Palgamõrvari mõõk: Klaastrooni eellood. Sarah J Maas

rüüpas siivsalt teed. „Mul pole aimugi, millest te räägite, Sam Cortland.”

      „Mis küsimusi sa temalt küsisid?”

      Celaena asetas teetassi tagasi. Vihm piitsutas aknaluuke ja summutas tassi kõlksatust taldrikul. „Viisakaid.”

      „Ah nii? Ma ei teadnudki, et sa viisakuse tähendust tunned.”

      „Ma võin olla viisakas, kui see mulle sobib.”

      „Sa mõtled, kui see toob sulle seda, mida sa tahad. Mida sa siis Rolfe’ilt tahad?”

      Celaena uuris kaaslast. Temal ei näinud küll tehingu koha pealt mingeid tõrkeid olevat. Kuigi Sam ei pruukinud Rolfe’i usaldada, ei häirinud teda asjaolu, et saja süütu hingega kavatseti kaubelda nagu kariloomadega. „Tahtsin küsida täpsemalt selle kaardi kohta Rolfe’i kätel.”

      „Neetud küll, Celaena!” Sam põrutas rusikaga puust põrandale. „Räägi mulle tõtt!”

      „Miks?” küsis Celaena mossitades. „Ja kust sa tead, et ma tõtt ei räägi?”

      Sam ajas end püsti ja hakkas väikese toa ulatuses edasi-tagasi kõndima. Noormees tegi musta kuue ülemise nööbi lahti ja paljastas siilu nahka. Miski selles liigutuses tundus nii veidralt intiimsena, et Celaena lõi kähku pilgu mujale.

      „Oleme koos üles kasvanud.” Sam peatus neiu voodi jalutsi juures. „Kas sinu arvates ei saa ma aru, kui sa mingit plaani kokku keedad? Mida sa Rolfe’ilt tahad?”

      Celaena teadis, et kui ta nüüd oma kavatsustelt katet kergitab, teeb Sam tema takistamiseks kõik. Ja ühe vaenlase omamisest piisas küll ja veel. Kuna Celaena plaan polnud veel välja kujunenud, peab ta Sami sellest eemal hoidma. Pealegi, kui asjad päris hulluks kisuvad, võib Rolfe Sami pelgalt osaluse eest tappa. Või lihtsalt Celaena tundmise eest.

      „Võib-olla ma ei suuda lihtsalt tema võludele vastu panna,” lausus Celaena.

      Sam tõmbus kangeks. „Tüüp on sinust kaksteist aastat vanem.”

      „Ja siis?” Sam ei arvanud ometi, et Celaena mõtleb seda tõsiselt. Ega ju?

      Sam heitis nii põletava pilgu, et see oleks võinud Celaena tuhaks muuta. Noormees marssis akna juurde ja rebis katte eest.

      „Mida sa teed?”

      Sam heitis luugid valla ja paljastas taeva täis vihma ning harulisi välgunooli. „Mul on lämbumisest kõrini. Ja kui sind Rolfe tõepoolest huvitab, avastab tüüp mingil hetkel nagunii, milline sa välja näed või kuidas? Mis mõte on seega end lasta aeglaselt surnuks küpsetada?”

      „Sulge aken.” Sam pani üksnes käed vaheliti. „Sulge see,” urises Celaena.

      Sam ei teinud sulgemiseks ühtki liigutust. Celaena kargas hooga jalgele ning ajas toidukandiku madratsile ümber. Seejärel tõukas ta Sami piisavalt kõvasti kõrvale, et too sammu tagasi astuks. Pead all hoides sulges Celaena aknaluugid ja heitis oma keebi kõigele sellele ette.

      „Idioot,” kees ta raevust. „Mis sul hakkas?”

      Sam astus lähemale, hingeõhk Celaena nägu kuumutamas. „Ma olen surmani väsinud kogu sellest melodraamast ja totrusest, mis esineb siis, kui kannad seda naeruväärset maski ja keepi. Veel enam on mul kõrini sellest, et sa mind pidevalt käsutad.”

      Nii et selles oli asi. „Harju ära.”

      Celaena hakkas voodi poole pöörduma, kuid Sam rabas tal randmest. „Mis iganes plaane sa sepitsed, mis iganes intriigi sisse sa kavatsed mind vedada, ära ühte unusta – sa ei ole veel Palgamõrvarite Gildi pea. Annad endiselt aru Arobynn Hamelile.”

      Celaena pööritas silmi ja sikutas randme noormehe haardest välja. „Puuduta mind veel kord,” lausus ta voodi juurde sammudes ja maha läinud toitu üles korjates, „ja sa kaotad selle käe.”

      Enam Sam temaga ei rääkinud.

      5

      Õhtusöök Samiga möödus täielikus vaikuses. Kell kaheksa saabus Rolfe ja viis nad mõlemad kinnipidamispaika. Sam isegi ei küsinud, kuhu nad lähevad. Noormees lihtsalt mängis kaasa, justkui oleks kogu aeg plaanidest teadnud.

      Kinnipidamispaik oli tohutu puust laohoone. Isegi kvartali kauguselt pani miski selle koha juures Celaena instinktid kriiskama, et ta sealt kaoks. Pesemata kehade terav lehk ei tabanud teda enne, kui nad hoonesse sisenesid. Tõrvikute ja rohmakate lühtrite valguse käes silmi pilgutades läks neiul ümbruse adumiseks paar hetke.

      Nende ees sammuv Rolfe ei vääratanud, kui möödus ühest orje täis tuubitud kongist teise järel. Selle asemel kõndis ta laohoone tagaosas laiuva suure lahtise ala poole, kus pähkelpruun Eyllwe mees neljast piraadist koosneva kamba ees seisis.

      Näost kaame Sam vallandas Celaena kõrval hingetõmbe. Nagu võikast haisust poleks veel piisanud, muserdasid teda kongides olevad inimesed ja rebisid igat hingenarmast. Ahastuses kehad hoidsid kramplikult varbadest, kössitasid seinte vastas või klammerdusid laste külge.

      Orjad olid hääletud, kui aeg-ajalt summutatult esinev tihkumine kõrvale jätta. Mõnede silmad läksid Celaenat nähes pärani. Neiu oli unustanud, mismoodi ta pidi mõjuma – kaetud nägu, keep taga lehvimas. Nagu Surm ise neist mööda marssimas. Osa orjadest joonistas koguni õhku nähtamatuid märke, tõrjudes mis iganes kurja ta siis nende arust kujutas.

      Neiu silmitses lukke lahtritel ja luges üle igasse kongi surutud inimesi. Nad pärinesid kõigist mandri kuningriikidest. Seal oli isegi oranžijuukselisi, hallisilmseid mägiklannide mehi – metsiku pilguga mehed jälgisid igat tema liigutust. Ja naisi – mõned neist vaevalt temast vanemad. Kas ka nemad olid võitlejad või viibisid lihtsalt valel ajal vales kohas?

      Celaena süda tagus kiiremini. Isegi pärast kõiki neid aastaid trotsisid inimesed ikkagi Adarlani vallutusi. Aga mis õigusega Adarlan või Rolfe või ükskõik kes neid niimoodi kohtles? Vallutusest ei piisanud. Ei. Adarlan pidi nad murdma.

      Eyllwe sai kuuldavasti rängima hoobi. Ehkki nende kuningas loovutas võimu Adarlani kuningale, võitlesid mõned Eyllwe sõdurid ikkagi mässuliste salkades ja vaenasid Adarlani vägesid. Ent see maa ise oli Adarlani jaoks eluliselt liiga tähtis, et sellest loobuda. Eyllwe võis kiidelda mandri kahe jõukaima linnaga, aga talumaadest, veekogudest ja metsadest rikas territoorium oli ülioluline soon kaubateedel. Nähtavasti otsustas Adarlan nüüd raha teenida ka selle rahva pealt.

      Eyllwe vangi ümber seisvad mehed lõid kummardades kahte lehte, kui Rolfe lähenes. Celaena tundis ära kaks meest eilselt õhtusöögilt: lühikese ja kiila kapten Fairview’ ja ühesilmse koguka kapten Blackgoldi. Celaena ja Sam jäid Rolfe’i kõrval seisma.

      Eyllwe mees oli paljaks kistud, tema kiitsakat keha kirjasid sinikad ja verised vorbid.

      „See siin hakkas täitsa vastu,” teatas kapten Fairview. Ehkki orja nahal pärlendasid higipiisad, hoidis ta lõuga vapralt üleval ja silmi kaugel vaatepildil. Ta pidi olema umbes kahekümnendates. Oli tal peret?

      „Hoidke teda raudus. Tema eest saab head hinda kaubelda,” jätkas Fairview nägu veripunase kuue õla vastu pühkides. Kuue kuldtikand hargnes ja ehkki kangas pakatas kunagi ilmselt külluslikest värvidest, oli see nüüd hääbunud ning määritud. „Mina saadaks ta Bellhaveni turule. Paljud rikkad mehed vajavad ehitamiseks tugevaid töökäsi. Või vajavad naised siis tugevaid käsi millekski muuks.” Ta pilgutas Celaena poole silma.

      Järelejätmatu raev kees üles nii kähku, et lõi Celaenal hinge kinni. Neiu ei taibanudki, et käsi vargsi mõõga poole liikus, kuid Sam põimis äkitselt oma sõrmed tema omadest läbi. Piisavalt hooletu liigutus ja kõigi teiste jaoks üsna intiimne. Ent Sam muljus neiu sõrmi küllalt tugevalt, et teada anda – aiman su plaane.

      „Kui paljud neist orjadest üldse kasulikuks kuulutatakse?” küsis Sam neiu kinnastatud sõrmedest lahti lastes. „Kõik meie omad lähevad Riftholdi, aga selle partii jagate laiali?”

      „Teie isand pole kaugeltki