Palgamõrvari mõõk: Klaastrooni eellood. Sarah J Maas

eriti selle peent kuldtikandit. Noh, vähemalt oli keep ise ka oivaline. Ehkki nii ulatuslikust reisimisest pisut räpane.

      „Kuhu sina lähed?” küsis Sam. Noormees ajas end voodil istuli ja lõpetas pistodaotsaga küünealuste puhastamise. Sam kahtlemata ei aita teda. Ta peab sellest tehingust omal käel väljapääsu leidma.

      „Mul on Rolfe’ile paar küsimust. Nelja silma all.” Neiu kinnitas maski ja sammus ukseni. „Tahan, et tagasi tulles ootaks mind siin hommikusöök.”

      Sam tõmbus jäigaks ja huuled moodustasid õhukese kriipsu. „Mida?”

      Celaena osutas koridori ja köögi suunas. „Hommikusöök,” lausus ta aeglaselt. „Olen väga näljane.”

      Sam avas suu ja Celaena ootas vastuväidet, kuid seda ei tulnudki. Sam kummardas sügavalt. „Kuidas soovite, preili,” lausus ta irooniaga. Nad vahetasid paar eriti rõvedat žesti ja Celaena marssis koridori.

      Põigeldes mustuse, okse ja jumal-teab-mille loikude vahel, avastas Celaena, et Rolfe’i pikkade sammudega oli tsipake raske kaasas püsida. Pea kohale kogunenud vihmapilved sundisid paljud tänaval viibinud inimesed erinevatesse lagunenud hoonetesse kolima – nii kohapeal kõikuvad kaltsakatest mereröövlid, kurnava öö järel komberdavad prostituudid kui ka hullumeelselt ringi tormavad paljasjalgsed orvud.

      Kolbalaht polnud ühegi definitsiooni järgi ilus linn ja paljud viltuvajunud ning lääpas hooned näisid ehitatud vaevalt enamast kui puidust ja naeltest. Lisaks elanikele oli linn kõige kuulsam Laevalõhkuja, hobuserauakujulise lahe suudme ette riputatud hiiglasliku keti tõttu.

      See tohutu kett rippus seal sajandeid ja nagu nimigi viitas, võis see masti pooleks murda ükskõik millisel laeval. Ehkki Laevalõhkuja loodi peamiselt rünnakute heidutamiseks, takistas see ka põgenemast. Ja kuna ülejäänud osa saarest katsid kõrguvad mäed, polnud palju muid kohti, kus laev saaks ohutult maabuda. Niisiis pidi iga sadamasse sisenev või sealt lahkuv alus ootama keti langetamist veepinna alla – ja valmistuma kopsaka tasu maksmiseks.

      „Teil on kolm kvartalit aega,” sõnas Rolfe. „Kasutage neid parem mõistlikult.”

      Kas mees kõndis meelega kiiresti? Paisuvat ägedust rahustades keskendus Celaena linna ümber hõljuvatele sakilistele lopsakatele mägedele, lahe sätendavale kurvile, õhu magusale noodile. Ta leidis Rolfe’i just siis, kui too oli kõrtsist ärikohtumisele lahkumas. Ja Rolfe andis talle loa kõndimise ajal küsimusi esitada.

      „Kui orjad saabuvad,” üritas Celaena võimalikult pakilisena kõlada, „kas mul avaneb võimalus nad üle vaadata või saan usaldada, et annate meile hea partii?”

      Rolfe vangutas neiu jultumuse peale pead ja Celaena hüppas tema teel olnud oimetu või surnud joodiku jalgadest üle. „Nad saabuvad homme pärastlõunal. Plaanisin nad üksi üle vaadata, aga kui te nii väga oma kauba kvaliteedi pärast muretsete, annan loa endaga liituda. Võtke seda kui privileegi.”

      Celaena turtsatas. „Kus? Teie laeval?” Parem oli ikka kõikidest tööpõhimõtetest korralikult aimu saada ja plaan sellele rajada. Teadmine asjade toimimisest võis anda ideid tehingu lagundamiseks võimalikult väikese riskiga.

      „Muutsin suure talli linna teises otsas kinnipidamispaigaks. Tavaliselt vaatan orjad üle seal, aga kuna te lahkute järgmisel hommikul, uurime teie omi laeval.”

      Celaena laksutas keelt piisavalt valjusti, et mees kuuleks. „Ja kui kaua see peaks eeldatavasti kestma?”

      Rolfe kergitas kulmu. „Teil on midagi paremat teha?”

      „Vastake lihtsalt küsimusele.” Kauguses kõmistas kõu.

      Nad jõudsid sadamasse, mis oli kaugelt linna kõige muljetavaldavam koht. Igasuguse kuju ja suurusega laevad kõikusid puust kaide vastu ja tekkidel sibavad piraadid sidusid enne tormi puhkemist asju kinni. Silmapiiril sähvis välk üksiku vahitorni kohal, mis kõõlus lahe põhjapoolse sissepääsu kõrval – seesama vahitorn, kust tõsteti ja langetati Laevalõhkujat. Välgatuses märkas Celaena lisaks kaht katapulti torni ühel mademel. Kui Laevalõhkuja laeva ei hävitanud, tegid katapuldid töö lõpuni.

      „Ärge muretsege, emand Sardothien,” lausus Rolfe sadamat ääristavatest kõrtsidest ja võõrastemajadest mööda sammudes. Neil oli jäänud kaks kvartalit. „Teie aeg ei lähe raisku. Ehkki sadakonna orja läbi töötamine võtab veidike aega.”

      Sada orja laevas! Kuhu nad kõik ära mahuvad?

      „Kuni te mind lollitada ei ürita,” nähvas Celaena, „pean seda väärtuslikuks ajakasutuseks.”

      „Et te ei leiaks põhjuseid kaeblemiseks – ja ma olen kindel, et annate endast parima just nimelt seda teha –, uuritakse täna õhtul kinnipidamispaigas veel üht orjalasti. Äkki liitute minuga? Nii on teil midagi, millega homme neid võrrelda.”

      See olnuks tegelikult täiuslik. Ehk saab Celaena lihtsalt väita, et orjad pole tasemel ja keelduda Rolfe’iga äri ajamast. Ja siis lahkuda nii, et kumbki pool kahju ei kanna. Tal tuleb hiljem ikkagi Sami ja seejärel Arobynniga vastamisi seista, aga eks ta mõtleb midagi käigu pealt välja.

      Neiu viipas käega. „Hea küll, hea küll. Saatke keegi minu järele, kui on aeg.” Niiskus oli nii tihke, et Celaenale tundus, nagu ujuks ta sellest läbi. „Ja pärast seda, kui Arobynni orjad on üle vaadatud?” Igasugust infokildu võis hiljem relvana Rolfe’i vastu kasutada. „Kas laevas pean mina nende järele vaatama või valvavad teie mehed minu eest? Teie piraadid võivad väga hästi mõelda, et saavad vabalt võtta orje, keda iganes nad soovivad.”

      Rolfe pigistas mõõga käepidet. See läikis tuhmis valguses ja Celaena imetles peenelt nikerdatud meremao pead meenutavat nuppu. „Kui annan käsu, et keegi teie orje ei puutu, siis keegi neid ei puutu,” pressis Rolfe läbi hammaste. Tema ärritus oli ootamatu rõõm. „Aga ma korraldan laevale paar valvurit, kui see laseb teil kergemini magada. Ma ei taha, et Arobynn arvaks, nagu ei võta ma tema investeeringut tõsiselt.”

      Nad lähenesid siniseks värvitud kõrtsile, mille ees jõlkusid mitu tumedates kuubedes meest. Rolfe’i nähes ajasid nad end sirgu ja andsid au. Tema valvurid? Miks keegi Rolfe’i tänavatel ei saatnud?

      „Sellest piisab,” lausus Celaena järsult. „Ma ei taha siin olla kauem kui vajalik.”

      „Olen kindel, et soovite innukalt Riftholdi oma klientide juurde naasta.” Rolfe peatus kuhtunud ukse ees, mille kohal kandis paisuvate tormituulte käes kõikuv silt kirja MEREMADU. See oli ühtlasi tema kuulsa laeva nimi, viimane seisis sadamas otse nende taga ega paistnud igatahes olevat kuigi suur vaatamisväärsus. Võib-olla oli see siin Piraadipealiku peakorter. Ja kui ta lasi Celaenal ja Samil ööbida kõrtsis paar kvartalit eemal, usaldas mees neid ehk sama vähe kui nemad teda.

      „Ma soovin pigem innukalt tsiviliseeritud ühiskonda naasta,” nurrus Celaena magusalt.

      Rolfe urises vaikselt ja astus üle kõrtsiläve. Sees olid ainult varjud ja pominal hääled ning ruum lehkas liisunud õlle järele. Muud midagi Celaena ei näinud.

      „Ühel päeval,” sõnas Rolfe liigagi vaikselt, „sunnib keegi teid ikka tõeliselt taolise ülbuse eest maksma.” Välk pani mehe rohelised silmad sähvima. „Loodan väga, et näen seda pealt.”

      Ta sulges Celaena nina ees ukse.

      Celaena muigas. Naeratus venis laiemaks, kui roostekarva maapinnale plärtsuvad paksud vihmatilgad kohe lämbet õhku jahutasid.

      See läks üllatavalt hästi.

      „On see mürgitatud?” küsis ta Samilt. Neiu potsatas voodile ja samal ajal vapustas kõuekäratus kõrtsi vundamendini välja. Teetass klirises taldrikul ja Celaena hingas sisse värskelt küpsetatud leiva ja vorsti ning pudru lõhna. Neiu heitis kapuutsi taha ja võttis maski eest.

      „Nende või minu poolt?” Sam istus põrandal, selg voodi vastas.

      Celaena nuhutas kogu toidu üle. „Kas ma tunnen… belladonnat?”

      Sam vahtis teda ilmetult. Celaena irvitas