Kadunud väike tüdruk. Брайан Макгиллоуэй

tunda tema naha jahedust, põskedele külmunud pisarate kristalseid triipe.

      „Tule minuga kaasa, kallike,“ ütles Lucy jälle, käsi lapse ees välja sirutatud, peopesa ülespoole.

      „Võta mul käest kinni ja tule minuga,“ kordas ta.

      Laps ei liigutanud, kuigi tahtmatud värinad näisid ta keha raputavat, kaelalihased oli naha all pingul.

      Vähemalt võis Lucy suhteliselt kindel olla, et see ei ole Kate McLaughlin. Kate oli kuusteist, see laps näis pigem kaheksa või üheksane.

      „Mis su nimi on?“ küsis Lucy jälle.

      Laps avas suu nagu rääkimiseks, kuid paistis, et ta ei suuda sõnu moodustada.

      „Mina olen Lucy,“ ütles Lucy uuesti, sirutades kätt lähemale, kuni tema sõrmeotsad viimaks tüdruku külmunud käsivart puudutasid.

      Laps reageeris algul puudutusele teravalt, kuid näis siis lõdvestuvat. Ta vaatas Lucyle otsa, siis läksid ta silmad pahupidi ja ta vajus lumepadjale Lucy jalge ette. Maas lamavat tüdrukut vaadates nägi Lucy nüüd esimest korda selgelt pilti tema pidžaamajakil: kaisukaru, kes hoidis suurt veripunast südant, mille alla oli kirjutatud nimi „Alice“.

      Lucy vaatas abi otsides ringi. Piimamees seisis tardunult puu taga ja vahtis teda, suu lahti. Siis hakkas Lucy Traversit hüüdma.

      Taskulampide vilkumine paljaste puutüvede vahel andis märku teiste kohalejõudmisest. Vanemkomissar Travers juhtis rühma vormirõivastes konstaableid ja trampis läbi lume vähimagi kavatsuseta lapse jälgi säilitada. Lucyni jõudes leidis ta naise lapse kõrval lumes kükitamas. Lucy oli võtnud oma jopi seljast ja mähkinud ümber tüdruku, kes nüüd kramplikult värises. Travers valgustas teda, tahtmata küll valgust otse näkku suunata, kuid soovides innukalt isikut tuvastada.

      Ta uuris nägu ja tumedaid juukseid.

      „Kas ta ütles midagi?“

      Lucy raputas pead ja võttis tüdrukul õlgade ümbert kinni, tundes loide värinaid, mis jooksid läbi väikese keha.

      Travers tõstis oma raadio ja võttis jaoskonnaga ühendust.

      „See pole tema,“ ütles ta pettumusvarjundiga hääles. „See pole Kate McLaughlin.“

      Lucy, teadmata isegi miks, leidis end tüdrukut seetõttu veel tugevamini kallistavat, surus põse vastu lapse otsmikku, mähkis tema sõrmed oma pihkude kuumusesse.

      4. PEATÜKK

      Lucy istus haiglatoa ukse juures, mille taga Alice’it läbi vaadati, kuulas haigla hääli ja märkis nende tuttavlikkust, oodates sotsiaaltöötaja ilmumist. Viimase kuu jooksul pärast Derrysse tagasitulekut oli ta koos isaga käinud siin sisse ja välja tihedamini, kui oleks tahtnud mäletada. Ühel päeval oli isa vannist tulles kukkunud ja käsivart vigastanud. Siis oli ta trepil komistanud. Iga õnnetuse järel oli isa pidanud jääma ööseks sinna, aga samuti Lucy, kes tema voodi ääres vahti pidas.

      Ta püüdis helisid välja lülitada, kuid ei suutnud; arstiriistade kõlin, rataste kriiksumine, kui voodeid palatites siia-sinna lükati, uksehoidja susside pehme laksumine, kaugete häälte kaja. Ja kõigest kostis üle selle tüdruku lakkamatu kriiskamine, kelle Lucy oli leidnud.

      Teadvusele tulles oli tüdruk Lucy külge klammerdunud, kui nad metsast välja kiirabiauto juurde läksid. Ta ei lasknud kellelgi teisel ennast puudutada, nii et viimaks pidi Lucy ta puude vahelt välja tassima. Ainult siis, kui laps sai panna käed Lucyle ümber kaela ja võis näha tema nägu, lubas ta ka teistel politseinikel aidata oma raskust kanda. Tema käsivarte puudutus ümber Lucy kaela oli olnud jääkülm. Ta polnud rääkinud, polnud kellelegi silma vaadanud.

      Sellepärast soovitas Travers, et Lucy koos lapsega kiirabiautos sõidaks. Lucyl polnud selle vastu midagi. Lapse haare oli peaaegu metsik. Kui info oli läbi imbunud, et see polegi Kate McLaughlin, paistsid mõned politseinikud huvi kaotavat. Travers oli lubanud McLaughlini isaga ühendust võtta. Lucy pidi tüdruku juurde jääma seniks, kuni sotsiaalamet kohale ilmub, ja siis jaoskonda minema; Travers tahtis rääkida kriminaaluurijate rühmaga, kes Kate McLaughlini röövimise kallal töötas.

      Kiirabiautos oli Alice hakanud oigama ja rahutult nihelema teki all, mille kiirabitöötajad talle pärast Lucy jopi äravõtmist ümber mähkisid. Kui nad haiglale lähemale jõudsid, olid oiged muutunud kõrgetooniliseks sõnatuks halinaks. Nüüd oli see jälle muutunud: laps kriiskas valu pärast ja iga karje ehmatas ülejäänud osakonna vaikseks. Mõned patsiendid kaugemal asuvatest palatitest olid jahmunult koridori valgunud ja kössitasid päevavalguslampide räiges valguses, otsides selliste piinatud karjete allikat.

      Kindel, et midagi on valesti, tõusis Lucy viimaks püsti ja läks uksest sisse. Laps kössitas nurgas kägaras, põlved üsna samamoodi vastu rinda surutud nagu siis, kui Lucy ta leidis. Fooliumtekk oli talle ümber mähitud ja ta püüdis seda ära kiskuda, nähtavasti mõistmata, et ei saa seda teha, kuna istub ise teki servadel.

      Lastearst jagas korraldusi ühele õdedest, kes arstiriistade käru sahtlitest midagi kilinal otsis.

      „Miks ta niimoodi karjub?“ küsis Lucy.

      Arst, kiirustava ilmega India naine, heitis talle pilgu, mis seadis kahtluse alla Lucy õiguse selliseid küsimusi esitada.

      „Ta soojeneb üles,“ seletas arst. „Kui kehatemperatuur tõuseb, voolab veri tagasi jäsemetesse. Kui ta oli külmunud, ei tundnud keha valu. Praegu tunneb ta seda valu ajalise hilinemisega.“

      „Kas te ei saaks talle midagi anda?“

      Naine noogutas õe poole, kes hoidis käes süstalt, mille nõela ta surus väikesesse vedelikupudelikesse ja ravimi süstlasse tõmbas. Õde ulatas selle arstile, kes noogutas Lucyle ja õele, et nad tüdrukut paigal hoiaksid.

      Lucy lähenes Alice’ile vasakult poolt, tundes ennast süüdlaslikult, kui tüdruk veidralt tühja pilgu tema poole tõstis, ilma et oleks õigupoolest kordagi otse silma vaadanud. Lucy võttis lapsel õlgade ümbert kinni nagu kõvasti kallistades. Hetkeks näis Alice lõdvestuvat, justkui usaldaks ta Lucy liigutuse tundeid. Siis märkas ta aga süstlaga lähenevat arsti ja hakkas väänlema, jalgadega õhus vehkides ja käsivartega, mis paljas luu ja nahk, vastu Lucy rinda pekstes. Ta pööras näo Lucy poole, silmad pärani ja pungis.

      Lucy tahtis pilku kõrvale pöörata, põrandale vaadata – kuid ei suutnud. Ta vaatas nüüd lapsega tõtt, jälgides, kuidas ta silmad suuremaks läksid, siis näisid kustuvat, äkitselt raskeks muutunud silmalaud tasapisi kinni vajusid, jäsemete vehklemine lõppes ja tüdruk põrandale libisema hakkas. Lapsel tugevasti ümbert kinni hoides laskis Lucy tal enda vastu naalduda.

      Arst lükkas juuksed näolt tahapoole ja pühkis valge kitli varrukaga otsmikku, nagu oleks tema olnud see, kes pidi füüsilisi pingutusi tegema.

      „Tõstke ta voodisse,“ ütles ta.

      Kahekesi said Lucy ja õde lapse põrandalt voodisse manööverdatud. Tüdruku nägu tõmbus isegi unes krimpsu, silmad liikusid laugude õhukese loori varjus. Tema nahk oli katsudes ikka veel külm, kuigi huuled olid hakanud värvi tagasi saama.

      Arst astus voodi juurde, õhukesi latekskindaid kätte tõmmates. Kõigepealt uuris ta tüdruku pead, kammides juuksed juurteni tahapoole, et leida peanaha vigastusi. Seejärel kompas õrnalt kaela ja õlgu. Järgmisena kontrollis ta tüdruku käsivarsi ja käsi, seejärel jalgu ja jalalabasid, enne kui kergitas pidžaamajakki ja vaatas lapse keha üle.

      „Kardan, et on nii häid kui ka halbu uudised,“ ütles arst, kui oli läbivaatuse lõpetanud. „Laps ei ole saanud mingeid raskeid füüsilisi vigastusi väljas lume sees viibimisest.“

      „Ja halvad uudised?“

      Doktor kooris kõneldes kindad käest. „Ta kannatab üpris tõsise alajahtumise all. Peame ta mõneks päevaks sisse jätma. Kas olete leidnud tema vanemad?“

      Lucy raputas pead. „Lootsin talt küsida, kuidas nendega ühendust võtta.“

      Arst kortsutas kergelt kulmu. „Rahusti, mida talle