Vareselõks. Ann Cleeves

siis, kui nad võtsid vahetevahel üheskoos ette pika ja vaevarikka bussisõidu Newcastle’isse. Nad seisid Haymarketil ja vaatasid Northumberland Streeti rahvast tuubil täis kaupluste poole. Rachael oli alati eelistanud avatud ruume ning tundis surutist ja kabuhirmu, kuid Edie lähenes sisseostude tegemisele alati metoodiliselt.

      „No hüva, millest me alustame?” Ja ta võttis oma nimekirja välja ning pani päeva paika: Farnons koolivormi ostmiseks, Bainbridge kardinariide ostmiseks, lõunasöök Theatre Royali vastas üliõpilaste kohvikus, M & S püksikute ja sokkide ostmiseks ning kella kolmese bussi ajaks tagasi Haymarketile.

      Rachaeli kartused hajutati taas. „Mina arvasin, et matustest.”

      „Kes need korraldab?”

      „Dougie poeg Neville. Ma pidin neile teatama, mis on juhtunud, kuigi alguses ei tulnud see mulle pähegi. Ma ei mõelnud temast kordagi nii, nagu võiksid tal olla mingisugused sidemed Bellaga. Bella ei rääkinud temast kuigi palju. Kuid muidugi pidi Neville Dougie olukorrast teada saama ja ka talu vajab hooldamist. Lambad hakkavad kohe poegima …”

      „Ja ta võttis matuste korraldamise enda peale.”

      „Jah, ta ütles, et teeb seda meelsasti. Ma küsisin temalt, kas tal on midagi selle vastu, et ma panen Gazette’i kuulutuse. Teiste mäestikutalude rahvas suhtus Bellasse hästi. Mõned tema sõbrad või pereliikmed võivad kuulutust näha ja kohale tulla.” Ta pöördus Edie poole. „Tegelikult ei saanud ma kogu selle pika aja peale Bellast ju midagi teada. Ma ei tea, kas tema vanemad on veel elus või kas tal on vendi või õdesid ega isegi mitte seda, kus ta sündis. Me muudkui rääkisime ja rääkisime minust, aga seoses temaga ainult Dougiest ja talust. Neville küsis, kas on sugulasi, kellele ta peaks teatama, kuid mina ei osanud talle midagi öelda.”

      „Kas Dougie ei oleks saanud aidata?”

      „Dougiest ei ole ma osanud kunagi midagi öelda. Bella lobises temaga just nimelt niisamuti nagu enne insulti, kuid mõnikord ma mõtlesin, et ta viib ennast eksiteele, kui arvab, et mees saab kõigest aru. Kahtlemata reageeris Dougie lihtsamatele küsimustele. „Kas sa juua tahad?” „Kas ma teen akna lahti?” Aga midagi enamat?” Rachael kehitas õlgu. „Ja arvatavasti ei rääkinud Bella ka temale oma minevikust kuigi palju. Dougie armastas teda nii väga, et ta poleks sellest hoolinud.”

      „Kus Dougie praegu elab?”

      „Hooldekodus. Rosemountis. Kas sa tead seda?”

      „Mõhõh. Ma tunnen sealset öövalveõde. Tema poeg oli minu õpilane. Neil oli probleeme. Ma sain neid veidi aidata. Nii et …”

      „Ta on sinu tänuvõlglane?”

      „Võib-olla saab ka tema mind veidi aidata.”

      „Minu meelest sa arvad, et ma olen peast segane,” ütles Rachael. Nad olid pudelile juba peaaegu põhja peale teinud. „Tõenäoliselt sa mõtled, et ma peaksin teatavaks võtma, et Bella on surnud, ja oma eluga edasi minema. Miks oleks mul vaja minevikus tuhnida, eks ole?”

      „Kas sa saaksid niiviisi teha? Sellele lihtsalt selga pöörata?”

      „Ei saaks.”

      „Miks sa siis üldse küsid?”

      Rachael hakkas magama minema, kui Edie päris: „Kas see ei võinud olla kuidagiviisi seotud karjääriga?”

      „Mida sa silmas pead?”

      „Sa ütlesid, et ta armastas mägesid. Kas ta oleks nendesse lõigatud suurt armi, lõhkeaineid ja veoautosid talunud? Ma tean, et karjäär ei ole küll tema maal, kuid ta oleks seda ju näinud, eks ole? Iga päev.”

      „Ta oleks karjääri jälestanud, aga niisama lihtsalt alla andnud ta ka ei oleks. Ta oleks selle vastu võidelnud. Oleks vajaduse korral buldooserite ette heitnud.”

      „Kuid lõpuks ta ju teadis, et sellest kõigest poleks põrmugi kasu?”

      „Kust võis tema seda teada? Me ei ole veel töölegi hakanud. Otsust ei ole võimalik langetada enne, kui meie oleme oma töö lõpetanud ja on leidnud aset avalik arutelu. Ja karjäär poleks olnud nii tähtis kui Dougiega koos elamine. Lõppude lõpuks läks talle ainult see korda..”

      Neljas peatükk

      Rachael töötas topograafilise kaardi alusel. Ta oli kaardil näidatud looduslikest piiridest lähtudes uuringualad juba välja valinud. Kumbki proovitükk ei olnud Black Law’ maal. Esimene lapp paiknes oja ja hüljatud pliikaevanduse lähedal ning seal karjatati sageli loomi. Seda peaaegu kanarbikuta ala majandas üks Holme Parki rentnik. Seal oli küll mõnus matkata, kuid ta kahtles, kas linnud peavad seda maad just väga huvitavaks. Teine oli tükk kanarbikust nõmme, millel peeti rabapüüjahti. Holme Parki mõis oli rentinud nõmme välja ühele Itaalia ärimeeste konsortsiumile. Rachael kahtlustas, et karjäärist kostva industriaalse taustmüra saatel küttimine ei ole neile enam nii väga nauditav, aga ta eeldas, et firma Slateburn Quarries pakub mõisale niivõrd ahvatlevat tehingut, et küttimisõigustest saadavast sissetulekust ei tunta kuigi suurt puudust.

      Lauskmaal oli loendusruutu kerge paika panna. Üks piir oli Skirl. Veel kaheks küljeks said lambakopli täisnurga all ristuvad tarad. Neljandaks piirjooneks oli pärast Baikie majast natuke edasi lihtsal sillal oja ületava ja kaevanduse poole kulgeva tee jäänuk. Ta joonistas kaardile ojaga rööbitised ja üle kogu proovitüki kulgevad jooned. Maapinnal pidid need transektid jääma üksteisest kahesaja meetri kaugusele. Ta käib need läbi ning loeb kokku kõik linnud, keda ta näeb või kuuleb. Seda süsteemi tunti Kempi metoodika nime all.

      Nõmmel ei olnud loendusala nii hõlbus määratleda. Kaardil võis küll näha kuivenduskraave ja kiviaeda, ent ta teadis, et sellisel üksluisel maastikul on isegi hea nähtavuse korral raske transektijoonest kinni pidada. Mõned loendajad on lohakad. Nende meelest ei tähenda väike kõrvalekalle kaardist ilmselt kuigi palju. Rachael oli täpsusehull. Ta jälestas hinnangulisi ja kiiruga läbi viidud loendusi. Kui võis karta, et ilm avaldab loenduse tulemustele mõju, siis ta keeldus töötamast. Uduvihmaga ta nõustus, kuid tuulega mitte iial. Tuul hoiab linnud maa lähedal ja summutab kurvitsaliste hõiked.

      Hommikul Edie juurest naastes jõudis ta kohale liiga hilja, et viia läbi loendust, mis peab algama koidu ajal ega tohi kesta üle kolme tunni. Rohkem juunikuud kui aprilli meenutav päev oli nii tüüne ja pilvitu, et ta kahetses viivuks oma eemalviibimist. Ta oli oodanud, et Anne ja Grace on juba väljas ning kasutavad sellist ilma ära, et omaenda tööga algust teha, aga nad viibisid ikka veel Baikie majas. Õhus võis tunda peekoni ja kohvi lõhna. Grace töötas elutoas põrandale laotatud kaardiga, kuid näo päikese poole pööranud Anne istus väljas köögiukse kõrval valgeks värvitud sepisrauast pingil. Ta viipas Rachaelile kruusiga.

      „Võta endale kohvi. Kannus peaks veel olema ja ta on senimaani soe. Ma tõin enda oma kaasa. Ma ei talu lahustuvat.” Ta viskas peekoniviilu kamaraosa taldrikult rohule.

      „Sellel aastaajal ei tohiks linde toita,” ütles Rachael. „See ei ole noorlindudele hea.”

      „Palun vabandust, preili.” Anne muigas. Rachael tundis, et ta punastab, ja suundus kööki. Seal valitses segadus. Eelmise päeva õhtusöögist jäänud taldrikud olid pesemata. Ta püüdis sellest mitte välja teha.

      „Ma lähen oma nõmmelappi üle vaatama,” hüüdis ta õue Anne’ile. „Ma ei ole kindel, et kõik piirid on nähtavad. Kas sul on kavas välja minna?”

      „Ma just kogun selleks jõudu.”

      „Kõigepealt korista siin ära.” Ta kahetses oma sõnu niipea, kui oli need välja öelnud. Nende tõttu paistis ta endale nagu mingi gaidide juht. Anne pidi teda kuulma, kuid ei vastanud. Kui Rachael mäe poole minema hakates temast mööda kõndis, istus ta ikka veel suletud silmi päikesepaistel, kuid head teed ei soovinud.

      Tee kõrval seisis kiviaial kolm sabaga vehkides valget tagakeha näitavat kivitäksi. Bella oli igal aastal esimestele kivitäksidele tähelepanu juhtinud. „Must ja valge,” ütles ta korra Rachaelile. „Talvised värvid. Nende saabumine kevadel ei paista õige olevat. Kaelusrästaga on samasugune lugu. Aga siin