kunagi näinud olevat, ja ka tumedam. Kiirem. See lõhnas teisiti – levis paks, kirbe lehk, mis meenutas surnud kalu ja metalli. Lõhn pani ta nina kirtsutama. Üle kivide voolates hakkas vesi valgelt vahutama nagu ookeanilained. Tüdruk oli isalt pärinud igatsuse ookeani järele, mitte et isa oleks kunagi tunnistanud, et läks oma ärireiside ajal just sinna. Tal polnudki ühtki põhjust midagi tunnistada. Tüdruk oli leidnud tema kingadest liiva. Kui ta palus, et isa ta järgmine kord kaasa võtaks, pilgutas isa talle silma, nagu oleks see tal kogu aeg kavas olnud.

      Selle asemel oli isa endale kolm aastat tagasi ühel oma ärireisidest kuskil Lõuna-Carolinas kuuli pähe kihutanud ja tütar ei teadnud siiani, milliselt rannalt see liiv pärines.

      „Tule tagasi, isa,” ütles ta jõele. See jõgi ühines Ohio jõega, see omakorda Mississippiga, mis suubus ookeani. Ja vesi muutus auruks ning tõusis taevasse. Pole kohta, kuhu vesi ei saaks minna. Kui ta annab veele sõnumi, ehk siis vesi leiab ta isa üles. „Ma igatsen sinu järele. Mäletad, sa pidid mu rannale kaasa võtma? Sa pidid mu endaga kaasa võtma.”

      Ta saatis oma sõnumit vähemalt kord nädalas. Senini polnud mingit vastust, aga ehk täna… ehk täna jõgi kuuleb ta palvet. Ehk täna leiab jõgi ta isa üles.

      Tamara läks tagasi Kermiti juurde, hõõrus selle jahedaid külgi ja enne kojusõiduks tagasi sadulasse ronimist andis ta sametisele ninale musi. Kui Kermitit ja Levit poleks, võiks ta oma vanaisa majas segi minna. Kooliõed kadestasid teda telliskivipalee pärast, milles ta elas, aga nad ei teadnud midagi tülitsemisest. Nad ei teadnud midagi ema reeglitest. Nad ei teadnud isast ega sellest pilvest, mille ta surm oli langetanud Ardeni majale, kattes selle surilinaga sel moel, et karjetest said sosinad ja sosinatest vaikimine. Ema ja vanaisa varjasid tema eest saladusi, saladusi, mis sundisid neid peaaegu iga päev, isegi tema sünnipäeval, tülitsema.

      Isegi tema sünnipäeval.

      Selleks ajaks kui ta tallide juurde tagasi jõudis, oli uuesti sadama hakanud. Tema käed kiskusid kinnastele vaatamata krampi ja tema põsed lõhenesid külma tuule käes. Ta võttis Kermitil sadula seljast ning harjas teda korralikult, ujutades ta üle hellituste ja sügamisega, kõigega, millest üks hobune eal võiks unistada. Ta läks tooma allapanuks värsket sületäit õlgi ja naastes leidis ta Levi ennast Kermiti latri juures ootamas. Ta oli tallides kütte sisse lülitanud ja jaki seljast võtnud. Pikkade varrukatega flanellsärgis ja teksades nägi ta välja veel kenam kui tunni aja eest. Tund hiljem näeb ta välja veel ilusam kui praegu. Tüdruk ei suutnud mõista, kuidas mees selliseks imeks võimeline on, aga oli õnnelik, et sai selle tunnistajaks olla.

      „Võta.” Levi sirutas tema poole umbes kaardipakisuuruse väikese punase karbi.

      „Mis see on?” küsis tüdruk karpi vastu võttes.

      „Sinu sünnipäevakingitus.”

      Tamara silmad läksid suureks.

      „Kust sa teadsid, et mul on sünnipäev?”

      „Sa ütlesid seda täna umbes kümme miljonit korda.”

      „Sa hankisid selle minu jaoks täna? Sel ajal kui olin ratsutamas?”

      „Hmm… ei.”

      „Sa siis juba teadsid, et mul on sünnipäev. Sa pidid seda varem teada saama. Muidugi välja arvatud juhul, kui sul on kogu aeg siia minu jaoks kingitusi peidetud. Nii ongi, kas jah?”

      „George