Viskivaras. Tiffany Reisz

pani selga ülikonna, lisamata siiski lipsu ja kuube, ning juhatas ta magamistoast välja hallis asuva raamaturiiuli juurde. Riiulil olid lugemata nahkköited kõikvõimalikku kirjandust.

      „Väga kena,” nentis Paris. „Kas raamatud hankis su sisekujundaja? Või muretsesid sa need mingist kenast hulgimüügilaost?”

      „Ma ei uhkelda raamatutega,” selgitas mees. „Ma näitan sulle oma kõige väärtuslikumat omandit.” Ta sikutas raamaturiiuli keskmist riiulit, näidates, et see pole mitte lihtsalt raamaturiiul, vaid ka uks. Ta astus sisse, süütas põrandalambi ja viipas Parisele, et see talle järgneks. Kui naine salakambris ringi vaatas, jälgis mees tema ilmet. Too ei lasknud midagi välja paista – ei šokki, üllatust ega pettumust.

      „Hubane,” sõnas Paris, aga tema hääletoonist võis kahtlustada, et ta pidas silmas „umbne”. Mees jälgis, kuidas naise pilk jäädvustas vana kivikamina, antiikse nefriitrohelise katte ja eebenipuust nikerdatud käetugedega sohva. Naine jalutas seinani ja tõmbas kardina eest ning avas vaate… eimillelegi.

      „Sa oled oma akna laudadega kinni löönud?” küsis Paris plangule koputades.

      „Laudade taga on peegel,” vastas mees. „Ma ei taha, et keegi siia sisse vaataks. Ja mis võiks olla hirmsam kui piiluda aknasse ja näha iseennast?”

      McQueen võttis võtme, mille ta oli peitnud väikesesse hõbedast vaasi kaminasimsil, ja avas satiinpruuni panipaiga, kaheteistkümne apostli reljeefidega.

      „Kas see on tabernaakel?”

      „On tõesti.”

      „Sa hoiad alkoholi panipaigas, mis on mõeldud armuleiva jaoks?”

      „Mu vanaisa huumorimeel oli veider, vähemalt asjus, millesse oli segatud katoliku kirik.”

      „Eeldan, et ta oli katoliiklane?”

      „Kuni ta armus tüdrukusse, kes jättis ta ühe karmeliidi pärast maha. Pärast seda pole ta enam oma jalga kirikusse tõstnud. Ütles, et ükski mees, kel on veidigi eneseuhkust, ei siseneks oma naise varastanud inimese majja.”

      „Uhkus, tõepoolest. Jääb mulje, et see tüdruk valis õige mehe. Kas sinu olemasolust võib järeldada, et su vanaisa sai sellest üle, et tema armastatu ta eemale tõrjus?”

      „Jah, ta abiellus, aga ei saanud sellest kunagi üle. Kõik McQueenid on nüüd paganad, aga ma pean seda tuba oma väikeseks pühapaigaks. Igaühel on sellist paika vaja.” Ta võttis panipaigast välja pudeli ja ulatas selle naisele.

      „See siis ongi?” uuris naine pudelit ettevaatlikult käes keerates.

      „See ongi. Sa tellisid täna õhtul baaris Red Threadi. See, kullake, on esimene Red Threadi pudel, mis eales on villitud, kõige esimene.”

      „Kuidas see sinu kätte sattus?”

      „Ostsin miljoni dollari eest. Päritolu on kindlalt tõestatud. Virginia Maddox ise müüs selle mulle veidi enne oma surma, et oma raviarvete eest maksta. See on unikaalne.”

      „Mõni ime, et sa seda edasi müüa ei raatsi,” kommenteeris naine.

      „Isegi mitte kogu maailma raha eest. See on burboonide püha graal. Püha graal ei ole müügiks.”

      „Ebapüha graal,” ütles naine vaikselt, aga nii tasa, et mees ei kuulnudki seda.

      Tema pilk muutus soojemaks, kui ta puudutas punast paela, mis oli pudeli kaela ümber seotud. See oli üks kulunud vana pael.

      „On ime, et see siin alles on,” ütles McQueen. „Riideriba aastast 1860.”

      „Orjarüü,” nentis Paris.

      „Mis?”

      „See riideriba on lõigatud orjarüü küljest. Paks puuvill. Orjarüüsid valmistati selle mõttega, et need kaua kestaks. Orjad ei saanud just tihti uusi riideid. Mis neil oli, pidi kestma, pidi pikkade aastate jooksul raskele tööle vastu pidama. Tüdruk, kes seda rüüd kord kandis? See oli tõenäoliselt ainus ilus asi, mis tal oli, ainus, mida ta omaks pidas.”

      „Mul on kahju. Ma ei teadnud, et see riba… Ma ei teadnud loo seda osa, et riba tuli Maddoxi orja rüült.”

      „Nüüd tead.”

      „Sa tellisid Rickhouse’is Red Threadi. Aga kui Red Thread maha põles, olid sina alles väike laps. Miks see sind huvitab?”

      „See pakub mulle huvi paljudel põhjustel. Aga kuule, sa ei tohiks seda pudelit minu kätte usaldada. Ma võin selle kogemata maha pillata. Kas sellest poleks kahju?”

      Ta ulatas pudeli McQueenile tagasi. Mees pani selle ettevaatlikult tagasi panipaika. Kui ta ümber pööras, oli Paris juba poolel teel uksest välja.

      „Sa ei lähe ometi ära?” küsis ta.

      „Lähen magamistuppa,” vastas naine.

      „Niisiis mul õnnestus sulle muljet avaldada?”

      „Sul on uhke kollektsioon,” vastas naine. „Ma tahaksin, et see kuuluks mulle.”

      McQueen järgnes talle salaukseni ja hakkas seda naise jaoks avama. Käsi ukse käepidemel, vaatas ta naist pealaest jalatallani ja lõpuks talle otse silma.

      „Kes sa tegelikult oled?” küsis ta.

      „Sa ei taha seda teada.”

      „Miks mitte?”

      „Ma juba ütlesin, miks. Tõde on nagu burboon – kui seda neelata, see kõrvetab.”

      „Ma tahan kõrvetada saada.”

      Naine suudles teda ja tegi seda piisavalt kirglikult, nii et McQueen ei hoolinud enam millestki muust peale selle, kuidas naisele rahuldust pakkuda. Kui ta oli selle saladuse lahendanud, jäi ta kiiresti magama, üks käsi naise paljal kõhul, üks jalg üle naise jala. See oli tema meelest parim viis uinumiseks.

      Kui McQueen üles ärkas, oli ta üksi. Paris oli lahkunud, jätmata endast maha muud kui linadele oma lõhna ja tema padjale oma punase juuksepaela.

      Punase riideriba?

      Põrgu päralt, ta oli esmaklassiline lollpea.

      McQueen tõmbas püksid jalga ja särgi selga ning jooksis riiulitagusesse tuppa.

      Liiga hilja. Naine oli läinud.

      Samuti oli läinud miljoni dollari eest ostetud pudel Red Threadi.

      2

      McQueen virutas sisetelefoni nupu alla ja käskis öövahetuse turvamehel väravad lukustada.

      „Juba tehtud,” vastas James. „Keegi püüdis lahkuda väravakoodi kasutamata. Ta on minu kontoris. Ma olin teid just äratamas, boss.”

      McQueen oleks pidanud tundma kergendust, aga ta kees vihast, tema õlad olid raevust pinges ja turvamehe väikesesse ruumi astudes oleks ta äärepealt ukse hingedelt maha löönud. Paris istus pepsilt väikesel klapptoolil, jalg risti üle teise jala pahkluu, must Birkini kott süles.

      „Jäta meid hetkeks omavahele,” ütles McQueen turvamehele.

      „Kas ma peaksin võmmid kutsuma?”

      „Mitte veel. Ma tahan alustuseks kuulda, mis tal öelda on. Siis kutsume võmmid.”

      James jättis nad oma ruumi kahekesi. Naine vaatas McQueenile rahulikult otsa.

      „Kas kõik sinu teenrid on mustad?” küsis ta, osutades noogutusega uksele, mille James oli enda järel sulgenud.

      „Nad ei ole teenrid, nad on töötajad. Ja ei. Mu majapidajanna on valge. Päevase vahetuse turvamees on Mehhikost.”

      „Läbinisti positiivse mehe värviküllane maailm.”

      „Ja läbinisti positiivse naise,” kostis McQueen. Ta pani käed rinnale risti ja toetus uksele. Sa oled osav. Väsitasid mu ära ja kui ma magasin…”

      „Ma ei ole osav. Sina oled koba.”

      „Olen