Palgamõrvari mõõk: Klaastrooni eellood. Sarah J Maas

selgitas Rolfe.

      Nii et Adarlan ei napsanud vange üksnes lahinguväljadelt ja nende kodudest – orje osteti lisaks Endovieri soolakaevandustesse.

      „Ja lapsed?” küsis Celaena häält võimalikult neutraalsena hoides. „Kuhu nemad lähevad?”

      Rolfe’i silmad tumenesid veidike ja sätendasid piisava süütundega. Celaena hakkas koguni mõtlema, kas orjakaubandus oli tema jaoks viimane hädavariant. „Üritame lapsi emade juures hoida. Kahjuks ei saa me oksjonilaval kontrollida, kas nad lahutatakse või mitte,” lausus mees vaikselt.

      Celaena võitles keelele kippunud torkega. „Või nii. On neid tülikas müüa? Ja kui paljusid lapsi võib eeldada meie lastis?”

      „Siin on umbes kümme last. Teie lastis ei tohiks sellest rohkem olla. Ja neid pole tülikas müüa, kui teate, kuhu müüa.”

      „Kuhu siis?” nõudis Sam.

      „Mõned jõukad majapidamised otsivad köögitüdrukuid või tallipoisse.” Ehkki Rolfe’i hääl jäi ühtlaseks, puuris ta pilguga maapinda. „Mõne bordelli maadam võib ka oksjonile ilmuda.”

      Sami nägu tõmbus maruvihast valgeks. Kui leidus üks asi, mis noormehe sütitas, üks teema, mille puhul Sam alati endast välja läks, oli selleks just see.

      Sami ema müüdi kaheksaselt lõbumajja. Liiglühikeseks jäänud kahekümne kaheksa aasta jooksul suutis Riftholdi orb end küüntega üheks edukamaks kurtisaaniks kiskuda. Sam sündis ainult kuus aastat enne ema surma – armukade klient mõrvas ta. Ja kuigi naine suutis veidi raha kokku kraapida, polnud see piisav, et end lõbumajast vabaks osta või Sami eest hoolitseda. Õnneks oli Sami ema Arobynni üks suur lemmik. Kui Arobynn kuulis naise soovist poeg mehe juurde treenima saata, võttis too Sami vastu.

      „Arvestame sellega,” sõnas Sam teravalt.

      Sellest Celaenale paraku tehingu katkemise kindlustamiseks ei piisanud. Ei, sellest ei piisanud kaugeltki. Mitte siis, kui siin olid vangis kõik need inimesed. Veri vemmeldas soontes. Surm oleks vähemalt kiire. Eriti tema käe läbi. Aga orjus oli lõppematu kannatus.

      „Hea küll,” ütles neiu lõuga kergitades. Ta peab sealt välja saama ja peab Sami välja saama enne, kui too murdub. Sami silmades paisus juba surmav helk. „Ootan homme õhtul meie lasti nägemist.” Neiu osutas peaga latritele enda taga. „Millal need orjad välja saadetakse?” Nii ohtlik, nii rumal küsimus.

      Rolfe vaatas kapten Fairview’ poole. Too hõõrus oma räpast pead. „See kamp? Jagame nad laiali ja homme laaditakse kogu seltskond tõenäoliselt uuele laevale. Vean kihla, et nad seilavad minema teiega umbes samal ajal. Nüüd peame aga meeskonnad kokku panema.” Nad alustasid Rolfe’iga vestlust laevade mehitamise küsimuses ja Celaena võttis seda kui lahkumismärguannet.

      Heitnud viimase pilgu seal seisvale orjale, sammus Celaena hirmu ja surma järele lehkavast laohoonest välja.

      „Celaena, oota!” hüüdis Sam hingeldades.

      Ta ei saanud oodata. Ta hakkas lihtsalt kõndima ja kõndima ja kõndima. Ja nüüd jõudes tühjale rannale kaugel Kolbalahe tuledest, ei suutnud ta kõndimist peatada enne, kui veepiir vastu tuli.

      Mitte kuigi kaugel lahekurvis seisis valves vahitorn, Laevalõhkuja rippus öösel vee kohal. Kuu valgustas puuderpeent liiva ja muutis tüüne mere hõbepeegliks.

      Neiu eemaldas maski ja pillas selle enda taha. Seejärel rebis ta keebi ja kuue seljast ning saapad jalast. Niiske tuuleke suudles paljast nahka ja pani hapra valge alussärgi laperdama.

      „Celaena!”

      Vannisoojad lained voogasid mööda ja neiu lõi kõndides veepritsmeid üles. Enne, kui Celaena jõudis säärekõrgusest sügavamale, rabas Sam tal käsivarrest.

      „Mida sa teed?” nõudis noormees. Celaena tiris kätt vabaks, kuid Sam hoidis liiga kõvasti kinni.

      Üheainsa kiire ropsuga keerles Celaena kohapeal ringi ja vibutas teise käega. Ent Celaena kõrval aastaid harjutanud Sam teadis seda võtet ja püüdis neiu käe kinni. „Lõpeta,” kiristas Sam hambaid, kuid Celaena tõmbas jalaga. Ta tabas Sami põlveõndlasse ja kukutas noormehe pikali. Sam ei lasknud neiust lahti ja vesi ning liiv pritsisid üles, kui mõlemad alla lendasid.

      Celaena maandus kaaslasele peale, kuid Sam ei peatunud hetkekski. Enne, kui Celaena jõudis järsu küünarnukihoobi näkku virutada, keeras Sam neiu ümber. Õhk kohises kopsudest välja. Sam viskus tema poole ja Celaenal jagus oidu jalad üles tõsta just siis, kui noormees kargas. Ta virutas Samile obaduse otse makku. Sam vandus ja kukkus põlvili. Laine murdus nende ümber hõbedase sajuna.

      Celaena hüppas kükakile, liiv sisises jalge all, kui ta Samiga maadlema sööstis.

      Ent Sam seda just ootaski. Noormees käänas end eemale, püüdis Celaena õlgadest kinni ja heitis vastase maha.

      Celaena tunnistas vastase võitu juba enne, kui Sam ta liiva sisse virutamise lõpetas. Noormees surus Celaena randmed enda alla ja põlved kaevusid neiu reitesse, et too ei saaks enam jalgu Samile alla ajada.

      „Aitab!” Sami sõrmed kaevusid valulikult ta randmetesse. Üks eksinud laine jõudis nendeni ja kastis Celaena läbimärjaks.

      Neiu vähkres paaniliselt. Sõrmed kõverdusid ja pingutasid, et verd välja kratsida, kuid ei ulatunud Sami käteni. Liiv nihkus piisavalt. Celaena leidis vaevu enda alla kindlamat tuge, et end paremasse asendisse sättida ja Sami pikali heita. Aga Sam tundis teda – tundis võtteid, teadis, mis trikke talle kasutada meeldis.

      „Lõpeta,” käsutas Sam karedalt hingates. „Palun.”

      Kuuvalguses oli tema kena näolapp pingutusest moondunud. „Palun,” kordas ta kähedalt.

      Kurbus ja alistumine noormehe hääles peatas Celaena. Üks pilveviirg möödus kuu eest ja valgustas Sami põsesarnade tugevaid pindu, huulte peent kaart – haruldane ilu, mis ta ema nii edukaks muutis. Kaugel pea kohal värelesid õrnalt tähed, kuupaistes peaaegu nähtamatud.

      „Ma ei lase sind lahti enne, kui lubad mu ründamise lõpetada,” teatas Sam. Noormehe silmad hõõgusid mõne sentimeetri kaugusel ja Celaena tundis kaaslase hingeõhku oma näol.

      Neiu hingas katkendlikult sisse, siis veel ühe korra. Tal polnud mingit põhjust Sami rünnata. Mitte siis, kui too takistas tal laohoones sellel piraadil sisikonda välja laskmast. Mitte siis, kui Sam orjalaste peale niivõrd närvi läks. Celaena jalad värisesid valust.

      „Ma luban,” pobises ta.

      „Vannu.”

      „Vannun oma elu nimel.”

      Sam vahtis kaaslast veel sekundi ja nihkus siis aeglaselt ta pealt ära. Celaena ootas, kuni Sam end püsti ajas, ning tõusis ka jalgele. Nad olid mõlemad läbimärjad ja liivaga kaetud. Celaena uskus üsna veendunult, et juuksesalgud rippusid osaliselt palmikust väljas ja ta nägi välja nagu märatsev hull.

      „Nii,” lausus Sam saapaid jalast võttes ja enda taha liivale heites. „Kas kavatsed oma hullumeelset käitumist selgitada?” Noormees kääris püksid põlvedeni üles ja astus paar sammu murdlainetesse.

      Celaena hakkas ringi tammuma, lained jalgade all plärtsumas. „Ma lihtsalt…” alustas ta, kuid heitis käega ja raputas raevukalt pead.

      „Sa mida?” Sami sõnad uppusid peaaegu täielikult laksuvate lainete alla.

      Celaena keeras kannapeal tema poole. „Kuidas sa suudad neid inimesi vaadata ja mitte midagi ette võtta?”

      „Orje?”

      Celaena jätkas tammumist. „See ajab südame pahaks. See muudab mu… Muudab mu nii vihaseks, et ma võiksin enda arvates…” Neiu ei suutnud lauset lõpetada.

      „Võiksid mida?” Kõlasid lärtsuvad sammud. Celaena vaatas üle õla ja nägi Sami lähenemas. Neiu ristas käed ja valmistus tüliks. „Võiksid teha midagi nii lauslolli ja ründad Rolfe’i mehi nende enda laohoones?”

      Nüüd