Kadunud väike tüdruk. Брайан Макгиллоуэй

      Benile, Tomile, Davidile ja Lucyle

      1. PEATÜKK

      Puude vahel liikus päris kindlasti miski. Mees oli nüüd juba mõned hetked teadlik olnud silmanurgast tabatud kergest hääletust liikumisest, põiklemas lume taustal vertikaalsete mustade puutüvede vahel. Algul oli ta keeldunud seda tõena võtmast, pidades liikumist lumehüpnoosi tagajärjeks, mis oli tekkinud liiga pikast vaatamisest läbi tuuleklaasi paistvasse lumehelveste järelejätmatusse langemisse.

      Kui Michael Mahon Prehenisse viivale künkale jõudis, pani ta jälle sisse esimese käigu. Pärast käiguvahetust teadis ta peaaegu kohe, et see oli vale liigutus. Ta tundis, kuidas piimaauto rattad tema all tühjalt ringi käima hakkavad, nägi veoki nina teeserva poole kaldumas. Ta laskis gaasi lahti ja vajutas mitu korda pidurit, üritades armutut külglibisemist peatada, kuid sellest polnud kasu. Ta teadis, et rattad on blokeerunud, ja ikkagi vajus veok külgsuunas, tee peal tahapoole libisedes ja viimaks kaugemas teeservas peatudes.

      Vandudes seiskas ta mootori ja hüppas kabiinist maanteele. Otse tema taga laius iidse metsamaa serv, mis mitme miili kaugusel Prehenist ulatus kuni Gobnascale’ini välja. Tänavalaternate valgus peegeldus lumelt tagasi, valgustades metsa kaugemale, kui sellisel öötunnil tavaline. Puude mustad oksad olid lume kasvanud raskuse all kohati kooldu vajunud.

      Ennast tahtmatult võbistades pööras Michael tähelepanu jälle piimaautole. Ta võttis labida, mida just selliseks hädaolukorraks auto tagaosas hoidis. Rattaid lumest puhastama kummardudes märkas ta silmanurgast jälle metsas liikumist.

      Oli küll külm, ent kananahk, mis äkki ta käsivartele ja selgroole tekkis, sundis teda võpatama. Labidat kahe käega kõigutades pööras ta näoga metsa poole, hirm juba kõhukoopasse kogunemas.

      Metsaservast tuli lagedale üks laps. Tüdruku pikad ning maapinna valgel taustal väga tumedad juuksed paistsid olevat läbimärjad ja langesid lahtiselt õlgadele. Ta nägu oli ümar ja kahvatu. Tal oli seljas pidžaama. Jaki rinnaesisele oli midagi kirjutatud. Jalad olid paljad.

      Kui tüdruk nägi, et mees on peatunud, põrnitses ta labidat mehe käes ja vaatas siis talle väljakutsuvalt otsa. Tüdruku pilk ei lahkunud mehe näolt, tema nahk oli lume kumas peaaegu sinine. Alles siis, kui mees ettevaatlikult küürutades talle lähemale astus, käsi välja sirutatud, nagu oleks ta lähenenud mõnele loomale, pööras laps ümber ja jooksis tagasi puude vahele.

      2. PEATÜKK

      Lucy Black tajus, et keegi on toas. Ta tundis nõrkust, kui sirutas käe lambi poole voodi kõrval öökapil, sõrmed ämblikuna harali teenistusrevolvrit haaramas.

      „Kas tuled?“ sosistas pimeduses tema isa.

      Lucy vandus endamisi, lambi lülitiga kohmitsedes, mille tõttu see öökapilt maha kukkus.

      „Mine voodisse, issi,“ ütles ta.

      Laetuli lõi särama, Lucyt pimestades. Ta nihutas ennast voodis ja sikutas öösärki, et seda õlgade ümber sirgu tõmmata.

      „Kas sa tuled?“ kordas vana mees. Ta seisis magamistoa uksel, käsi alles lülitil. Ta kandis pidžaama peale tõmmatud halli ülikonda ja oma parimaid läikima löödud kingi. Käes oli tal kohver – tühi, kui otsustada kerguse järgi, millega ta seda kõigutas, nii et see põrkas küljega vastu ta jalga. Ühel põsel paistsid raseerimisvahu valged laigud. Mööda lõuga voolas värskest sisselõikest tilluke verenire, kogunedes hallide tüügaste tuusti, mis oli tal märkamata jäänud.

      „Kell on pool viis hommikul, issi,“ ütles Lucy, üritades voodist välja rabelda.

      „Nad ütlesid, et ta tuleb kell üheksa. Peame minema hakkama. Kas sa ei pane juba riidesse?“

      „Kes tuleb?“

      „Paavst,“ vastas isa õhinal. „Ma rääkisin sulle, et läheme teda vaatama. Sinu pärast jääme hiljaks.“

      „Paneme su õige voodisse tagasi,“ ütles Lucy, isa juurde minnes ja tal käsivarrest kinni võttes.

      Isa tõmbas käe kohe lahti ja see liigutus pani kohvri kõvasti kõikuma, nii et see põrkas vastu Lucy säärt.

      „Me jääme hiljaks,“ sisistas isa, hambad risti. „Pane riidesse.“

      Lucy seisis isa ees ja hõõrus und silmist. „Kus ta on? Paavst?“

      „Droghedas,“ vastas isa. „Ta peab missat Droghedas.“

      „Paavst käis Droghedas kolmkümmend aastat tagasi, paps.“

      Vana mees pigistas lõualuud kokku, tema linnulik rinnakorv läks pisut kummi. „Sa vaidled mulle alati vastu. Ta tuleb täna.“

      „See oli 1979. aastal, issi,“ ütles Lucy vaikselt, paluvalt, lootusega, et tema kaeblik hääletoon suudab isa segastest mõtetest kuidagi läbi tungida.

      Isa vaatas talle otsa. Huuled värisesid, proteesid klõbisesid allesjäänud hammaste vastu, kui ta kaalus, mida Lucy oli talle öelnud. Ta tõmbas ninaga ja Lucy nägi, et tema silmad hakkasid pisaratest hiilgama, nagu oleks ta mingil tasandil siiski oma veast teadlik.

      „Liiga vara on veel, issi,“ ütles Lucy selle asemel. „Meil pole tarvis praegu minema hakata, alles hiljem. Miks sa ei võiks veel paar tunnikest magada?“

      Isa vaatas talle pisut trotslikult otsa. „Võib-olla küll,“ sõnas ta viimaks. „Ütlen su emale.“

      „Ära muretse, küll ma ütlen talle,“ kinnitas Lucy, isal jälle ettevaatlikult käe alt kinni võttes.

      Ta viis isa tagasi tema magamistuppa. Isa oli kardinad eest ära tõmmanud ja kui Lucy läks neid uuesti ette tõmbama, võis ta eristada lumiseid mägesid Foyle’i oru teises servas. Linnatulede peegeldus vees laskis tal aimata jõe kuju, mis maona kaugusse lookles, rajades endale teed läbi Derry linna, seda pooleks lõigates.

      Isa heitis voodisse ja lubas Lucyl ülikonna ära võtta. Lucy tõmbas talle teki peale, kummardus ja suudles ta laupa ning tubakalõhn isa hingeõhus oli vastuseks ta kiindumusele.

      „Head ööd, Janet,“ ütles isa talle, pöörates pea padjal sellise nurga alla, et toa rahulikus valguses paistsid tema põsed sisse langenud, nahk äkitselt pingul ja vahataoline.

      „Lucy,“ lausus naine hääletult huuli liigutades pimedusse. „Mina olen Lucy.“

      Lucy oli end voodisse tagasi seadnud ja hakkas just magama jääma, kui mobiil helises. Ta haaras rutakalt telefoni järele, et see isa ei ärataks.

      „Seersant Black, siin vanemkomissar Travers.“

      „Jah, söör,“ vastas Lucy.

      „Peate välja tulema. Arvame, et oleme Kate McLaughlini leidnud. Piimamees kinnitab, et nägi teda Preheni lähedal metsas. Ta on alumise sissepääsu juures, hotelli lähedal. Lumi muudab piirkonda pääsemise raskeks, aga ma sain aru, et elate sealkandis. Päästemeeskond on teel.“

      „Lähen sinna nii kiiresti kui saan, ülemkomissar,“ ütles Lucy. „Mu isa abistaja ei jõua siia enne kui…“

      „Hakake lihtsalt minema!“ kähvas Travers.

      3. PEATÜKK

      Juba ainult majast välja saamine nõudis viisteist minutit. Ta pidi kõik hommikusöögiks vajaliku valmis seadma juhuks, kui isa ärkab enne üheksat ja abistaja, keskealine naine nimega Sarah King, ei ole veel kohale jõudnud. Sarah saab ise sisse; tal oli võti ja isa oli temaga harjunud.

      Sadas ikka veel laia lund. Lucyl oli särgi peal paks kampsun ja kõige peale tõmmatud raske must kuub. Jalas kandis ta teksaseid, mille all olid sooja hoidmiseks sukkpüksid. Isegi nii näpistas külm tuul tema nahka ja pani kopsud valutama, kui ta sisse hingas.

      Kindad olid tuuleklaasilt lume pühkimisest juba läbimärjad. Siis asus ta kümnemiilise tunnikiirusega liikuma, üritades asjatult palja peopesaga maha nühkida sõnajalataolisi jäämustreid, mis tema enda hingeõhust seespool klaasile tekkisid.

      Autorattad hakkasid tühjalt ringi käima ja Lucy tundis sõidukit teel libisemas. Kohe oli tal meeles rool libisemise suunas keerata, et autot teel hoida. Ta püüdis mitte lasta ennast eksitada lumel, mis hääletult vastu esiklaasi peksis, ega ka mitte metsal endal, mis mustana tänavalaternate oranži fluorestsentsi taga seisis. Mets jooksis Prehenini välja, ulatudes kaugele rajooni