Kadunud väike tüdruk. Брайан Макгиллоуэй

prahvatas ruumi valves olev sotsiaaltöötaja, korpulentne ähkiv naisterahvas, kes nimetas ennast Sylviaks. Ta pillas suure käekoti ukse kõrvale maha ja suundus tüdruku poole, kallutades natuke pead, et lapsele näkku vaadata.

      Lõpuks astus ta jalgu järele vedades pisut hingetuna Lucy juurde.

      „Mõtlesin, et see võiks olla tema. Teate küll.“

      Lucy noogutas. „Ei ole.“

      „Kuidas tal on?“ küsis Sylvia.

      „Nad andsid talle rahusteid. Enne ta karjus valust.“

      Sylvia noogutas äraolevalt. „Selle lapsega ma töötama ei hakka. Robbie alustab oma vahetust kell üheksa. Olen siin ainult tema tulekuni.“

      „Saan aru,“ ütles Lucy. Ta hakkas juba lahkuma, kui avastas, et autot pole siin, kuna ta oli tulnud kiirabiga. Ta pidi kuriteopaiga uurijalt jaoskonda jõudmiseks küüti paluma, kui mees on siin lõpetanud.

      Sylvia uratas vaikselt endamisi, tõstis oma koti maast ja läks siis istuma ühte tugitooli voodi lähedal. Ta võttis välja kollase ajalehe ja seadis ennast lugema.

      Kuriteopaiga uurija töötas vaikselt tüdrukuga, lastearstiga ainult aeg-ajalt pominal märkusi vahetades.

      „Jumal hoidku seda vaest perekonda,“ tähendas Sylvia. Lucy vaatas Kate McLaughlini suurt pilti ajalehe esiküljel.

      „Jumal hoidku ka selle tüdruku perekonda,“ leidis ta ennast ütlemas, teades, et see kõlab natuke ärritatult.

      „Aga Kate on ikka veel kadunud. See tüdruk on vähemalt üles leitud,“ seletas Sylvia, krabistades lehekülge pöörates ajalehte.

      Lucy vaatas, kuidas tüdruk rahustite mõju all olles aeg-ajalt niheleb. Ta lamas päris üksi, vanemate ja sõpradeta, nimeta, hääleta, isegi väärikuseta, kui uurija ja arst tema riideid ära võtma hakkasid.

      „Ta ei tundu mulle just väga leituna,“ pomises Lucy.

      5. PEATÜKK

      Lucy ootas kuriteopaiga uurijat Tony Clarke’i, kes koos arstiga umbes kakskümmend minutit Alice’iga tegeles. Uurija oli tugeva kehaehitusega mees, vahest ehk kolmekümnendate eluaastate keskel, arvas Lucy. Kui uurija oli valmis jõudnud näis ta rohkem kui õnnelik, et sai Lucyt jaoskonda sõidutada.

      „Ma pole sind varem näinud,“ märkis ta, kui nad parkla poole kõndisid. „Uus või?“

      „Olen siin olnud juba kuu aega,“ vastas Lucy.

      „Vabandust,“ ütles Clarke, lugedes Lucy märkusest välja midagi, mida too polnud öelda kavatsenud. „Siin on suur koht; kõigiga ei saagi otsekohe tuttavaks.“

      Lucy tundis, et peaks midagi ütlema, kuid polnud kindel, millest alustada. „Kuidas tüdrukuga lood on?“ küsis ta selle asemel.

      „Silmanähtavaid märke ahistamisest pole,“ ütles Clarke. „Võtsin tema riided uurimiseks kaasa, kuid arvan, et ta läks unes kõndima või midagi taolist. Selleks ajaks, kui jaoskonda jõuad, on tema vanemad juba helistanud ja kadumisest teatanud.“

      „Loodan küll,“ ütles Lucy.

      Äkki tundis ta jalgu alt kaduvat, kui viimati sadanud lume all peituval jääkamakal libises. Ta sirutas käe välja, et tasakaalu tagasi saada või kukkumist pidurdada, kuid Clarke haaras temast kinni, enne kui ta maapinnani jõudis. Mees haaras tal ühe käega käsivarrest ja teisega ümbert kinni. Lucy ajas end sirgu ja kohendas joppi, tänades Clarke’i, et too oli ta kinni püüdnud.

      Mees hoidis Lucyt käevangus, kuni nad autoni jõudsid, ja tegi siis ukse lahti, et naine saaks sisse istuda, Lucy aga üritas sel ajal otsustada, kas peaks selle peale vihastama või mitte.

      Nad sõitsid läbi Waterside’i ja üle Craigavoni silla. Ülesjõge vaadates võis Lucy eristada Preheni maju, mis paistsid läbi langeva lume hämu. Piki jõekaldaid hakkasid moodustuma sakiliste äärtega jääservad. Silla kaugemas otsas seisid kahe teineteise poole käsi sirutava mehe kujud, kes esindasid linna kaht poolt ja kaht kogukonda, kes seal elasid. Mingid kohalikud naljahambad olid paari varustanud jalgpallisallide ja -mütsidega, seejuures hoolega jälgides, et hõimuvõitlus ikka püsiks, sest üks neist kandis Celticsi värve ja teine Rangersi sinist.

      Sõitnud piki Foyle’i kaldapealset, suundusid nad Strand Roadile, kus asus kriminaaluurimisosakond. Selleks ajaks, kui Lucy kohale jõudis, olid mitmed kriminaaluurimisrühma liikmed juba juhtumiruumi kogunenud. Travers seisis ruumi esiosas. Pärast seda, kui Lucy teda metsas kohtas, oli ta riideid vahetanud ja kandis nüüd mereväesinist ülikonda värske valge särgi ja punase lipsuga. Ta seisis suure korgist teatetahvli ees, mis oli kaetud kaartide, infolehtede ja diagrammidega, mille keskele olid kinnitatud mõned Kate McLaughlini fotod, mida Lucy oli ajalehes juba näinud. Rühma teine naisseersant Tara tervitas Lucy saabumist kerge noogutusega. Veel mõned heitsid tema poole kiire pilgu ega pööranud siis talle rohkem tähelepanu.

      Travers tegi hetkeks pausi, et Lucy saaks istet võtta, ja jätkas.

      „Oleme nüüd suutnud reedeõhtused sündmused pisut täielikumaks pildiks koguda. Me teame, et Kate oli koos sõpradega kinos kuni kümme kolmekümneni. Isa pidi talle järele tulema sõbranna juurde koju – kes oli Elaine Grant. Niipalju kui me teame, sai Kate sõnumi, mille arvas olevat isalt ja kus oli öeldud, et isa võtab ta peale Victoria Marketi parklas, mis on kinost neljasaja jardi kaugusel.“ Ta näitas tahvlile kinnitatud kaardil asukohta.

      „Kas ta siis isa telefoninumbrit ei teadnud?“ küsis vormikandja Lucy kõrval.

      Üks uurimisrühma vanematest liikmetest pööras oma istmel ringi, et näha, kes oli küsimuse esitanud.

      „Vabandust,“ sõnas Travers kätt tõstes. „Oleksin pidanud ütlema, et isa telefon läks reede pärastlõunal kaduma.“

      See on hästi organiseeritud röövimine, mõtles Lucy. Hästi kavandatud ja selgelt suunatud. Üks raskus oli see, et siiani polnud veel lunaraha nõutud. Politsei oli seda käsitlenud kadunud isiku juhtumina, kuni üks ajalehtedest oli haisu ninna saanud ja – taibanud, et tüdruku isa on Michael McLaughlin – avaldanud loo inimröövist.

      McLaughlin oli üks Derry rikkamaid ärimehi. Kaheksakümnendate lõpus oli ta endale hea maine rajanud tarkade investeeringutega, ostes viimase majanduslanguse sügavustes kokku tohutu hulga kinnisvara ja seda müües, kui turg oli taastunud. Tema kõige suurem edulugu oli senini talle ka kõige rohkem maksma läinud. Ta oli ostnud dokkides lagunenud turuhoone, mille ühes nurgas asus meremeeste kõrts. Ta oli kavatsenud ümber kujundada terve rannapiirkonna juba aastaid enne seda, kui keegi poolenisti kokku varisenud dokkide ala arendamist üldse kaaluma hakkas. Siiski oli kõrts linna ühe kõige pikaajalisema vägivallaperioodi ajal kodusõjas hävinud plahvatuses, mis oli suunatud mööduvale Briti armee konvoile. McLaughlini naine Carol oli baari lõksu jäänud ja plahvatuses hukkunud. Maatükk kuulus endiselt McLaughlinile, kuigi ta seda kunagi arendama ei hakanud.

      „Kuna lunaraha nõudmised puuduvad,“ alustas Travers, „tõrjume jätkuvalt tagasi väited, et tegemist on inimrööviga. Mitteametlikult on see endiselt meie arvamus, mis peaks suunama meie uurimist. Praegu võiks olla hea aeg, et alustada tänavaküsitlusi, eriti teie usaldusväärsemate allikate hulgas. Esitasin Police 44-le taotluse ülelendudeks linnast, kui lumesadu on piisavalt vaibunud. Linna initsiatiivikeskus on meile üle andnud turvakaamera lindistuse Kate’i kinost lahkumise kohta. Lindistust parklast, kus ta kaduma läks, ei saa nähtavasti kasutada; nii kaamera kui ka tänavalaternad parkla kohal on röövimisele eelnenud tundidel puruks löödud. Peame taastama Kate’i viimased selleõhtused liikumised Strand Roadil. Tahan, et kõik läheksid välja tunnistusi võtma.“

      Seda teadet tervitati kollektiivse oigega; heasoovlikelt ühiskonnaliikmetelt tunnistuste võtmisest sai hullem olla veel vaid kohustus sama asja teha niisuguse jõleda ilmaga.

      „Ma tean,“ ütles Travers, säravalt naeratades ja jälle lepitavalt käsi tõstes. „Politseidirektor on kõigi selle juhtumi uurijate ületunnid heaks kiitnud.“

      See vähemalt