Vareselõks. Ann Cleeves

seda ei sünni küll mitte mingil juhul,” kostis Peter muretult. „Sa oled krahvkonna parim botaanik.”

      Kui talle midagi ka vastati, siis Rachael seda igatahes ei kuulnud. Peter tuli elutuppa ja jäi soojust ära varjates seljaga kamina poole seisma. „Kas sina välitööle ei lähegi?” küsis ta.

      „Ma juba käisin. Niivõrd hilisel kellaajal ei ole loendamisel mingisugust mõtet. Sa peaksid seda ju teadma. Sina selle käsiraamatu kirjutasid.”

      Peter vaatas Rachaelit niisuguse näoga, nagu ei saaks ta aru, mida too öelda tahab. Mõnikord Peter suutiski panna Rachaeli uskuma, et ta nägi oma osa Kempi metoodika koostamisel unes ja on hulluks minemas. Peter istus teisele toolile. „Ma kuulsin Bella kohta,” ütles ta. „Mul on nii kahju. Seepärast ma siia tulingi. Tulin vaatama, kuidas sa ennast tunned.”

      „Hästi tunnen.”

      „Ei, ma räägin tõsiselt. Ma tean, kui lähedased te omavahel olite.”

      „Päris tõega. See oli küll šokk, aga ma tunnen ennast hästi.”

      „Ega sul ole mingisugust aimu, miks ta seda tegi?”

      „Mitte kõige vähematki.”

      „Sa vist ei ole kuulnud, mis talust edasi saab?”

      „Dougie ei tule kindlasti selle pidamisega toime. Ma oletan, et kui Neville talu eest hoolitsemist enda peale ei võta, müüakse see maha. Dougie viidi hooldekodusse. Selle eest tuleb ju maksta.”

      „Mis seal praegu toimub? Uted peaksid poegima.”

      „Poegimisel hoiab silma peal Geoff Beck Langholme’ist. Ilmselt leppis selle suhtes kokku Neville.”

      See meenutas pigem ülekuulamist, millele oli Rachaeli allutanud too noor politseinik.

      „Neville Furness. Kas ta on siin käinud?”

      „Ei ole, ma pidin temaga kõnelema telefoni teel. Ta tegeleb matuste korraldamisega.”

      „Kas sa tead, et ta töötab firmas Slateburn Quarries?”

      „Olen kuulnud.”

      Peter tegi paipoisiliku näo ja kostitas teda naeratusega. „Ega sellist võimalust vist ei ole, et ma ühe kohvi saaksin?”

      Rachael keetis talle küll kohvi, kuid süüa ei pakkunud. Varude täiendamiseks tuli neil teha läbi vaevaline sõit Kimmerstoni ja ta ei näinud mingisugust põhjust nende toitu temaga jagada. Kui nad omal ajal üheskoos Baikie majas elasid ja Peter veel fondis töötas, tõi ta sinna maiuspalasid – värsket krõbeda koorikuga saia Slateburni pagarikojast, pasteeti ja Brie juustu Kimmerstoni kulinaariakauplusest ning Hispaania maasikaid supermarketist, kuigi mõlemad teadsid, et nende kasvatamiseks on kuivendatud Costa Doñana ja kui neil veidigi südametunnistust oleks, siis nad maasikaid ei puutuks. Täna tuli ta tühjade kätega ja Rachaelile tundus paratamatult, nagu oleks teda petetud.

      „Ja projekt?” küsis Peter. „Kas see edeneb hästi?”

      „Senimaani jah. Väga hästi.”

      „Anne on muidugi väsimatu rühmaja, aga Grace hakkab siin harjuma, eks ju? Ma olen kuulnud temast suurepäraseid asju.”

      „Oma teemat näib ta kindlasti tundvat.”

      Rachaelil polnud vähimatki tahtmist arutada Peteriga Grace’i tervist või vaimset seisundit. Talle oli saanud harjumuseks jätta võimalikult palju asju enda teada. Liiatigi oleks nende naisterahvaste probleemide üle aru pidamine kuulujuttude rääkimise moodi välja näinud.

      „Seega me hoiame ajakavast kinni?”

      „Me oleme sellest ees. Meil on ilmaga vedanud.”

      „Tore. See on tore.”

      Näis sedamoodi, et Peter ei taha siiski veel lahkuda. Ta istus närusel toolil, mis oleks tudengitoakeseski sobimatu välja näinud ja poleks kindlasti leidnud endale kohta korteris, mida ta jagas Ameliaga, ja hoidis peos tühja kohvikruusi. Rachael sai aru, et Peter tahab temaga rääkida. Ta kogus jõudu mingisuguseks ülestunnistuseks, pihtimuseks või koguni andekspalumiseks. Rachael ei tahtnud kuulda, mida tal on öelda. Ei tema naise ega töö ega muude asjade kohta.

      „Kas sa matustele tuled?” küsis Rachael järsult.

      „Ma ei tea. Ma ei ole sellele mõelnud.”

      „Minu arvates sa peaksid tulema. Bellast oli Peter Kempile ja Partneritele palju abi.”

      „Võib-olla ma siis tulen.”

      „Ja kui sul on talu kohta küsimusi, siis sa saad ju Neville’ilt järele pärida.”

      „Jah.” Aga Peteri hääl oli ikka veel ebalev.

      „Kuule,” ütles Rachael. „Ma olen puruväsinud. Mulle kuluks ära paar tundi und enne seda, kui ma õhtul jälle välja lähen.” Kuigi ta sai juba praegu aru, et tuul on siis liiga tugev.

      „Muidugi. Ma pean nagunii ära minema. Mul on kohtumine looduskaitseameti omadega. Uue töö võimalus. Hea uudis, eks ole?”

      Rachaeli ainus vastus oli see, et ta tõusis püsti, soovides näidata, et ta ootab külalise lahkumist otsekohe. Peter oli oma jopi kööki jätnud. Sisenedes oli ta heitnud selle pingile. Tema saapad olid lävepaku juures. Ta sidus saapapaelad kinni, tõmbas siis jopi ülle ja keeras krae üles. Rachael ei vaevunud välisrõivaid selga panema, vaid jäi teda ära saates uksele. Range Roveri juurde jõudes pöördus Peter näoga tema poole ja jättis nukra käeviipega hüvasti.

      Auto sõitis aeglaselt kohalt minema ning ootamatult jooksis Rachael sellele karjudes järele ja kolkis uksele kohas, kuhu oli paigutatud logo. Õu oli jalgadele väga külm hoolimata isegi sellest, et ta kandis pakse villaseid sokke. Peter pidurdas ja vaatas innustunult aknast välja. Võib-olla ta arvas, et lõppude lõpuks antaksegi talle võimalus Rachaelile hinge puistata.

      „Mul on tarvis sinu käest üht asja küsida.”

      „Muidugi, mida iganes.”

      „Kas sa käisid Bella surmapäeva pärastlõunal teda vaatamas?”

      Peter oli viivuks rabatud. Ta näis olevat kõnevõimetu, kuid küllap üksnes seepärast, et ta oli oodanud teistsugust küsimust.

      „Ei käinud,” ütles ta viimaks. „Miks ma oleksin pidanud käima? See on ju sinu projekt.”

      „Kas sa ei olnud seal mäe otsas?”

      „Ei. Miks sa seda küsid?”

      Rachael raputas pead ja astus Range Roverist eemale. Peter kõhkles ja sõitis siis minema.

      Rachael oli veendunud, et mees valetas. Selle meenutuse käivitas temas Peter, kui ta auto juures seistes pöördus, et hüvastijätuks viibata. See oli kuidagiviisi seotud tema rühi ja üleskeeratud kraega jopi kujuga. See mees, keda ta Bella enesetapu õhtul läbi Black Law’ koolme sõites oma auto esitulede valgel nägi, oli Peter. Ja ta valetas.

      Seitsmes peatükk

      Bella maised jäänused tuhastati Kimmerstoni suures krematooriumis. Rachael oli miskipärast endale ette kujutanud, et ta maetakse Langholme’i surnuaeda, mis oli sisuliselt kõigest talumaalapp koos teisel pool madalat kiviaeda rohtu söövate lammaste ja taamal paistva Fairburni mäega. Kui ta oleks maha maetud, oleks Rachaelil olnud vähemalt haud, mida külastada. Aga Neville ja Dougie – ehkki ta kahtles, kas Dougiele antigi üldse selles asjas sõnaõigust – olid otsustanud kremeerimise kasuks. Orelil esitati Vivaldit ja rusuva kombetalituse viis läbi aseõpetaja, kes ei paistnud Bellast midagi teadvat.

      Grace jäi matusetalituse päeval Baikie majja, kuigi Rachael oli pakkunud, et sõidutab ta linna.

      „Ma ei taha sellega öelda, et sa pead krematooriumisse tulema. Miks sa peaksidki? Sa ei ole ju Bellaga kunagi kohtunud. Kuid sa vajad veidi puhkust. Tee endale üks lõunasöök välja või lappa poodides raamatuid. Me võime pärastpoole kohtuda, et koos süüa …”

      Grace ütles sellest ettepanekust siiski