Vareselõks. Ann Cleeves

draamat. Ta oli alati olnud üksjagu etenduselembene.

      „Muidugi,” ütles Rachael. Seda Bella ju tahtiski.

      „Kas ta sai aru?”

      „Oojaa.”

      „Kuidas ta selle vastu võttis?”

      „Ta nuttis.”

      „Kas sa kõnelesid talle, et Bella tappis ennast ise?”

      „Ei. Ma ütlesin kõigest, et Bella on surnud.”

      Ta seisis koos arstiga talumaja ees hiljaaegu puhtaks kaabitud õuel ja vaatas, kuidas kiirabiauto mehed Dougiet kanderaamile tõstavad. Arst värises, kuid Rachael ei tundnud enam külma.

      „See tuli vist pingest,” sõnas Wilson. „Tuli sellest, et ta elab teistest nii kaugel. Peab talu toimimas hoidma ja härra Furnessi eest hoolitsema. Ta ei olnud selliseks eluks sündinud. Minu meelest miski temas lihtsalt murdus.”

      „Ei tulnud,” ütles Rachael kindlalt. „Tõesti ei tulnud. See ei saanud niiviisi olla. Bella armastas Black Law’d. Ta nautis viimset kui üht siin veedetud minutit.”

      Seepeale heitis tohter talle kaastundliku pilgu, sest arvas, et naine ei ole võimeline tegelikkusele näkku vaatama. Rachael juurdles esimest korda, mida pidas Bella silmas selle all, et ta ei suuda seda enam taluda.

      Kui kiirabiauto, arst ja surnumatja olid ühise kolonnina teele asunud, jäi Rachaeli juurde ainult noor politseinik. Too jälgis teiste autode pimedusse kaduvaid tagatulesid teatava nukrusega, nagu oleks ta ennast hüljatuna tundnud, ja ütles siis:

      „Ega te ei tea, kas siin majas on mingisugust kangemat kraami?” Rachael sai aru, et ta tahab kangesti majja varjule pääseda, aga see ei jätnud just väga professionaalse käitumise muljet isegi siis, kui ta lisas: „Ma oletan, et teile kuluks üks naps ära.”

      Rachael leidis elutoa puhvetist pudeli viskit. Nad võtsid istet köögis, kus oli soojem. Ilma et ta oleks ära oodanud, millal talle juua pakutakse, kallas politseinik endale klaasikese ja ulatas pudeli Rachaelile.

      „Mida teie siin nii kaugel teete?”

      „Töötan.”

      „Kas te töötate Furnesside juures?”

      „Ei, ma töötan ühes keskkonnafirmas. Firmas Peter Kemp ja Partnerid. Me koostame keskkonnamõjude hinnangut. Meil lubati kasutada baasina maja, mis asub veidi maad kaugemal sellesama tee ääres.”

      Mehe näolt paistis mõistmatus.

      „Kas te olete kuulnud kaitsealale kavandatavast karjäärist?”

      „Olen küll.” Aga politseiniku hääl oli ebalev. Meenutas sellise poisi oma, kes on tunni õppimata jätnud, kuid püüab optimistlikult ennast blufiga päästa, nii et Rachael rääkis talle. Rääkis karjäärist, taotlusest projekteerimisloa saamiseks ja seadusega kehtestatud nõudest hinnata võimalikke kahjustusi.

      „Meid palgati seda uuringut läbi viima ja tulemustest aru andma.”

      „Kas te jääte ihuüksi nii kaugesse kohta?”

      „Ainult tänaseks ööks. Homme jõuavad kohale minu kolleegid.” Rachael vaatas aknast välja heledamaks tõmbuva taeva poole. „Jõuavad täna.”

      „Seega siis Peter Kemp.”

      „Ei. Peter ei tegele nüüd enam kuigi palju üksikjuhtumitega. Anne Preece on botaanik. Grace Fulwell on imetajate asjatundja.”

      „Kolm plikat?”

      „Kolm naist.”

      „Nojah.” Mees pidas vahet. „Ja te peate mägedesse minema. Igasuguseid asju üle lugema?”

      „Jah, midagi sinnapoole. Selleks on olemas üldiselt tunnustatud meetodid.”

      „Kas see ohtlik ei ole?”

      „Te tahate öelda, et ohtlik naistele?”

      „Noh, kellele tahes.”

      „Me jätame maha andmed oma marsruudi ja selle kellaaja kohta, millal me loodame baasis tagasi olla. Kui tekib mingisugune probleem, saavad teised otsinguid korraldada.”

      „Mina küll ei tahaks ilma raadiosaatjata seal väljas olla.” Politseinik võbistas ennast, otsekui oleks tal ootamatult külm hakanud. „Ma ei tahaks seal üldse olla.”

      Rachael sai aru, et ta venitab jutuajamist pikale, et ei peaks pimedas üksinda mööda seda teed sõitma.

      „Te ei ole maapoiss,” ütles ta.

      „Kas see paistab välja?” Mees muigas. „Ei ole. Ma olen sündinud ja kasvanud Newcastle’s. Aga minu naine Jan arvas, et maal oleks last parem üles kasvatada, mistõttu ma palusin ennast siia üle tuua. See on parim asi, millega ma olen eales hakkama saanud.”

      Ehkki praegu siin kõnnumaal ei paistnud ta selles enam nii väga kindel olevat. Rachael oligi oletanud, et ta on abielus. Küsimus polnud mitte ainult sõrmuses. Mees nägi väga hoolitsetud ja poputatud välja.

      „Kas te ei peaks nende juurde tagasi minema?” ütles ta. „Nad panevad imeks, kus te võiksite olla.”

      „Ei, Jan viis lapse tema vanaema vaatama. Nad jõuavad tagasi alles järgmisel nädalavahetusel.”

      Rachael kadestas seda naist, kellega ta polnud kunagi kohtunud. Politseinik tundis temast nii silmanähtavalt puudust. Ja küsimus polnud ainult värskelt triigitud särkides ega lauale antud söögis. Küsimus oli tühjas voodis ja selles, et pärast tööd koju minnes ei olnud tal kellegagi juttu ajada.

      „Teil ei ole ju midagi selle vastu, et vastata mõnele küsimusele seoses proua Furnessiga? Ma tahan öelda, et kohe praegu. Te saite sellest küll ilmselt šoki, kuid kunagi ma pean ju tunnistajaütluse võtma.”

      „Ei ole,” ütles Rachael. „Kõige parema meelega teeksin ma selle kohe ära, sest siis saan ma veidi magada, enne kui teised siia jõuavad. Mida te tahate teada saada?”

      „Kõike, mida te oskate mulle temast rääkida.”

      Oleks huvitav, kas sa ütleksid nii siis, kui su naine oleks kodus, mõtles Rachael. Aga ta kõneles mehega sellegipoolest, sest ta tahtis kellelegi rääkida Bellast ja sellest, kui head sõbrad nad olid olnud. Ta ütles, et see oli nagu muinasjutt. Bella tuli maale siia tallu Dougie ema eest hoolitsema ning hakkas seda kõike – Dougiet ja Black Law’d ja mägesid armastama. Nad abiellusid ja elasid isegi pärast Dougie insulti päris tõega õnnelikult.

      „Miks ta ennast siis tappis?”

      Rachael ei olnud kindel, kas mees üldse kuulabki tema juttu. Just nimelt see küsimus oli kogu õhtu jooksul tema aju tagasoppides pesitsenud. „Ma ei tea.”

      „Aga kas see kiri on kirjutatud tema käega?”

      „Oojaa. Ja mitte ainult tema käega. Ka sõnade seostamise viis on tema oma. Bella kõneleski niiviisi.”

      „Millal te teda viimati nägite?”

      „Möödunud aasta novembris.”

      „Noh, selles see asi siis ongi. Nelja kuu jooksul võib juhtuda mida tahes.”

      „Võib vist jah.” Ehkki Rachael oli arvanud, et Bella ei muutu iial. Ja Bella pidi taipama, et niisama ta seda asja ei jäta. Ta pidi teadma, et Rachaelil tekivad küsimused ja ta ei saa rahu enne, kui on välja selgitanud, mis selle taga peitub. Nii et miks ei jätnud ta siis Rachaelile midagi enamat, millest kinni hakata?

      „Ma ei tahaks teid üksinda siia jätta. Kas teil on keegi, kelle juurde te saate ööbima minna?”

      Et ma sulle mööda seda teed sõites seltsiks oleksin, mõtles Rachael.

      „Ma ootan teiste saabumise ära ja seejärel võin ma minna Kimmerstoni oma ema koju.”

      Ta ütles seda selleks, et politseinikust lahti saada, andes talle mõista, et tal on perekond olemas. On olemas keegi, kes tema eest hoolitseb. Ta arvas, et võikski pärastpoole mõneks tunniks koju sõita.