Kadunud väike tüdruk. Брайан Макгиллоуэй

Mahajäetud piimaauto seisis viltu teel, põlevad esituled metsaserva valgustamas. Puude pikad tumedad varjud sirutusid pimedusse. Kui Lucy autost välja tuli, rabeles piimaauto kabiinist alla üks mees ja hakkas tema poole rühkima.

      „Seal on keegi!“ karjus mees Lucyle. „Ma arvan, et see on McLaughlini tüdruk. Helistasin juba politseisse.“

      „Politsei on kohal,“ vastas Lucy, vibutades taskulampi, mida käes hoidis. „Seersant Black. Kas teie nägite teda?“

      Mees oli nüüd Lucyni jõudnud, tema põsed olid külmast punased.

      „Michael Mahon,“ ütles ta, küsimuse vastuseks noogutades. „Ta läks sinna.“ Mees näitas paremale.

      „Kas te ei proovinud teda peatada?“ küsis Lucy, üritades mitte kõlada süüdistavalt. See ebaõnnestus.

      „Muidugi proovisin,“ vastas mees. „Ta pööras ümber ja jooksis minema.“

      Lucy tegi pausi ja sõnastas lause ümber, enne kui rääkima hakkas.

      „Oli ohutum tema järel metsa mitte minna,“ ütles ta.

      Mees vaatas talle hetke otsa, just nagu solvangut leida püüdes, siis noogutas.

      „Kus teised on?“ küsis ta.

      „Teised tulevad kohe. Täna öösel on palju tööd, söör.“

      Mahon uratas vastuseks, sülitas enda ette maha, tõmbas saapaninaga üle lume.

      „Mõtlesin, et see on tema. Teate küll, väike tüdruk Kate.“

      Lucy noogutas. „Kas oli?“

      Mees tegi vabandava grimassi ja kehitas õlgu. „Ta ei seisnud kaua paigal. Pimedas polnud näha.“

      „Arusaadav, söör,“ ütles Lucy. „Küll me varsti teada saame.“

      Lucy pungitas põski ja hakkas siis läbi lume metsaserva poole rühkima. Ta teadis, et peaks päästemeeskonda ootama, kuid sellise ilmaga võis neil kohalejõudmiseks veel tund aega kuluda. Selleks ajaks ei saa last võib-olla enam aidata.

      „Sa ei leia teda ilmaski üksinda üles!“ karjus Mahon tema selja taga.

      „Ma ei ole ju üksi, või olen?“ hüüdis Lucy vastu.

      Maas olev lumi hajutas taskulambivalgust, kui nad puude vahele läksid. Kiirt edasi-tagasi liigutades otsis Lucy metsast jalajälgi, kas või väikesi lohke lumekoorikul, mis oleksid piimamehe nähtud lapse möödumisest märku andnud. Lumesajust hoolimata tundus õhk nende ümber ebatavaliselt külm ja kõdunevate lehtede lõhnast kirbe.

      „Mitte midagi,“ ütles Lucy.

      „Ah?“ Mahon kummardus natuke, et vältida neid nüüd ümbritsevate puude rippuvaid oksi.

      „Kas te olete kindel, et nägite kedagi?“ küsis Lucy, suunates taskulambi otse mehe peale, kui teda vaatama pööras.

      „Vannun jumala nimel,“ ütles mees, näo ette tõstetud parema käega silmi varjates. „Arvan, et ta tuli välja siin; kuigi terve see kuradi koht on ühtemoodi. Siiski nägin kindlasti kedagi. Ühte tüdrukut.“

      Lucy pööras jälle metsa poole. Vasakule ja paremale vaadates nägi ta ainult puutüvede ridu ning halastamatult langes vaikse sosinaga tema ümber maapinnale lund. Absurdsel kombel meenutas see talle varasemat liigutust, kui ta tõmbas teki ümber isa õlgade ja tal sosinal magama jääda käskis. Taamal metsas kadusid puud süvenevasse pimedusse, mis virvendas tema taskulambi valgusest kaugemal.

      „See võis olla natuke sealpool,“ ütles Mahon, hakates Lucy ees astuma, liikudes juba raskel sammul, et nende jalge ette kogunevatest hangedest läbi rühkida. „Ta külmub siin surnuks,“ märkis mees peaaegu nagu iseendale.

      Nad kõndisid mööda metsaserva edasi, astudes ettevaatlikult, et mitte tallata võimalikke jälgi. Nende alguspunktist kuus- või seitsesada jardi lõuna pool märkas Lucy esimest korda lumel märke, kergeid lohke, mis juba täitusid. Jäljed paistsid puude ümber tiirutavat, laps oli ringi liikunud huupi. Lucy ei kahelnud hetkekski, et need on lapse jäljed.

      „Ma ju ütlesin,“ lausus Mahon jälgede poole viibates. „Teadsin, et nägin midagi.“

      Lucy uratas tunnustuseks, trampis jalgu ja lumi krudises talla all. Ta järgis jäljerada oma taskulambiga, keeleots hammaste vahel, nagu laps, kes punkte ühendades mingit kujundit joonistab. Rada kulges mitu korda risti iseendast üle, liikudes metsaserva poole, kus laps oli arvatavasti piimameest jälginud, siis läks jälle tagasi ja lõikas nurga all vasakule ära.

      „Sinnapoole,“ ütles Lucy nüüd minema hakates, kõndides lumme jäänud jälgede kõrval ja neid hoolikalt säilitades juhuks, kui nad peavad jälle lapse liikumist järgima.

      Jäljed läksid ümber puu, millel polnud küll lehti, kuid alumistel okstel kasvas hulgaliselt raage, mis olid ohtralt lund kinni hoidnud. Miski näis olevat neid mingil moel häirinud – arvatavasti laps oma möödumisega –, sest hulk lund oli maha varisenud ja kuhjunud maapinnale nagu ümberaetud suhkur.

      „Kas sa ei peaks teda hõikama või midagi?“ küsis Mahon Lucy kannul rühkides.

      „See võib ta ära hirmutada,“ ütles Lucy. „Ettevaatlik lähenemine oleks parem.“

      Langeva lume sahinat lõhestas sireenide ulgumine, kui kauguses ilmusid teised politseiautod. Mõneks hetkeks leidis Lucy end segadusse aetuna ühtaegu lumest ja puude vahelt paistva sinise valguse elliptilisest vilkumisest, mis tundus nagu diskovalgus. Ta kaalus, kas minna tagasi oma kolleegide ja Traversi juurde, kes on kahtlemata ärritatud, et Lucy omapead metsa läks. Teisest küljest on sellistes tingimustes üksinda viibival lapsel prioriteet kõige muu ees, mõtles ta ja jätkas sügavamale puude vahele liikumist.

      Hingamine muutus raskeks, kui ta läbi hangede edasi rühkis, olles sunnitud aeg-ajalt lund jalaga kõrvale lükkama, et edasi pääseda. Ta ei saanud hinge tõmmata, kuid tundis siiski tänulikkust soojuse üle, mis edasiliikumisel tekkis.

      Ta kuulis, et vaikus taastus, kui sireenid välja lülitati. Küllap olid kolleegid kohale jõudnud ja tulid nüüd mööda Lucy jälgi metsa, nii nagu tema liikus lapse jälgedel.

      Kunagi oli Lucy seda metsa hästi tundnud ja mäletas ikka veel küllalt palju, et ära tunda maamärke, mille abil oma asukohta määrata. Talle meenus, et kuskil siin lähedal oli üks lohk, mille kohta kuulujutud rääkisid, kui ta väike oli, et sinna olevat maetud elevant, kes rändtsirkuse etenduse ajal suri. Aastatega oli lohk sügavamaks vajunud, lastes jutul paista veelgi usutavamana.

      Aga nii kaugele polnud Lucy veel jõudnud. Ja üha halvemaks muutuva ilma tõttu tõenäoliselt ei jõuagi. Ta oli peaaegu viis minutit kõndinud, kui üle langeva lume möirgava vaikuse midagi kuulis. Aeglasemalt edasi liikudes ja taskulampi madalamal hoides, et kiirega valgustatud ala laiemaks muuta, hoidis Lucy kuulatades hinge kinni. Kähedad nuuksed paistsid tulevat koos tuulega. Korraks ei näinud Lucy peaaegu midagi, taskulambi kiir valgustas ainult tema suunas langevat lund. Siis sai ta pikkamööda teadlikuks viiekümne jardi kaugusel viirpuu all istuvast kogust.

      Laps istus puutüve vastas kössis, põlved vastu rinda surutud ja õhuke pidžaamajakk üle põlvede tõmmatud. Juuksed olid peadligi liibunud ja pikad salgud näo portselanvalgele nahale kleepunud. Huuled olid peaaegu sinised ja hambad plagisesid kuuldavalt, kui ta üritas hingamist kontrolli all hoida. Kui laps taipas, et Lucy on teda märganud, surus ta ennast tihedamini vastu tüve ja kattis suu kätega.

      Lucy laskis tasulambi veel natuke madalamale ning lähenes lapsele aegamisi, käsi välja sirutatud ja kummargil, et lapse tasandile lähemal olla.

      „Kõik on hästi, kullake,“ ütles Lucy. „Ma ei tee sulle liiga. Minu nimi on Lucy – mis sinu nimi on?“

      Laps jälgis teda ettevaatlikult, silmad tumedate kulmude all välkumas. Ta haaras käsivartega tihedamini põlvede ümbert kinni, nagu püüdes ennast veelgi väiksemaks muuta.

      „Ma ei tee sulle liiga,“ kordas Lucy. Ta teadis, et Mahon seisab paremal pool tema selja taga, kuid ei tahtnud