Rooside ja okaste koda. Sarah J Maas

relvana kasutada. Kui ma just ei loobi õdede käevõrusid tema pihta. „Kasi välja ja kao minema.” Suutsin värisevate käte tõttu vaevu käepidemetest kinni hoida. Nael – kas või neetud raudnael. Võtaks sellegi, kui saaks.

      Ta mõuras mulle vastuseks ja kogu majake vappus. Taldrikud ja tassid kolisesid üksteise vastu. Ent see jättis tema massiivse kaela kaitsetuks. Heitsin jahinoa teele.

      Kiiresti, nii kiiresti, et ma vaevu nägin seda, sähvas ta selle käpaga kõrvale ja saatis pööreldes minema. Olend laksas kihvadega mu näo poole.

      Kargasin tagasi ja koperdasin peaaegu kössitava isa otsa. Haldjas oleks võinud mu tappa. Oleks võinud, kuid see viskumine oli hoiatuseks. Nesta ja Elain palvetasid nuttes mis iganes ammu unustatud jumalate poole, kes võisid veel ringi luusida.

      „KES TA TAPPIS?” Olend marssis meie poole. Ta asetas ühe käpa lauale ja puit oigas tema all. Tema küünised kõmatasid, kui need end puitu surusid. Üks teise järel.

      Söandasin veel ühe sammu ette astuda, kui elajas sirutas koonu üle laua meid nuhutama. Tema silmad olid rohelised ja merevaigukarva laikudega. Mitte looma silmad. Sellise kuju ja värvi puhul küll mitte. Mu hääl oli üllatavalt tasane, kui ma nõudsin: „Tappis kelle?”

      Ta urises vaikselt ja jõhkralt. „Hundi!” Mu süda jättis löögi vahele. Möire kadus, ent raev püsis – ehk isegi kurbusevarjundiga.

      Elaini halin jõudis kimeda kriiskeni. Mina hoidsin pead püsti. „Hundi?”

      „Halli kasukaga suure hundi,” lõrises ta vastuseks. Kas ta teaks, kui ma valetaks? Haldjad ei suutnud valetada – kõik surelikud teadsid seda. Aga kas nad haistaks valesid ka inimkeeltel? Meil polnud mingit lootust sellest võitluse teel pääseda, kuid võis olla teisi viise.

      „Kui see eksikombel tapeti,” ütlesin elajale nii rahulikult, kui suutsin, „millist tasu võiksime vastu pakkuda?” See kõik on üks halb õudusunenägu ja mina ärkan hetke pärast tule kõrval, kurnatud turul veedetud päevast ja Isaaciga veedetud pärastlõunast.

      Elajas lasi kuuldavale haugatuse, mis võis olla kibe naer. Ta tõukas end laua juurest eemale ja hakkas purustatud ukse kõrval väikeses ringis tammuma. Põrgukülmus pani mu judisema. „Pakutav tasu on see, mida nõuab rahulepe meie ühiskondade vahel.”

      „Hundi eest?” protestisin mina. Isa pomises hoiatavalt mu nime. Mul oli häguseid mälestusi sellest, kuidas mulle loeti lapsepõlves tundide ajal ette rahulepet, kuid huntide kohta ei meenunud midagi.

      Elajas keeras kannapeal minu poole. „Kes tappis hundi?”

      Põrnitsesin nendesse nefriitsilmadesse. „Mina.”

      Olend pilgutas silmi ja vaatas mu õdesid. Siis taas mind, minu kõhnust. Kahtlemata nägi ta seal vaid haprust. „Kindlasti valetad, et neid päästa.”

      „Meie ei tapnud midagi!” nuttis Elain. „Palun… palun halastage meie peale!” Nesta kussutas teda teravalt läbi omaenda nuuksete, kuid surus Elaini rohkem enda taha. Minu rind vajus sellise vaatepildi peale kokku.

      Isa ajas end jalgele ja mühatas valu tõttu. Ent enne, kui ta jõudis õõtsudes minu poole liibata, kordasin uuesti: „Mina tapsin ta.” Elajas, kes eelnevalt mu õdesid nuhutas, uuris nüüd mind. Ajasin õlad kangelt taha. „Müüsin naha täna turul maha. Oleks ma teadnud, et see oli haldjas, poleks ma seda puutunud.”

      „Valetaja,” lõrises ta. „Sa teadsid. Sind oleks rohkem ahvatlenud tapma just see, kui oleksid teadnud, et see oli üks minusugustest.”

      Tõsi, tõsi, tõsi. „Kas saad mind süüdistada?”

      „Kas see ründas sind? Kas sind provotseeriti?”

      Avasin oma suu jaatuseks, kuid… „Ei,” ütlesin ka ise lõrisedes. „Arvestades kõike seda, mida sinusugused on meile teinud… Arvestades seda, mida sinusugused ikka veel armastavad meiega teha… Isegi, kui ma oleks teadnud, oli see igati ära teenitud.” Parem surra pead püsti hoides kui pelgliku ussikesena lömitada.

      Isegi kui tema vastuseks tulnud urin oli raevu ja maruviha definitsiooniks.

      Tulevalgus kumas paljastatud kihvadel. Mõtlesin, mis moodi need mu kõril tunduksid. Ja kui valjusti mu õed karjuksid enne, kui ka nemad surevad. Ent ma teadsin järsu lahti keriva selgusega, et Nesta võidaks Elainile põgenemiseks aega. Mitte isale, keda ta kogu oma terasest südamega põlastas. Mitte mulle, sest Nesta teadis alati ja vihkas seda, et olime temaga ühe mündi kaks poolt. Ja et ma suutsin ise oma lahinguid pidada. Aga Elain, lillekasvataja, leebe süda… Nesta võitleks tema eest kukkumiseni.

      Just see mõistmisvälgatus pani mind allesjäänud nuga elaja poole suunama. „Millist tasu rahulepe nõuab?”

      Tema silmad ei lahkunud mu näolt. „Elu elu eest. Inimeste provotseerimata rünnakuid haldjarahva vastu saab tasuda vaid vastu antud inimeluga.”

      Mu õed vaigistasid nutu. Linnas kohatud palgasõdur tappis haldja, kuid too ründas esimesena. „Ma ei teadnud seda. Ei teadnud seda osa rahuleppest.”

      Haldjad ei saanud valetada. Pealegi rääkis olend piisavalt otsekoheselt. Ei mingit sõnaväänamist.

      „Enamik teist, surelikest, on otsustanud selle osa leppest unustada. See muudab teie karistamise palju nauditavamaks.”

      Mu põlved vappusid. Ma ei saanud sellest pääseda, ei saanud selle eest ära joosta. Ei saanud isegi proovida jooksma hakata, sest olend tõkestas tee ukseni. „Tee seda väljas,” sosistasin ma häälevärinal. „Mitte siin.” Mitte siin, kus mu pere peaks vere ja läga ära pesema. Kui ta üldse annab neile loa edasi elada.

      Haldjas mühatas jõhkralt naerda. „Valmis oma saatusega nii kergesti leppima?” Kui ma teda ainult põrnitsesin, raius ta läbi õhu: „Selle eest, et sul on jultumust nõuda, kus ma sind tapan, reedan sulle ühe saladuse, inimene. Prythian peab võtma su elu mingil moel selle elu eest, mille võtsid sina. Niisiis võin ma surematute ilma esindajana sind kas seana lõhki tõmmata või… sa võid tulla läbi müüri ja elada ülejäänud elupäevad Prythianis.”

      Pilgutasin silmi. „Mida?”

      Ta venitas sõnu aeglaselt. Justkui olekski ma sama loll kui siga. „Sa kas sured täna öösel või pakud oma elu Prythianile seeläbi, et elad seal igavesti ja jätad maha inimeste ilma.”

      „Tee seda, Feyre,” sosistas isa selja tagant. „Mine.”

      Ma ei vaadanud tema poole. „Elan kus? Iga sentimeeter Prythianist on meile surmav.” Mul on parem surra täna öösel, kui elada toores kabuhirmus teisel pool müüri. Kuni ma kohtan oma lõppu kahtlemata veel jubedamal moel.

      „Mul on maid,” lausus haldjas vaikselt. Peaaegu vastumeelselt. „Annan sulle loa seal elada.”

      „Milleks?” Vahest rumal küsimus, aga…

      „Sa mõrvasid mu sõbra,” lõrises elajas. „Mõrvasid, nülgisid korjuse, müüsid naha turul maha ja ütlesid, et ta vääris seda kõike. Ja ometi jagub sul jultumust mu heldust kahtluse alla seada?” Kui tüüpiline inimese kohta, näis ta hääletult lisavat.

      „Sa ei pidanud auku leppes mainima.” Astusin nii lähedale, et haldja hingeõhk mu nägu kuumutas. Haldjad ei saanud valetada, kuid võisid informatsiooni varjata.

      Elajas lõrises taas. „Kui rumal minust unustada, et inimestel on meist nii kehv arvamus. Kas te ei mõista enam halastust, inimesed?” küsis ta, kihvad mõne sentimeetri kaugusel mu kõrist. „Las ma teen selle sulle selgeks, plika. Sa tuled kas elama minu koju Prythianis ja pakud sel moel oma elu hundi elu eest. Või kõnnid kohe praegu välja ja lased end ribadeks kiskuda. Sinu valik.”

      Kõlasid isa luukavad sammud enne, kui ta mu õlga pigistas. „Palun, hea härra, Feyre on mu noorim. Anun teid, andke talle armu. Ta on kõik… ta on mulle kõik…” Ent mida iganes isa tahtis öelda, suri kurgus, kui elajas uuesti möirgas. Ent kuuldes neid väheseid sõnu, mida isa suutis välja pressida. Seda pingutust… See oli nagu mõõk kõhtu. Mu isa tõmbus kössi. „Palun…”

      „Vaikust,”