Viskivaras. Tiffany Reisz

võttis hõbedast vaasist võtme ja pani Red Threadi pudeli tagasi panipaika.

      „Ma poleks tohtinud sind usaldada.” McQueen lukustas laeka ja torkas võtme taskusse.

      „Sa oled rikas valge mees. Pole imestada, et usud kogu maailma enda poolt olevat. Enamikul päevadel peab see nii paistma. Tavaliselt oleks sul õigus, aga ajad, härra McQueen, on muutumas.”

      „See kõlab nagu ähvardus.”

      „Minule kõlab see nagu Bob Dylan.”

      Mees tundis, et vajab napsu, korralikku napsu, ja ta valas neile kummalegi. Kogu aja, kui ta korgi avas ja burbooni välja valas, hoidis ta pilku naisel. Too paistis olevat täiesti rahulik, aga see ei tundunud olevat allaandmise rahulikkus. See oli kassi arusaamine rahulikkusest. Rahulikkus, mis võis hetkega asenduda rünnaku või põgenemisega.

      Kui naisel oli oma jook käes ja mehel oma, tõstis mees klaasi tervituseks, aga naine ei vastanud samaga. Ta võttis lihtsalt lonksu viskit.

      „Pappy?” küsis ta.

      „On tõesti. Tunned maitseid hästi.”

      „Nahkset maitset on tunda.”

      Mees ei tundnud seda, aga talle avaldas muljet, et naine tunneb.

      „Sa ei liialdanud. Sa tunned tõesti burboone,” tunnustas ta.

      „Nii arvati Maddoxi perekonna kohta,” ütles naine. „Sestpeale, kui Jacob Maddox hakkas viskit ajama ja kühveldas viie aastaga varanduse kokku… inimesed tunnistasid seda meie kõigi kohta – on Maddoxitel viski veres.

      „Ma olen Maddoxi sugupuuga tuttav. Selles ei ole ühtki Parist.”

      „Võib-olla sa vaatasid valesid oksi,” kostis naine külmalt.

      Mehe sõnad olid tabanud hella kohta ja naise silmad lõid tuttavlikult leekima. Lõpuks polnud see ju mitte tema esimene kokkupuude naise õrnade kohtadega.

      „Nüüd, kui meil on mõlemal aus jook käes,” alustas McQueen, „seleta mulle üht asja.”

      „Mida tahes,” vastas naine, aga mees kahtles sügavalt selle lubaduse siiruses. Tema vastused paistsid olevat poolikud.

      „Kas sa magasid minuga ainult selleks, et mu viski ära varastada?”

      „Kas see teeb haiget? Vean kihla, et teeb.” Ta teeskles kaastunde pärast võpatamist, raputas pead ja laksutas keelt nagu ema, kes lohutab põlve ära löönud last. Sel hetkel sai mees ühest asjast aru – naine ei meeldinud talle, kohe mitte sugugi.

      „Usun, et võiksin sinuga tuhat ööd seksida sind kordagi päriselt puudutamata.”

      „Ära sellepärast ennast halvasti tunne,” ütles naine. „Sa pole ainus, kes on kivimüüridega ümbritsetud. Need müürid on pealegi samade inimeste ehitatud.”

      „Need Iirimaalt immigreerunud kiviraidurid, kelle palkas mu vanavanaisa?”

      Parise silmad läksid veidi suuremaks. Siis ta naeris. Lõpuks. Mees teadis, et ta oli saanud punkti kirja. Tõsi, suurem osa Kentucky kiviaedu oli ehitatud orjatööna. Tema oma ei olnud. Tal olid kuskil isegi paberid, millega seda tõestada. Kuigi ta ei teadnud, mis mängu nad Parisega õigupoolest mängivad, teadis ta vähemalt, et kuigi ta ei saa seda võita, võib ta – kui mängib piisavalt hästi – vähemalt kaotust vältida.

      „Sa oled vaimukas. Ja sa näed hea välja.” Naine viskas talle komplimendi nagu ühedollarilise striptiisitari jalge ette. „Kui see su enesetunnet parandab, siis ma ei pidanud sinuga üldse teesklema. Kui ma poleks tahtnud sinuga magada, ma poleks sinuga maganud. See, et sa oled atraktiivne, sobis mulle hästi. Vastasel korral oleksin ma vist lihtsalt palganud kellegi sisse murdma ajal, kui sa oled kuskil ära. Kas sellest on abi?”

      „Mu enesetunne paranes märgatavalt,” vastas mees. „Me räägime siin tõtt… kas see vastab tõele? Sa oled lesk?”

      „Olen küll. Jäin leseks kolmekümne nelja aastaselt.”

      „Hirmus noor iga mehe kaotamiseks.”

      „Mitte minu mehe jaoks, ehkki mu meelest suri ta liiga noorena. Ta oli minust kakskümmend kaheksa aastat vanem.”

      McQueen oleks äärepealt endale Pappyt kurku tõmmanud. Noorim naine, kellega ta oli maganud, oli temast kaheksateist aastat noorem ja see suhe kestis umbes sama kaua kui üks halb film.

      „Kakskümmend kaheksa. Võib arvata, miks selliseid asju mai ja detsembri armulugudeks kutsutakse.”

      Naine naeratas nagu maksukoguja ja mees adus, et ta maksab kohe kätte. „Kakskümmend kaheksa aastat? See on jaanuari ja detsembri armulugu liigaastal.”

      McQueen pugistas naeru ja tõstis klaasi tervituseks.

      „Mis on?” küsis naine.

      „Kui piisava koguse burbooni sisse valad, kõlab su jutt ehtsa Kentucky tüdruku moodi.”

      „Ma olengi ehtne Kentucky tüdruk. Sündinud Frankfordis kiviviske kaugusel Kentucky jõest. See ei ole kõnekujund. Hea viskekäega inimene võis meie trepilt kivi jõkke visata.”

      „See pole just hea kant.”

      „See oli ainus kant, mis meil võtta oli. Kui katus on pea kohal, toit külmkapis ja keegi ei murra su ust maha, siis on tegemist hea kandiga.”

      McQueen püüdis veel üht lonksu oma burbooni võtta ja avastas, et tema klaas on tühi. Ta pani klaasi oma põlvele.

      „Niisiis, sa magasid minuga ja varastasid miljonidollarilise pudeli burbooni. Sa ilmselt tahad seda pudelit väga.”

      „Ei, ma ei taha seda. Aga ma vajan seda.” Teist korda sel õhtul nägi McQueen vilksamisi tema tõelist olemust femme fatale’i maski tagant, naine punases. See oli otsusekindel naine.

      „Milleks?”

      „Et viia lõpule üks asi, millega olen algust teinud.” Ta langetas pilgu burboonile klaasis, mida hoidis oma põlvel tasakaalus. „Kas sa tead, härra McQueen, mis on viskivaras, viskiproovel?”

      „See on toru proovi võtmiseks,” vastas McQueen. „Pistad selle viskivaadi auku ja võtad sealt tilgakese maitsmiseks.”

      „Kas see pole üks pagana võimas kujutluspilt?” küsis Paris.

      McQueen naeris südamest, kaua ja valjult.

      „Mida sa sellega öelda tahad?”

      „Kas ma näen sinu arvates välja nagu viskivaras?”

      „Sa näed välja nagu naine, kes pole oma elus mitte midagi varastanud.”

      „Ma polegi. See pudel kuulub minu perekonnale. Sa tagastad selle nii või teisiti.”

      „Ilmselt annan ma selle sulle hommikul vahetuskaubana loo eest. See oleks tõeline vägitükk.”

      „See on vinge lugu.”

      „Hakka siis parem peale.”

      McQueen vaatas, kuidas naine oma pika jala teise peale tõstis, juuksed üle õla sättis ja talle vähimagi hirmukübemeta silma vaatas, ehkki ta oli vahele jäänud vargusega miljoni dollari väärtuses. Lugu, mida ta naiselt ootas, tegi ta närviliseks, aga ta tahtis seda siiski kuulda. Teadmised on võim ja võim on raha ning mitte keegi ei ole kunagi rumalalt kaubeldes rikkaks saanud.

      „Kümnendal detsembril 1978 leidis aset kaks väga tähtsat sündmust Red Threadi ajaloos – Kentucky jõgi tõusis üle kallaste, püstitas rekordi neljakümne kaheksa jala kõrgusel; ja George J. Maddoxi, Red Threadi omaniku lapselaps sai kuueteistaastaseks. See oli Red Threadi lõpu algus.”

      „Mis asi? Üleujutus?”

      Paris kinkis talle naeratuse. Naeratuse, mis sundis mehe hetkega muutma oma otsust mitte kutsuda politseid.

      „Tamara Maddox.”

      3

Veritas1978

      Oma